Tüdruk, kes valetas. Sue Fortin

olla.“ Värisen kergelt öises õhus. „Ma ei tahtnud temast lahkuda, aga ta käis peale.“

      „Ma tean, aga me ei saa midagi teha. Tule sealt külma käest ära. Lapsed magavad, lähme vaikselt.“

      Istudes Fiona ideaalselt korras köögis, hoian peopesi ümber Hiina teetassi. Soojus teeb mu sõrmed soojaks. Külmkapi uksel on Keane’ide perekonnapilt: Fiona, Sean, Sophie ja Molly. Tundub, et see on tehtud eelmisel aastal, kui nad olid Hispaanias puhkamas. Sophie on Seani kukil. Fiona ja Molly vaatavad neid ning kõik säravad õnnest. Sean on pikk mees ja mitte liiga kõhn. Ta näeb oma politseivormis kindlasti väga muljet avaldav välja. Aga sellel pildil meenutab ta mulle Roald Dahli raamatut „BFG“ ja ma mõtlen, kui sobiva nime on saanud nende tütar Sophie.

      „Kuidas Seanil läheb?“ küsin, kui Fiona mu kõrval istet võtab.

      „Hästi. Noh, see pole päris õige. Ta on väsinud, kui aus olla. Me mõlemad oleme. Ta ema vajab palju hoolt. Me mõtleme, et kolime ta meie juurde.“

      „Kas ta on juba selles staadiumis, et tema eest tuleb hoolitseda?“ küsin.

      „Ta ei suuda korralikult süüa teha, ta on iseendale ohtlik.“ Fiona ohkab murelikult. „Mitte just kaua aega tagasi jättis ta panni tulele ja see käivitas tulekahju alarmi. Kõik kohad olid suitsu täis. Tuletõrje brigaad sõitis kohale, tõeline kaos. Sellest ajast peale teen ma talle süüa. Aga ta on armas, nii et mul poleks selle vastu midagi, kui ta siia kolib. Pealegi on ta põhjus, et me koju tulime.“

      Ma noogutan, mäletades hästi päeva, kui Fiona ja Sean pakkisid oma väikee perekonna Londonis autosse ning tulid koju tagasi, et hoolitseda hiljuti lesestunud Seani ema eest. Mul õnnestus pisaraid tagasi hoida, kuni auto ja kolimisveok nurga taha kadusid.

      Naljakas, kuidas Fiona peab seda kojutulekuks, aga mina võtsin ta tagasitulekut kodust lahkumisena Minule tähendab kodu kohta, kus on armastus ja ilusad mälestused, turvatunne ja hoolitsus. Iirimaale tulek pole minu jaoks kojutulek.

      Minu mõtted pöörduvad jälle Roisini meilile ning kõhus hakkab keerama, sest jälle tabab mind hirm, mis on tulnud ja end sisse seadnud. Olin mõelnud Fionale sellest asjast rääkida, aga nüüd muudan meelt. Võib-olla saan sellega ise hakkama. Tal on praegu niigi palju muresid isa ja Seani emaga. Räägin talle siis, kui on tingimata tarvis. Ma olen kindel, et saan ise hakkama. Vähemalt ma loodan seda.

      Fiona mobiili helin katkestab mu mõtted. Jutu järgi oletan, et see on Sean. Teen asja teise tassi tee valmistamisega, kui Fiona sammub elutuppa, et minuga omaette rääkida.

      Mõni minut hiljem tuleb ta tagasi.

      „Sean läheb millalgi öösel haiglasse, et vaadata, kuidas ema ja isaga on.“

      „Mis täpselt juhtus? Kuidas isa trepist alla kukkus?“ küsin.

      „Ma ei teagi täpselt. Ilmselt oli ema kohvikus ja koristas päeva lõpul ning isa läks üles ööseks raha ära panema. Kui ta tagasi ei tulnud, läks ema teda õue otsima ja leidis ta trepi ees lamamas.“

      „Kas seal oli veel kedagi? Kas keegi nägi midagi?“

      „Ei, ainult Kerry sellest töökojast, mis on üle tee.“

      „Mis kell see kõik juhtus?“

      „Varsti pärast kuut,“ ütleb Fiona, olles hetke järele mõelnud. „Sel ajal paneb isa asju ära. Muidugi me ei tea, kas ta tegi seda.“

      „Mis sa sellega mõtled?“

      „Ema ei leia seifi võtit ja me ei tea, kas isa kukkus enne või pärast ülesminekut. Kotti ta kõrval polnud.“

      „Sa ometi ei arva, et teda rööviti?“

      „Me lihtsalt ei tea,“ ütleb Fiona. „See kõik on pisut muret tekitav.“

      „Kas ema teab, kus võti on, et saaksime kontrollida?“

      „Ei. Tal ei tule meelde,“ ütleb Fiona. „Ma püüdsin temalt küsida, aga ta oli isa pärast nii mures, et ma ei tahtnud edasi pärida.“

      „Sina vist ei tea, kus see võti võib olla, ega seda, kas tagavaravõti on?“ küsin ilma erilise entusiasmita.

      Fiona naeratab virilalt. „Sa tead, milline isa on. See on ülisalajane teave.“

      „Ma vaatan ringi, kui korterisse lähen,“ ütlen. Suurem osa mu tunnetest isa vastu on küll kadunud, aga see pole küll meeldiv mõte, et keegi teda röövis.

      „Kui aus olla, siis on see praegu kõige väiksem mure,“ ütleb Fiona.

      „Jah, õigus.“ Sunnin end kokku koguma kaastunnet, millest tean, et kuskil peab see olema. Muudan teemat, et sellelt ebamugavalt teadmiselt mõtted mujale viia. „Kuidas Mollyl ja Sophiel läheb?“

      „Lastel läheb suurepäraselt,“ ütleb Fiona. Neid mainides levib ta näol naeratus. „Mollyl on lasteaias viimane veerand käsil. Ta läheb septembris kooli. Ta on nooremas rühmas ja Sophie läheb viiendasse klassi.“

      „Nii, veel mõni aasta ja siis keskkooli.“

      „Ma tean, ma ei suuda uskuda, kuidas aeg on lennanud,“ ütleb Fiona. „Mäletad, kui Sophie sündis, oli ta nii tilluke. Punased juuksed ja liiliavalge nahk.“

      „Ta nägi välja nagu tulnukas,“ ütlen sellele tagasi mõeldes. Mul tuleb klimp kurku. Tunnen Fiona kätt enda omal ja kuulen ta rahustavaid sõnu.

      „Pole midagi,“ ütleb ta. „Oli pikk päev. Ära mine närvi. Sa ei saa midagi muuta. Kõik läheb hästi. Ma luban.“

      Varsti lähen ma voodisse, aga enne peatun ja piilun Molly toa avatud uksest sisse. Viieaastane tüdruk magab sügavalt, heledad lokid padjal laiali nagu kuldne tähetolm. Mollyl on vedanud, et sai ema juustevärvi, aga mitte nii hästi, et sai ka Hurleyde lokineeduse.

      Ma ei suuda vastu panna ja vaatan Sophiet, kes on keras teki all. Temal pole Hurleyde lokke, aga kindlasti on tal punased juuksed või siis punakaspruunid, nagu emale meeldib öelda.

      Puudutan oma juukseid, mis on seda värvi, mida olen hakanud armastama, tumeoranžpruunid, aga lokid pole mu kiitust pälvinud ja iga päev olen tänulik sellele, kes tõi turule juuksesirgendaja. Ma mäletan tõelist kergendust, kui Fiona selle mulle neljateistkümnendaks sünnipäevaks kinkis, et ma ei peaks enam kasutama triikrauda, püüdes jonnakaid lokke taltsutada. Triikimisel polnud püsivat mõju ja lõuna ajaks olid mu juuksed sageli lokkis nagu alati, mu klassikaaslaste suureks lõbuks.

      Fiona on alati asju paremaks teinud. Ta küpsetas kooki, kui mul oli kõigest kõrini, viis mu kinno viimasele seansile, kõndis koos minuga kooli ja tagasi, kui olin Roisiniga tülitsenud, aitas mul täita ankeeti kolledžisse minekuks ja leida tudengikorterit.

      Tasased sammud vaibaga kaetud trepimademel toovad mu oma mõtetest välja. Fiona ilmub mu kõrvale.

      „Ma just vaatasin neid. Magavad sügavalt. Ega tea midagi,“ sosistan.

      „Ei tea muidugi midagi,“ ütleb ta, võttes mul õlgade ümbert kinni. „Kas kõik on hästi? Peale muidugi... isa.“

      Ma tunnen, et mu kindlameelsus nõrgeneb. Tahan talle Roisinist rääkida. Fiona teaks, mida teha. Ta on alati teadnud ja enne kui suudan end kontrollida, juba räägingi.

      „Fiona, ma pean sulle midagi rääkima.“

      „Ahaa ja mis see on?“ ütleb Fiona, võttes käe minu ümbert ja lükates magamistoa ukse kinni. Ta surub haigutuse maha.

      Fiona näib olevat väsinud. Isegi ta kallistuses oli teatud väsimust. Praegu pole aeg koormata teda meiliuudistega.

      „Mul on hea meel, et tagasi tulin,“ ütlen kiiresti.

      Ta naeratab. „Minul on ka hea meel. Emal samuti. Ja isal oleks ka.“

      Ma ei vaidle vastu. Nüüd on minu kord teda kallistada.