Kolm õde. Blackberry saare romaan, 2. raamat. Susan Mallery

piirata.

      „Kas te olete Zeke Kingi sugulane?“ küsis Andi. „Zeke on ehitusmees, kellega ma olen maja asjus e-kirju vahetanud.“

      Bostoni nägu lõi särama. „Ta on minu mees. Neil vennaga on siin saarel ehitusfirma. Ta mainis jah, et on uue omanikuga ühenduses olnud.“ Ta kallutas pead. „Aga ta ei maininud sinu kohta sõnagi ja ma tahan kõigest lähemalt kuulda. On sul natuke aega? Panin just värske kohvi üles.“

      Andi mõtles auto pagasiruumis ootavatele puhastusvahenditele. Kuna hommikul saabub kolimisauto, on tal vaja maja ette valmistada. Kuid väikeses tupiktänavas oli kõigest kolm maja ja ühe naabri tundmaõppimine tundus sama oluline.

      „Suurima heameelega,“ vastas ta.

      Boston läks Andi ees läbi kõrgeks kasvanud heina oma aeda ja juhatas ta terrassi trepist üles. Andi märkas, et terrassi põrandalauad olid värvitud tumesiniseks ja neile olid maalitud tähed ja planeedid. Maja uks oli tumedast puidust ja vitraažpaneeliga.

      Fuajees jätkus eklektiline segu traditsioonilisest ja omapärasest uuemast kujundusest. Riidenagi all seisis lihtne puidust pink. Seinal oli oravaid ja linde kujutavas hõberaamis peegel. Vasakule jäävas elutoas olid mugavad diivanid ja toolid, kuid kamina kohal tohutu suur alasti haldja portree.

      Boston läks mööda veripunaseks värvitud kitsast koridori valgusküllasesse avatud kööki. Köögis olid koobaltsiniseks värvitud kapid, moodne roostevabast terasest tehnika ja halli-sinisekirju töötasapind. Kohvi lõhn segunes kaneeli ja õuna aroomiga.

      „Võta istet,“ ütles Boston, osutades hommikusööginurga juurde lükatud pukkidele. „Tegin just saiakesed soojaks. Mul on eelmisel sügisel tehtud kaneeli-õunapüreed.“

      Andi mõtles hommikueineks söödud väiksele näksile ja kohvile ning kuulis, kuidas kõht koriseb. „See kõlab küll isuäratavalt. Tänan.“

      Ta võttis istet. Boston avas ahjuukse ja võttis sealt välja küpsetusplaadi kahe suure saiakesega. Õunapüree oli klaaspurgis. Boston pani saiakesed taldrikule, andis selle Andile ja valas kohvi välja.

      „Ilma suhkru ja piimata,“ ütles Andi.

      „Ahhaa, tõeline kohvisõber. Mina pean kofeiini sarapuupähkli ja vanilli maitsega ära varjama.“

      Ta võttis külmikust maitsestatud kohvikoore.

      Andi vaatas ringi. Kraanikausi kohal oli suur aken ja teine aken oli nurgas, kus oli söögilaud. Ühe seina võttis enda alla suur sahverkapp. Kuigi tagumise ukse kohal oli näha algupärast ehissimssi, oli ülejäänud köök kaasaegne.

      „Mulle meeldib su köök,“ ütles Andi. „Kardan, et minu köök pole kuuekümne aasta jooksul uut värvikihtigi näinud.“

      Boston võttis kaks nuga ja andis ühe Andile, lõikas siis oma saiakese pooleks ja määris sellele õunapüreed. Seda tehes kõlisesid ta käel hõbedased võrud. „Nägime sinu maja, kui seal olid lahtiste uste päevad. Köök on läbi ja lõhki viiekümnendad.“

      „Retro vastu pole mul midagi,“ tunnistas Andi. „Aga mitte ükski asi ei tööta. Mul on selline kiiks, et kui ma keeran kraani, siis eeldan, et sealt tuleb sooja vett. Ja mulle meeldib külmik, mis hoiab toidu külmana.“

      Bostoni nägu läks naerule. „Nii et sa oled siis suurte nõudmistega.“

      „Ju vist.“

      „Tean, et Zeke on plaane joonistanud. Ma pole küll kõiki näinud, aga nad vennaga teevad korralikku tööd.“

      Andi vaatas köögis ringi. „Kas tema tegi ka siin remondi?“

      „Umbes kuue aasta eest.“ Boston võttis kohvikruusi. „Kust sa tuled?“

      Saar oli üsna väike ja Andi polnud sugugi üllatunud Bostoni arvamuse peale, et ta kolib siia kuskilt mujalt. „Seattle’ist.“

      „Suur linn, mis? Suur muutus.“

      „Olen selleks valmis.“

      „On sul pere ka?“

      Andi mõistis, et Boston ei pea silmas vanemaid ja õdesid-vendi. „Ei.“

      Bostoni ilme peegeldas üllatust. „See maja on päris suur.“

      „Ma olen arst. Lastearst. Alumisele korrusele tahan teha vastuvõtu, ülemistel ise elada.“

      Näis, nagu oleks Bostoni õlad pingesse läinud. „Oh, kui nutikas. Nii väldid ju edasi-tagasi sõitmist.“ Ta vaatas aknast välja Andi maja poole. „Autode parkimiseks on ruumi küllaga ja ma kujutan ette, et selline ümberehitus pole sugugi keeruline.“

      „Kõige suurem kunst on köögi viimine ülemisele korrusele. Aga kuna mul oli niikuinii plaanis köögisisustus välja visata, siis ei tee see ümberehitust oluliselt kallimaks.“ Ta võttis saiakese. „Kui kaua sina oled saarel elanud?“

      „Mina olen siin kogu elu elanud,“ ütles Boston. „Täpsemalt selles majas. Ma pole kuskil mujal elanud. Kui me Zeke’iga käima hakkasime, hoiatasin teda, et minuga kaasneb kolmsada ruutmeetrit lasti.“ Ta naeratus tuhmus. „Zeke väitis, et see meeldib talle.“

      Andi sõi vanillimaitselist saiakest ja nautis hapukat õuna-kaneelipüreed. „Kas sa töötad väljaspool kodu?“

      Boston raputas pead. „Mina olen kunstnik. Peamiselt teen tekstiili, kuigi viimasel ajal...“ Ta jäi vait ja ta silmadesse sugenes midagi sünget. „Vahel maalin portreesid. Enamik veidraid asju, mis sa siin näed, on minu kätetöö.“

      „Mulle meeldib su terrass.“

      „Tõesti või? Deanna ei talu seda.“ Boston kirtsutas nina. „Loomulikult ei lausu ta sõnagi, aga ma kuulen teda iga kord ohkamas, kui ta sellele astub.“

      „Deanna?“

      „Su teine naaber.“

      „Tema maja on väga ilus.“

      „Eks ole. Sa peaksid seda veel seest nägema. Olen kindel, et ta kutsub su külla. Alumise korruse toad on sisustatud täpselt ajastu stiili silmas pidades. Igasugused ajalooseltsid on temast lausa vaimustuses.“ Boston vaatas uuesti aknast välja. „Tal on viis tütart. Oh, sinu jaoks ju kliendid.“ Ta kulm tõmbus kipra. „Või kunded?“

      „Patsiendid.“

      Boston noogutas. „Just. Tüdrukud on väga armsad.“ Ta kehitas õlgu. „Ja see ongi kogu meie kant. Kõigest kolm maja. Mul on nii hea meel, et keegi nüüd ka keskmises majas elama hakkab. See on aastaid tühjana seisnud. Tühi maja mõjub nii kurvalt.“

      Kuigi Bostoni hääletoonis ei muutunud midagi, tajus Andi tema energias mingit muutust. Ta ei saanud lahti tundest, et naaber sooviks nüüd tema lahkumist, ehkki sai aru, et käitub ise selliselt, mille kohta ta emal oli kombeks öelda „üle mõistuse kummaline“.

      Ta sõi kähku saiakese ära ja naeratas. „See oli väga lahke sinust. Suur tänu selle kofeiinilaksu ja suutäie eest. Mul on nii palju teha…“

      „Kolimine. Olen kuulnud, et see on karm. Ma ei kujuta ettegi, et peaksin elama kuskil mujal. Loodetavasti oled siin meie väikesel tänavakesel õnnelik.“

      „Selles ma ei kahtlegi.“ Andi tõusis püsti. „Tore oli sinuga kohtuda.“

      „Samad sõnad,“ vastas Boston teda uksele saates. „Kui midagi vajad, siis astu aga läbi. Ja see käib ka duši kohta. Meil on külaliste vannituba, juhul kui sul vesi kinni keeratakse.“

      „See on sinust väga lahke, aga kui vesi kinni keeratakse, kolin hotelli.“

      „Mulle meeldib su stiil.“

      Andi astus lehvitades terrassile. Kui uks tema taga sulgus, seisatas ta hetke ja vaatas oma maja naabri silmade läbi. Maja siinpoolsel küljel oli mitu katkist akent ja kooruva värviga vooderdis oli lahti. Aed oli metsa kasvanud.

      „Lihtsalt