Vaikiv õde. Diane Chamberlain

mida…“

      „Ei,“ ütles ta.

      Noogutasin, see ei üllatanud mind ja ma teadsin, et ilmselt on nii kõige parem. Danny teeks asjad keerulisemaks. Ta oleks kas nii ärevil, et ei suudaks vaikselt istuda, või saaks vihaseks ja tormaks ruumist välja. Danny oli kõike muud kui ettearvatav.

      „Hea küll.“ Sigaretisuits hakkas mulle mõjuma, aga kavatsesin vastu pidada. „Ma pean maja ära koristama, et see müüki panna. Saad sa mind aidata? Ma ei mõtle füüsilist tööd, aga me peame kõik läbi vaatama ja…“

      „Miks sa ei võiks palgata kedagi, kes kõik ära viib?“ Ta koputas sigaretti vastu purgikaant.

      „Sest… seda ei tehta nii.“ Ajasin käega suitsu laiali. „Kuule, Danny, mul on su abi vaja. Tee seda minu pärast, eks? See ei ole isa pärast. See on minu pärast. See on minu jaoks üksinda meeletu töö.“

      Ta tõusis, kustutas sigareti kraanikaussi ja pani korraks vee jooksma. Teadsin, et olin temani jõudnud, kui esitasin palve nii, et asi oli rohkem minus kui isas.

      „See on nii segane,“ ütles ta.

      „Misasi?“

      „Kõik.“

      Püüdsin ette kujutada, mismoodi on asjad mu venna peas. Ühel haavataval hetkel oli ta mulle rääkinud, et ta kardab alati. Ta reageeris igale ­valjule helile, nagu ründaks teda keegi. Hirmuunenäod viisid ta tagasi Iraaki, kus ta oli teinud asju, millest ta keeldus mulle rääkimast. Kui ma sulle räägiksin, ei vaataks sa mind enam kunagi endiselt. Isa oli püüdnud talle toeks olla, aga Danny tundis isa vastu vaenulikkust, millest ma polnud kunagi aru saanud. Lõpuks isa loobus ja ma ei saanud teda tegelikult süüdistada. Aga mina ei loobu. Seda haavatavat Dannyt püüdsin ma meelde tuletada, kui ta sõjakalt käitus.

      „Kas sa armastad mind?“ küsisin nüüd.

      Ta tõstis järsult pea. „Muidugi,“ ütles ta ja tema õlad vajusid järsku längu, nagu oleks see ülestunnistus ta alistanud. Ta ohkas, kui end näoga minu poole pööras. „Mida ma pean tegema?“ Järsku kõlas ta nagu väike poiss, kes tahab mulle meele järele olla, ent samas kardab minu vastust.

      „Las ma räägin homme advokaadiga ja siis mõtleme välja, mida me täpselt tegema peame.“ Meie. Ma teen sellest meie asja. „Kuidas oleks, kui ma ostan sulle kõnekaardiga telefoni, et saaksime sidet pidada, kui ma siin olen?“

      Ta raputas pead. „Ära,“ ütles ta ja ma ei olnud kindel, kas see tähendas „ära osta mulle telefoni“ või „ära tee enam ühtki ettepanekut, muidu kaotan enesekontrolli“. Nii või teisiti, arvasin, et meile mõlemale piisab üheks päevaks sellest külaskäigust ja tõusin.

      „Sa näed hea välja, Danny,“ ütlesin püsti tõustes. „Ma armastan sind nii väga.“ Armastangi. Ta on ainus sugulane, kes mul veel järel oli.

      Õhtul tegin üles kaheinimesevoodi oma toas. Oleksin võinud magada vanemate palju suuremas toas, kus on palju laiem voodi, aga ma ei suutnud seda. Minu jaoks tundus see endiselt nende toana. Ma ei olnud valmis sellesse tungima.

      Nädalatel pärast lahkuminekut Bryanist oli magamaminek muutunud minu jaoks päeva kõige raskemaks osaks. Just siis oli meil tavaks telefonis rääkida, et öelda „head ööd“ ja „ma armastan sind“. Tundsin nendest kõnedest nii suurt puudust. Esimesel nädalal pärast lahkuminekut rääkisin igal õhtul Bryani asemel Sherise’iga ja mina ei tea, kuidas ta mu virisemist ja kurtmist talus. Nüüd, kui ta on Haitil kättesaamatus kauguses, olen orb.

      Keskööl olin ikka veel üleval ja vahtisin lakke. Polnud lootustki magama jääda. Tõusin üles, läksin alumisele korrusele ja tegin endale mikro­laineahjus tassi uneteed. Läksin teega trepist üles, kui märkasin oma käekotti isa laual ja mulle meenus postkontorist saadud lilla ümbrik. Võtsin ümbriku üles kaasa, pugesin voodisse, rüüpasin teed ja silmitsesin loogelise käekirjaga nime ümbrikul. Fred Marcus. Saatja aadressi ei olnud. Kõhklesin korraks, enne kui ümbriku sõrmega lahti rebisin. Ümbrikus oli ainult postkaart. Kaardi esiküljel oli ansambli värvifoto. Bluegrass või kantri, vist. Kaks naist ja kaks meest, kõigil keelpillid käes. Pildi servas olid sõnad Jasha Trace. Ilmselt oli see ansambli nimi. Kaardi tagaküljel oli tuurigraafik ja saaja aadressi kohal samasuguse loogelise käekirjaga: Ei suuda sinuga kohtumist ära oodata! Kus me kohtume? Xoxo.

      Pagan. Nüüd tundsin end tõeliselt halvasti. Kes see Fred Marcus iganes on, seda kaarti ta kätte ei saa, sest olin selle tema postkastist postkontoris ära võtnud. Oleksin pidanud selle sinna jätma. Võibolla oleksin pidanud isegi maksma, et tema kasti veel mõnda aega hoida.

      Ohates kummardusin, et visata kaart ja ümbrik öökapi juurde prügikasti. Mul on niigi palju tegemist, et võõra inimese probleeme enda kanda võtta. Fred Marcus peab sellega ise hakkama saama.

      3.

      „Teie isa koostas selle testamendi kolm aastat tagasi.“ Minu isa advokaat Suzanne Compton kummardus üle laua ja ulatas mulle testamendi koopia. Lehitsesin seda tema laua serval. Kui ma veel Durhamis olin, oli Suzanne aidanud mul kohtule avalduse teha ja saada ligipääs isa pangakontodele, aga testamendiga tegelemise olin edasi lükanud, kuni saan temaga näostnäkku kohtuda.

      „Nagu ma telefonis mainisin,“ jätkas Suzanne, „jagas ta kõik võrdselt teie ja teie venna fondi vahel. Maja. Haagissuvilapark. Tema pangakontod. Ainus erand on viieaakrine maatükk, mis jääb ainult Danielile. Nüüd saab teist tema usaldusfondi hooldaja, nii et me peame ka nendest kohustustest rääkima.“

      Noogutasin. Ma teadsin muidugi fondist, aga ma ei olnud taibanud, et nüüd hakkan mina Danny raha eest vastutama. Ta võib seda ainult teatud asjadele kulutada, et mitte invaliidsustoetusest ilma jääda. Tundsin kergendust, et isa oli maatüki talle jätnud.

      „Teie isal oli väike elukindlustuspoliis, mille ta ostis ilmselt siis, kui ta valitsuse heaks töötas,“ ütles Suzanne, „ja paistab, et ta jätkas makseid, nii et ka see viiskümmend tuhat jääb teile kahele.“

      „Ta pole kunagi valitsuse heaks töötanud,“ ütlesin ja mõtlesin, kas Suzanne on midagi segamini ajanud. „Ta on alati Maci haagissuvilaparki pidanud.“

      „Noh, see on vana poliis.“ Suzanne hõõrus oma kukalt lõuani ulatuvate heledate juuste all. Ta näis veidi unine, kui lappas mingeid märkmeid, mis ilmselt olid isa kaustas. Ta ei saanud pooltki nii väsinud olla nagu mina pärast suuremalt osalt unetut ööd.

      „Ta ostis poliisi 1980. aastal, kui ta USA Justiitsministeeriumis töötas,“ ütles ta.

      „USA Justiitsministeeriumis? Minu isa? Ma ei usu…“ Mu hääl vaibus, kui mulle meenus ähmane lapsepõlvemälestus. Meie Dannyga ehitasime rannas liivalossi ja vaatasime, kuidas politseinik paar lärmakat joodikut arreteeris. Isa arreteeris vanasti ka inimesi, oli Danny öelnud. Ta oli föderaalpolitseinik. Mäletasin uhkust tema hääles, aga ma ei saanud olla vanem kui viis ja mul polnud aimugi, millest ta rääkis.

      Nüüd naeratasin. „Kui ma väike olin, rääkis Danny, et meie isa oli föderaalpolitseinik. Küllap ta seda siis mõtleski – meie pere elas Põhja-Virginias Washington D.C. lähedal, nii et ilmselt on see loogiline. Aga mul polnud aimugi, et ta kunagi valitsuse heaks töötas. Ta ei rääkinud sellest kunagi.“

      „Noh, see oli kaua aega tagasi.“ Suzanne heitis pilgu testamendile, oli selge, et ta tahtis jätkata. „Teie isa oli üsna innukas kollektsionäär, eks ole? Ta rääkis mulle, et viiulid onl kõige väärtuslikumad, aga väärtuselt järgmine on tema piipude kollektsioon ja selle jättis ta Thomas Kyle’ile?“

      „Tõesti?“ toetusin üllatunult tooli seljatoele. Tom Kyle? Tema ja ta naine Verniece olid haagissuvilapargi pikaaegsed elanikud, aga ma vaevalt tundsin neid. Tom jättis mulle alati toriseva vanamehe mulje, ehkki Verniece oli lahke. Kui isa suri, olin palunud Suzanne’il korraldada asjad nii, et Tom tegeles ajutiselt pargi broneeringute ja maksetega. Minu teada oli see hästi toiminud.

      „Kas