Vaikiv õde. Diane Chamberlain

armastasin seda. Kui ma selle ära müün, pole mul enam põhjust New Berni tulla. Olin neid külaskäike koju isa juurde enesestmõistetavatena võtnud. Pärast isa ootamatut surma tulin kaheks päevaks siia, et korraldada tema kremeerimine ja hoolitseda teiste asjade eest, mis nüüd olid mu mälus häguseks muutunud. Kas isa oli kremeerimist tahtnud? Me polnud sellistest asjadest kunagi rääkinud ja mina olin nii sügavas šokis ja segaduses, et ei suutnud selgelt mõelda. Bryan oli siis minuga olnud, tema selts mõjus armastava ja rahustavana. Ta oli märkinud, et mu ema oli kremeeritud, nii et tõenäoliselt võis see ka isa soov olla. Lootsin, et tal oli õigus.

      Sissesõiduteel autos istudes mõtlesin, kas olin liialt kiirustanud, kui lõpetasin suhte Bryaniga. Praegu oleks tema toetus ära kulunud. Isa oli surnud ja Sherise veedab suve Haitil misjonitööd tehes, nii et ajastus poleks saanud enam hullem olla. Ent kaheaastase suhte lõpetamise jaoks polnudki head aega.

      Üksindus rõhus mu õlgu, kui ma autost välja tulin ja maja poole vaatasin. Olin kavatsenud maja kahe nädalaga ära koristada ja – koos lähedalasuva haagissuvilapargiga, mis kuulus isale – müüki panna. Korraga, kui nägin kõiki neid aknaid ja meenutasin, kui palju asju oli vaja parandada, ja kui vähe isale meeldis midagi ära visata, sain aru, et minu ajakava on ebarealistlik. Isa ei olnud küll rämpsukoguja, aga ta oli kollektsionäär. Tal olid kastid täis vanu tulemasinaid, piipe ja muusikariistu ning miljoneid teisi asju, millest minul tuleb lahti saada. Bryan ütles, et meie maja on rohkem nagu tolmune vana muuseum kui kodu, ja tal oli õigus. Püüdsin mitte paanikasse minna, kui ma auto tagaistmelt oma puldankoti võtsin. Durhamis ei oodanud mind keegi ja mul oli suvi vaba. Võisin võtta nii palju aega kui vaja, et maja müügiks valmis seada. Mõtlesin, kas on võimalik, et Danny võiks mulle appi tulla.

      Läksin laiast verandatrepist üles ja keerasin ukse lukust lahti. Uks avanes kriginal, mis oli mulle sama tuttav nagu isa hääl. Enne kui ma maikuus siit ära läksin, olin elutoa rulood ette tõmmanud ja ma nägin vaevalt elutoast kööki. Hingasin sisse liiga kaua suletuna olnud maja kopitanud õhku ning tõmbasin kardinad eest, et keskpäevavalgust sisse lasta. Keerasin termostaadi seitsmekümne kahe peale ja kuulsin mõnusat heli, kui konditsioneer ellu ärkas. Siis seisin keset tuba, käed puusas, ja uurisin ruumi selle pilguga, et mu ülesanne on see tühjaks teha.

      Isa oli kasutanud ruumikat elutuba millegi kabinetitaolisena, ehkki tal oli ka ülemisel korrusel korraliku suurusega kabinet. Ta armastas kirjutuslaudu, lahtritega riiuleid ja rullkattega laudu. Kaugema seina ääres oli eritellimusel tehtud riiulites ümber köögiukse tema klassikalise muusika plaatide kogu, peaaegu kõik olid vinüülplaadid ja plaadimängija oli kapis, mille ta oli spetsiaalselt selle jaoks teinud. Toa põhjaseina ääres laias klaasidega vitriinis oli tema piipude kollektsioon. Toas oli alati olnud nõrk tubakalõhn, ehkki isa ütles, et ma kujutasin seda ette. Vastasseina ääres oli diivan, mis oli vähemalt sama vana kui mina, ja tugitool. Ülejäänud ruumi võttis enda alla kabinetklaver, mida mina polnudki mängima õppinud. Olime Dannyga mõlemad tunde võtnud, aga kummalgi polnud klaverimängu vastu mingit huvi, ja vanemad olid lubanud meil loobuda. Inimesed ütlesid, nad on Lisa õde-venda. Kindlasti on neil annet. Miks te neid ei sunni? Aga vanemad ei teinud seda kunagi ja ma olin selle eest tänulik.

      Söögituppa astudes jahmatas mind, kui puhas ja korras see ülejäänud majaga võrreldes paistis olevat. Isal polnud seda tuba tarvis ja ma olin kindel, et ta käis siin harva. Söögituba oli olnud ema valdus. Lai vitriinkapp oli täis portselani, vaase ja lõigatud klaasist kausse, mida oli tema perekonnas põlvkondade viisi edasi antud. Asjad, mis olid temale kallid olnud, ja millest mina pidin nüüd lahti saama. Tõmbasin sõrmega üle tolmuse puhvetkapi. Kuhu ma siin majas ka pööran, igal pool olen silmitsi mälestustega, mis mul tuleb laiali lammutada.

      Viisin oma puldankoti ülemisele korrusele, kus laiast koridorist avanesid uksed nelja tuppa. Esimene oli isa magamistuba, kus oli lapitekiga kaetud lai voodi. Teine oli olnud Danny tuba ja ehkki ta polnud selles toas maganud pärast seda, kui ta kaheksateistkümneselt kodust lahkus – põgenes, nagu tema seda nimetas– , jäi see minu jaoks alati „Danny toaks“. Kolmas oli minu tuba, ehkki aastate jooksul, mil ma siin enam ei elanud, oli tuba omandanud kasina ilme. Olin pärast kolledži lõpetamist isiklikud asjad siit aegamööda ära viinud. Keskkooli- ja kolledžiaegsed mälestus­esemed – vanade poiss-sõprade pildid, aastaraamatud, CD-d, sellised asjad – olid minu Durhami korteri panipaigas kastis ja ootasid hetke, millal mul on aega need ära sorteerida.

      Panin koti oma voodile ja läksin neljandasse tuppa – isa kabinetti. Isa vana kobakas arvutimonitor seisis väikesel kirjutuslaual akna all, kaht seina ääristasid klaasidega vitriinkapid, mis olid täis Zippo tulemasinaid ja antiikseid kompasse. Minu vanaisa oli samuti kollektsionäär olnud, nii et isa oli paljud asjad päranduseks saanud ning neile siis Craigslistist, eBayst ja kirbuturgudelt lisa kogunud. Kollektsioonid olid olnud tema kinnisidee. Teadsin, et kappide klaasist lükanduksed olid lukus, ja lootsin, et suudan isa võtmete peidukoha üles leida.

      Toa neljanda seina najale oli toetatud viis viiulikasti. Isa ei mänginud viiulit, aga nii kaua kui ma mäletan, oli ta keelpille kogunud. Ühe kasti käepideme küljes rippus nimesilt, põlvitasin selle juurde ja võtsin sildi kätte. Sellest oli tükk aega, kui ma seda viimati vaatasin, aga ma teadsin, mis seal on: ühele küljele oli joonistatud kannike ja teisel pool oli mu õe nimi – Lisa MacPherson – ja meie vana aadress Alexandrias, Virginias. Selles majas polnud Lisa kunagi elanud.

      Mu ema oli surnud natuke aega pärast seda, kui ma keskkooli lõpetasin, nii et ehkki ma igatsesin tema järele alati, olin harjunud, et teda pole. Ent ilma isata oli selles majas kummaline olla. Kui ma oma riideid kummutisse panin, ootasin kogu aeg, et ta astub tuppa, ja mul oli raske leppida, et see on võimatu. Tundsin puudust meie iganädalasest telefonikõnest ja teadmisest, et ta oli vaid paari tunni kaugusel. Temaga oli nii lihtne rääkida ja ma olin alati tema tingimusteta armastust tundnud. See oli kohutav tunne, et nüüd ei ole maailmas enam ainsatki hinge, kes mind nii sügavalt armastab.

      Ta oli vaikne mees. Võib-olla üks vaiksemaid, kes iial oli maa peal kõndinud. Ta pigem küsis kui rääkis. Ta päris kõige kohta minu elus, aga enda omast ei rääkinud peaaegu midagi. Põhikooli nõustajana olin mina alati see, kes küsimusi esitas ja mulle meeldis vahelduseks, et minult küsiti, teades, et küsimuste esitaja hoolib väga minu vastustest. Ent isa oli siiski üksiklane. Ta oli surnud Food Lioni põrandal pärast rasket infarkti. Ta oli üksi ja see vaevas mind rohkem kui miski muu.

      Bryan oli teinud ettepaneku talle mälestusteenistus korralda, aga ma ei oleks osanud kedagi kutsuda. Kui tal sõpru oligi, siis mina neid ei tundnud. Erinevalt suuremast osast New Berni elanikest polnud isa käinud kirikus ega kuulunud ühtegi organisatsiooni, ja ma olin kindel, et vend tema mälestusteenistusele ei tuleks. Tema suhe isaga oli minu omast väga erinenud. Ma polnud isegi suutnud Dannyt leida, kui ma pärast isa surma New Berni tulin. Tema politseinikust sõber Harry Washington oli rääkinud, et ta läks Danny haagissuvilasse, et talle isa surmast rääkida, ja ilmselt lasi Danny lihtsalt jalga. Ta oli oma auto haagissuvila juurde jätnud, meie Bryaniga olime metsas ringi käinud ja teda otsinud, aga Danny tundis neid metsi paremini kui keegi teine. Tal olid oma peidukohad. Ent nüüd polnud tal aimugi, et ma linnas olen, nii et sel korral kavatsesin teda üllatada. Anun teda, et ta mind maja juures aitaks. Olin siiski targem ega lootnud, et ta jah ütleks.

      2.

      Dannyl polnud telefoni, nii et mul polnud muud võimalust temaga kontakti saada kui tema haagissuvila juurde sõita. Ta elas sügaval metsa sees, isa haagissuvilapargi serval, umbes kümne miili kaugusel New Bernist. Kui ma Maci haagissuvilaparki viivale pikale teele pöörasin, puudutasid puud autot nii lähedalt, et ma mõtlesin, kuidas haagissuvilad üldse mööda seda teed liikuda saavad. Jõudsin jõega paralleelselt kulgevale teele. Park jäi mööda kruusateed minust paremale, aga mina pöörasin kõvaks tambitud teele, mis viis Danny haagissuvilani. Võtsin kiirust maha, mu hambad plaksusid iga kord, kui auto teel aukudest läbi sõitis.

      Jõudsin ristteele, mis viis metsa, ja pöörasin uuesti vasakule. Tee oli siin vaevalt laiem kui matkarada. Pidi otsima, et seda näha, ja just nii Dannyle meeldiski. Oksad peksid vastu tuuleklaasi, kui ma üle kivide ja puu­juurikate sõitsin.