Kolm õde. Blackberry saare romaan, 2. raamat. Susan Mallery

osalise tööajaga käsitööpoes. Ta andis lapitehnika tunde ja õpetas, kuidas koostada piltidest perekonnaajalugu. Tema palgast kaeti puhkused ja väljas söömised. Tema poleks oma palgaga suutnud isegi mitte akvaariumitäit kalu ülal pidada, rääkimata siis veel viiest tüdrukust.

      Teda valdas paanika ning see keerles ta südames, kuni talle tundus, et sureb siinsamas ära. Ta sundis end mehele silma vaatama ning püüdis iga hinna eest meelde tuletada, mis on normaalne käitumine.

      „Loodetavasti on seal soe,“ ütles ta.

      „Mida?“

      „Oregonis. Loodetavasti on seal ilm hea.“

      Colini kulm oli kipras. „Deanna, oled sa ikka kindel, et sinuga on kõik korras?“

      Deanna mõistis, et tal ei õnnestu naeratada. „Ainult sees keerab. Pean vist vannituppa lippama. Sõida mõistlikult.“

      Ta tõusis püsti. Õnneks astus Colin ta lähenedes kõrvale ja tal õnnestus mehest niimoodi mööda lipsata, et ei puutunud ta vastu. Ta läks kähku trepist üles ja jooksis vannituppa. Sinna jõudes haaras ta marmorplaadist kinni ja sulges peeglist vastu vahtivat kaamet ja nagu puuga pähe saanud nägu nähes silmad.

      „Ema, sa ju tead, et ma ei taha seda leiba. Miks sa ikka ja jälle seda teed?“

      Deanna ei vaevunud pilkugi tõstma. Ta pani lihtsalt eelmisel õhtul tehtud võileiva lõunasöögikarpi. Võileivale järgnesid beebiporgandid, õun ja küpsised. Linaseemneküpsised, mõtles ta väikesi küpsiseid täis karpi võttes. Küpsised olid tehtud linaseemnetest. Need polnud küll just tüdrukute meelisküpsised, kuid tervislikud.

      „Ema!“ Madisonil olid käed puusas. Kaheteistkümneaastane Madison oli omandanud nii põlgliku ilme, et see võis ka kõige vingemad tegijad värisema panna.

      Deannale oli see ilme tuttav ja ta teadis ka, mis on selle põhjus – peamiselt sellepärast, et ta tundis kõigi nende aastate eest oma ema vastu sama. Ainus vahe oli see, et Deanna ema oli täielik košmaar, ja Deanna ei saanud sugugi aru, mis ta küll oli teinud, et ta vanem tütar teda niivõrd põlgab.

      „Madison, ma ei suuda sellega täna tegelda. Palun. Võta võileib.“

      Tütar vahtis talle vihaselt otsa ja marssis siis minema, pomisedes omaette midagi sellist, mis kõlas vägagi nagu: „Täielik nõid.“ Kuid Deanna polnud selles päris kindel ja sel hommikul polnud ta suuteline lahingut alustama.

      Kella kaheksaks olid kõik tüdrukud läinud. Köögis valitses nagu ikka täielik kaos: kraanikauss oli täis kausse, hommikusöögilaual taldrikud ja kapil krõbinakarbid. Lucy oli jätnud lõunasöögikarbi külmkapi kõrvale, mis tähendas, et Deanna peab selle talle ära viima. Ja Madisoni jope oli ikka veel puki peal.

      Lucy hajameelsuses polnud midagi uut ja selles polnud midagi isiklikku, kuid sama ei saanud sugugi öelda Madisoni ja tema jope kohta. Deanna vanim tütar vihkas seda punast veekindlat jopet juba nelikümmend kaheksa tundi pärast seda, kui väitis, et see on just see, mida ta vajab, ja et ta lihtsalt peab selle saama. Nad olid jagelenud sellepärast septembrikuust saadik, kui jope sai ostetud, ja Madison käis peale, et talle tuleb uus jope osta. Deanna keeldus.

      Millalgi oktoobris oli Colin öelnud, et Madisonile tuleks osta uus jope ja et see pole lihtsalt seda lahingut väärt. Lucyle meeldis see punane jope ja sügiseks peaks see talle paras olema. Kui Madison seda aasta otsa kannaks, oleks see Lucyle pärandamiseks liiga ära kantud.

      Taas üks näide sellest, kuidas Colin teda ei toeta, mõtles Deanna kibestunult. Taas üks näide sellest, kuidas Colin asus tüdrukute poolele.

      Deanna läks kraanikausi juurde ja keeras vee jooksma. Ta ootas, kuni vesi oli õige temperatuuriga, vajutas siis kolm korda seebipudelile ja hakkas käsi pesema. Ikka ja jälle, üha uuesti ja uuesti. Sooja vee ja libeda seebi tuttav tunne pakkus talle tröösti. Ta teadis, et ei tohi seda liiga kaua teha. Et kui ta pole ettevaatlik, läheb ta liiga kaugele. Ja sellepärast loputas ta käed kaugelt enne seda, kui oleks tahtnud, avas kraanikausi kõrval sahtli, võttis sealt puuvillase käteräti ja kuivatas käed ära.

      Ta lahkus tagasi vaatamata köögist. Köögis valitseva segadusega kavatses ta tegelda hiljem. Kuid selle asemel, et minna teisele korrusele oma magamistuppa, vajus ta trepi alumisele astmele ja langetas pea kätele. Viha segunes hirmuga ja terava alandusega. Ta oli teinud kõik, et mitte oma emaga sarnaneda, kuid mõningatest omandatud asjadest ei saanud ta lahti. Ta ajus istus tuttav küsimus: „Mida naabrid mõtlevad?“ Ning see keeldus sealt lahkumast.

      Rahvas hakkab rääkima. Tahetakse teada, kui kaua armulugu on juba kestnud. Eeldatakse, et Colin on teda juba aastaid petnud. Colini töö tähendas ju, et ta reisib pidevalt ringi. Kuigi ühised sõbrad tunnevad talle kaasa, muutuvad teised naised ettevaatlikuks. Nad ei taha näha endi hulgas lahutatud naist. Mehed mõtlevad teda vaadates, mida ta küll tegi, et Colin hakkas üle aisa lööma. Siis uurivad nad Colini käest asja lähemalt järele ja elavad tema seiklustele kaasa.

      Deannal oli tahtmine tagasi voodisse ronida ja alustada hommikut otsast peale. Ta soovis, et poleks üldse läinudki Colini telefoni pilte otsima. Siis ei teaks ta midagi. Kuid aega ei saa tagasi keerata ja ta peab tegelikkusega toime tulema.

      Ta vahtis kihla- ja abielusõrmust vasaku käe neljandas sõrmes. Suur keskmine kivi sädeles isegi hämaras valguses. Ta lasi sõrmuseid iga kolme kuu tagant korralikult puhastada ja kontrollida, et kinnitus on tugev. Ta oli nii paljude asjade suhtes ilmutanud suurt ettevaatust. Ta oli täielik loll.

      Deanna tõmbas sõrmuse sõrmest ja virutas selle halli teise otsa. Sõrmus põrkus vastu seina ja veeres keset poonitud puitpõrandat. Siis surus Deanna käed näole ja andis pisaratele voli.

      Boston King sättis külalistetoast toodud väikesel värvitud laual tulpe. Lauaplaat oli valge, jalad helerohelised. Kunagi ammu oli ta maalinud laua külgedele tulbid ja need sobisid imeliselt kokku lilledega, mida ta nüüd laual sättis, püüdes leida sobivat asendit, et need ei tunduks liiga sätitud.

      Ta kohendas pikka tumedat lehte, sättis õit, tõstis kollase tulbi roosale lähemale. Kui ta lõpuks tehtuga rahule jäi, võttis ta laua koos lilledega ja pani selle särava päikese kätte. Siis istus ta toolile, võttis ploki ja hakkas joonistama.

      Ta käsi liikus kiirelt ja kindlalt. Ta pea selgines vormidele, kontrastidele ja joontele keskendudes ning enam ei näinud ta objekti, vaid selle osi. Terviku osi, mõtles ta naeratades. Talle meenus, kuidas üks õpetaja omal ajal ütles: „Meie vaatleme maailma molekulaarsel tasandil. Meie vaatleme ehitusklotse, mitte lõpptulemust.“

      Lehel arenes esimene õis. Ta võttis impulsiivselt kriidi, mõeldes, et tabab kollase õie puhtuse. Kriiti paberile pannes kõlises käevõru tuttavlikult. Ta silmad vajusid kinni ja avanesid uuesti.

      Hall. Ta võttis kollase asemel halli kriidi. Tumedama halli, peaaegu musta, kuid mitte päris musta. Kriit oli kulunud, sellest oli vaid jupike alles, kuid see oli terav. See oli tal alati terav. Ja siis hakkas käsi uuesti liikuma, kiiremini kui ennist, jooned nii käepärased, käe liikumine peaaegu harjumuslik.

      Sellest, mis oli olnud lilleõis, sai midagi palju ilusamat ja hinnalisemat. Veel paar joont ja ta vahtis beebinägu. Liam, mõtles ta jooni pehmendades ja hajutades, kuni need olid sama unised nagu laps.

      Ta joonistas taustale paar detaili ja uuris tulemust. Jah, ta oli last tabanud: ta põsejoont, armastust poolsuletud silmades. Ta kallis laps.

      Ta kirjutas pildi alla paremasse nurka initsiaalid ja kuupäeva, rebis lehe plokist välja ja pani selle teiste juurde. Võtnud kruusi valge teega, läks ta akna alla ja vahtis majatagust aeda.

      Krundi servas jooksid kuusepuud. Nende ees õõtsus pärastlõunases tuules kobar-pimendipuu. Kõik need olid talve suured tormid üle elanud. Viimased tulbid õõtsusid, nemad olid juba kevadet tervitanud. Järgmise paari nädala jooksul oli tal plaanis ülejäänud aed korda teha. Talle meeldisid värsked aedviljad, kuigi ta ei jaganud Deanna pöörast kinnisideed kasvada tarbitavat toitu igal võimalusel ise.

      Ta