Tüdruk, kes valetas. Sue Fortin

sa rääkida tahad, ütle välja. Mul pole päev otsa aega. Ma hakkan just koju minema.“

      „Ära nüüd nii kangesti ärritu, Erin,“ ütleb Roisin. „Ma leidsin midagi, mis on sinu oma.“

      „Mis asi see siis on?“ Ma ei oska ära arvata, mis see on, ja seetõttu krutib mu ebamugavustunne tuure juurde.

      „Üks foto.“ Ta teeb pausi, et see kõlaks mõjuvamalt. Kõlabki. Seejärel ta jätkab. „Foto, millel olete sina ja Niall.“

      „Roisin, kas sa võiksid asja juurde jõuda,“ ütlen, märgates läbi klaasi, et Ed tõuseb ja seab end lahkumiseks valmis.

      „Tead mis, ma teen sellest koopia ja meilin sulle.“

      Hoian ärritusohet tagasi. Ma ei taha, et ta teaks, et olen vihane. Näen, et Ed paneb pintsaku selga. Iga hetk on ta nüüd kabinetist väljas ja ootab mind, et minna dringile. Kumbki meist ei pea homme töötama, niisiis oleme plaaninud õhtul välja minna, mis tavaliselt tähendab, et jään tema juurde.

      Ma pean Roisinist lahti saama. „Ära meili mulle tööle. Saada erameilile.“ Kiiruga ütlen talle meiliaadressi.

      „Vaata, et sa mulle vastad,“ ütleb Roisin. „Me peame rääkima.“

      Ma panen toru ära, ilma et vastaksin, just siis, kui Ed kabinetist välja astub, spordikott ühes ja autovõtmed teises käes.“

      „Nagu kavas oli?“ ütleb ta.

      „Ee... ma ei tunne end eriti hästi,“ ütlen, suutmata talle otsa vaadata. „Mul on natuke paha olla.“ See pole tegelikult vale. Ma tunnen pööritust, kui mõtlen, mida Roisin võiks mulle saata.

      „See pole sinu moodi,“ ütleb Ed. „Me võime otse minu juurde minna, kui tahad. Õhtusöögi ära jätta.“

      Ma naeratan talle. „Kui aus olla, siis ma mõtlen, et läheks parem koju.“ Jälle pole see vale. „Ma ei usu, et pakuksin täna head seltsi.“ Võtan oma koti ja nagist mantli. „Vabandust.“

      „Kuule, pole midagi,“ ütleb Ed. „Kas sa saad ise sõita või tahad, et viskan su koju ära?“

      „Ma sõidan ise. Pole häda midagi.“

      „Saada sõnum, kui kodus oled,“ ütleb ta. Ta kallistab mind ja suudleb pealaele. „Ma helistan Ralphile ja vaatan, kas ta tahaks ühe õlle juua. Sõida ettevaatlikult ja ära unusta sõnumit saata.“ Ta sirvib oma kontaktide nimekirja ja helistab Ralphile, enne kui on uksestki välja saanud. „Ralph, sõbrapoiss! Mis sa täna õhtul teed?“ Ja siis kaob ta ukse taha.

      Kui ma jõuan majja, mille ülemisel korrusel kahte tuba üürin, hüüan kiiresti esikus tere ja lähen siis otse üles. Kuulen, et Stacey, üks majakaaslastest, hüüab vastu. Ta üürib tuba maja esiküljel. Me oleme teineteisega sõbralikud, aga mitte sõbrad. Sama on kutiga, kes üürib keskmist korrust. Ma isegi ei tea, millega ta tegeleb, aga ta hoiab omaette. Kõik me teeme oma asju. Mulle meeldib nii. Kõik hoiavad natuke distantsi.

      Teisel korrusel teen ukse lukust lahti ja astun oma turvalisse kindlusesse. Valmistan tassi rohelist teed ja istun arvuti ette. Märkan, et käsi kergelt väriseb, kui hiirt liigutan ja meile vaatan.

      Roisin pole aega kaotanud. Tema meil on olemas. Kirjaklambri kujutis näitab, et koos lisaga.

      Ma hingan sügavalt sisse ja avan meili

      Helista mulle täna õhtul kuni kella kuueni või muidu kahetsed. Viimane võimalus.

      Tema mobiilinumber on allpool kirjas. Liigun kursoriga lisale. See on JPEG. Klõpsan kaks korda ja ootan, kuni pilt alla laeb.

      See võtab aega vaid mõne sekundi.

      Mu kõhus keerab ja hetke mõtlen, et hakkan öökima.

      „Oh jumal küll, ei.“ Võtan näo käte vahele, hõõrun silmi, justkui saaksin ära hõõruda selle, mida just nägin. Aga ei saa.

      Minu ees täidab ekraani foto minust endast ja Niall Marshallist. Ükski teine pilt poleks pannud mind silmagi pilgutama, aga see... Kust kuradi kohast ta selle leidis? Ma olin selle täiesti unustanud.

      Kusagilt kaugelt kuulen uksekella helinat, millele järgnevad sammud, kaks astet korraga. Ma ei registreeri, et mind hüütakse, kuni uksele koputatakse.

      Ma võpatan istmel ja ajan ümber kruusi rohelise teega. Rohukarva vedelik sooritab hüppe, mida vaid selgeltnägijad võivad selgitada, ja voolab üle mu sülearvuti klaviatuuri.

      „Erin? Erin? Kas sa oled seal?“ Ed koputab uksele.

      Hetkeks olen ma halvatud, vaadates ust, ja seejärel arvuti juures tagasi. „Erin!“ Ta on nüüd pealetükkivam ja tema hääles on kerge ärevus. „Kas sinuga on kõik korras?“ Ta taob uksele kõvemini.

      Minus hakkab tormama adrenaliin ning ma haaran arvuti ja pööran selle teistpidi, lootes, et tee pole jõudnud oluliste komponentideni. „Üks hetk!“ hüüan ma. Torman magamistuppa ja siis väikesesse vannituppa. Haaranud rätiku, pühin klaviatuuri.

      „Erin!“ Kahtlemata on ärevusfaas nüüd möödas.

      Ma seisan, arvuti tagurpidi käes justkui telk, lootes, et sellest piisab arvuti päästmiseks täielikust hävingust. „Ma tulen!“ Lauast mööda kiirustades tõstan selle vastiku kruusi õigetpidi ja viskan rätiku lauale, et see imaks ülejäänud tee enda sisse. Kahjuks tundub, et enamik sellest läks arvutile.

      Kui ukse avan, seisab seal Ed, nägu omandamas roosat jumet. Tema suu on kriipsuks seatud ja kulmude vahel on tuttav joon nagu ikka, kui ta vihaseks saab.

      „Ma olin just ust maha murdmas.“

      „Vabandust, ma olin vannitoas.“ Astun tagasi, et ta saaks sisse tulla. „Ma ei oodanud sind. Arvasin, et läksid Ralphiga välja.“

      „Noh, Ralphil on tegemist,“ ütles ta. „Ma tahtsin igal juhul kontrollida, kuidas sul on. Tule minu juurde, kui sa ei tunne end hästi. Seal on palju kenam kui siin.“ Ta viipab põlglikult käega. Ed pole kunagi teinud saladust sellest, mida ta mu elamisest arvab. See ei saaks olla rohkem erinev tema luksuslikust poissmehekorterist neljateistkümnendal korrusel, vaatega Thamesile.

      „Mul pole siin viga midagi,“ vastan ma. Mõtlen vannitoas olevale arvutile ja vaatan kella. Kolmkümmend minutit Roisini antud täht ajani.

      „Ära mängi lolli,“ ütleb Ed. „Kuula mind. Tule minu juurde.“

      „Ma tahan lihtsalt magama minna.“

      „Suurepärane. Sa võid magama minna palju mugavamas ümbruses kui see siin.“

      „Ei, ma mõtlen siin. Ma tahan siin lihtsalt magama minna.“

      „Tõesti, Erin, sa oled vahel selline põikpea.“ Ärritusnoot on tagasi. Ta võtab mu jaki ja koti. „Ja rumal. Tule nüüd.“

      Ma tunnen end nagu laps, kui ta mu uksest välja saadab. „Mu asjad,“ ütlen viimase protestimärgina.

      „Su ööseks jäämise kott on ikka veel minu autos. Sa panid selle hommikul sinna. Mäletad?“

      Tal on õigus. Ma tõepoolest panin koti varem ta auto pagasiruumi. Võiksin end lüüa. Vaatan kella. Kakskümmend viis minutit tähtajani. Isegi kui me jõuame läbi tiheda liikluse kella kuueks Edi korterisse, pole mul mingit võimalust Roisinile helistada. Siis mitte, kui Ed seal on. Pean minema kempsu ja saatma sõnumi, et helistan talle homme. Loodetavasti hoiab see teda tagasi tegemast seda, mida ta on kavatsenud.

      Iirimaa, Corki maakond

      Kerry hõõrus poleerimislapiga Yamaha bensiinipaaki. See nägi hea välja. Tema viimane tellimus oli spreivärvidega maalida musta paagi keskele inimese rinnakorv ja lisada ribikontidele mõned väikesed pealuud. Ebatavaline, aga mõjus. Talle meeldisid eratööd, mis polnud tavalised. Olla mehaanik võis olla ta töö, aga spreimaalingud olid tema kirg. Motika tätoveerija, võinuks