Uneskõndija. Chris Bohjalian

jõekaldal ja kumbki meist ei lausunud sõnagi. Kavatsesin just püsti tõusta ja poe poole edasi kõndida, kui Paige minu üllatuseks küsis: „Kas nad tülitsesid palju? Ma mõtlen – teiste abielupaaridega võrreldes?“ Ta rääkis meie vanematest.

      „Eip. Vist mitte.“

      „Ma vihkasin seda, kui terve maja pingesse läks.“

      „Väga tihti ju ei läinud – teiste paaridega võrreldes, ma mõtlen.“

      „Neil oli see vägev draama viis aastat tagasi. Mäletan, kuidas nad teineteise peale karjusid. Isegi röökisid.“

      „Ainult see üks kord,“ ütlesin. Suutsin tõepoolest meenutada üksnes ühte korda, mil vanemad olid teineteise peale tugevalt häält tõstnud – see-eest oli see tõeliselt kohutav olnud. Paige oli koos minuga minu toas peidus, uks kinni, luristades tagasi pisaraid, kui mattis oma näo minu päevateki sisse. Sel ainsal korral elus olin kartnud, et mu vanemad võiksid teineteist päriselt lüüa. Kui nad tülitsesid, tegid nad seda tavaliselt pigem vaikselt, ihudes oma teravusi üleoleva armulikkuse ja sarkasmi luisul. Mu isa sõnavara näis aina avarduvat nagu erudeeritud põlguse must auk. Ema polnud nii sõnaosav – nii verbaalne –, kuid ta võis olla külmem ja tema demonstratiivne vaikimine isegi veel kõrgim. Mis küll vallandas tolle kohutava öise pürotehnika, mis sundis tülitsejaid liikuma ühest ruumist teise ja nende hääli lendama meie viktoriaanlikust majast väljapoolegi? Sellel tundus olevat midagi tegemist ema uneskõndimistega ja sellega, kuidas ema käitumine isa mingil viisil häbistanud oli. Nad mõlemad tundsid piinlikkust, kuid erineval põhjusel: isa sellepärast, mida teised inimesed olid näinud, ja ema sellepärast, mida ta ei suutnud kontrolli all hoida. „Nad mõlemad olid tol õhtul üsna suures pinges.“

      „Miks?“

      „Uneskõndimise pärast, ma arvan. Ma pole kindel,“ vastasin. „Aga nad armastasid teineteist.“ Püüdsin öelda seda kindlamalt, kui ise tundsin. Eeldasin, et isa armastas ema – või vähemalt arvas, et armastab, millest ma isegi siis aru sain, et see pole päris seesama, kui tegelikult armastada. Vähem veendunud olin ma selles, et ema teda vastu armastas, kuid sellist asja ei tahtnud ma kuidagi valjusti tunnistada. Ja kindlasti poleks ma seda öelnud Paige’ile. Ent mõnikord juurdlesin ma, kas ema polnud mitte liiga tark ja liiga loominguline või ehk isegi liiga hea kujutlusvõimega oma inglise keele professorist abikaasa jaoks: mehe jaoks, kellel oli alalist tulu tagav õppetool New Englandi eliitkolledžis. Mehe jaoks, kes oli avaldanud palju artikleid ja kirjutanud kaks kiiduavaldustega vastu võetud biograafiakogumikku Ameerika poeetidest. Annalee Ahlberg oli arvatavasti liiga tark enamiku meeste jaoks. Lisaks võitles ta depressiooniga: vanemate vannitoa ravimikapiuks oli oranžide antidepressanditopsikute auväärne valvur.

      Ja ikkagi uskusin siiralt, et suur osa vanemate vahelistest pingetest oli sündinud sedasorti hirmudest ja pettumustest, mis võivad halvata iga suhte. Nende abielu oli peaaegu kindlasti muutunud ajavahemiku jooksul, mis jäi minu sündimise ja Paige’i sünni vahele. Olen Paige’ist üheksa aastat vanem ja meie kahe vahele jäi viis nurisünnitust. Olin olnud piisavalt vana, et elavalt mäletada ema meeleheidet ja isa pettumusi pärast viimast kolme. Mäletan hästi kuid, mille ema enne Paige’i sündimist veetis voodis nagu invaliid. Tunde ja tunde, mil pidin olema vaikselt, et ema saaks puhata. Pidžaamapidusid sõprade juures, et ema saaks puhata. Nädalat vanavanematega, et ema saaks puhata. Ja siis oli ilmunud Paige: küll mitte päris lõpuni kantuna, aga peaaegu. Kolmekümne neljandal nädalal. Minu arvates ei sarnanenud mu õde kunagi tulnukaga nagu mõned muud enneaegsed beebid. Tal olid sünnist saadik ronkmustad juuksed, mis oli meie perekonnas haruldane: isapoolsed Ahlbergid ja emapoolsed Manholtid nägid kõik välja nagu modellid Skandinaavia turismireklaamides. Naistel olid pikad blondid patsid, mehed oma kõrge lauba ja sasiste kollaste juustega kuulusid aga Bergmani vanadele filmilintidele.

      Ja siis, seitse aastat hiljem, algas mu ema uneskõndimine. Mina käisin ülikoolis. Paige teises klassis. Olin selle fenomeni kohta juba ammu läbi lugenud kõik, mida leida vaid suutsin, tundes huvi seepärast, et ka ise lapsena vahel unes kõndimas olin käinud. Lugesin ka muudest unehäiretest. Lugesin unenägudest. (Lugesin läbi ka peaaegu iga sõna, mis mu isa sellest kirjutanud oli: avaldatud raamatud ja müriaad artikleid teadusajakirjades, samuti tema märkmeplokid avaldamata – mõnikord kartsin, et avaldamiskõlbamatute – luuletustega. Märkasin kurvalt, et paljud neist rääkisid kuutõvest.)

      Meie maja asus Bartletti küla servas, kolmveerand aakrit üle tee jõest ja viieminutise jalgsikäigu kaugusel keskusest, kus olid universaalkauplus, raamatukogu, vabatahtlike tuletõrjujate tuletõrjedepoo ning B&B võõrastemaja. Bartlettis oli ka iseloomulik tellistest kirik, näiliselt protestantlik, kuid jumalateenistustel osalejad – ja neid oli enamikul pühapäevadest umbes kolmveerand sada – olid suuremalt jaolt Ameerika baptistid või metodistid koos käputäie presbüterlastega. Kuid see oli küla ainus kirik, nii et kui te üldse kirikusse minna tahtsite, siis paratamatult sinna. Minu perekond ei käinud kirikus muidu kui jõuluõhtul ja ülestõusmispüha hommikul. Sellepärast tundsingi ennast pigem süüdlaslikult kui tänulikult, kui pastor, roheliste silmade ja lühikeste hallinevate juustega naine, kes nägi välja rohkem advokaadi kui jumalateenrina, üritas pärast ema kadumist meie perekonda lahkelt oma tiiva alla võtta. Eelmisel nädalal oli pastor hankinud mulle sügiseks isegi paar tööotsa: mustkunstietendused kahe pühapäevakooli lapse sünnipäevapidudel.

      Meie naabrid kõrvalmajast – McClellanid – olid viis aastat tagasi samuti pidanud osa saama tülist, mida Paige nüüd „vägevaks draamaks“ nimetas. Kuulsin pealt, kuidas Carol McClellan seda „karjumisvõistlust“ politseile ema kadumisele järgnenud päeval kirjeldas. Ja nii oli ka isa lühikest aega kahtlusalune, kuid ma ei arva, et keegi tegelikult uskus, et ta oma naise mõrvanud oli.

      Ja pealegi, kuigi see oli Carol, kes rääkis politseile, et oli tol õhtul kuulnud Ahlberge teineteise peale karjumas, oli tema ka see, kes jutustas neile, kuidas mu ema oli keset ööd eesakende valguses suure hortensiapõõsa pihustipudelist hõbedaseks värvinud. Hortensia kasvas eesaias, välisuksest kahekümne või kahekümne viie jala kaugusel. Mina olin see, kes ema toimetamist kuulis ja ta tagasi sisse talutas, kuid tuled ja meie jutuajamine olid äratanud ka McClellanid ning nõnda sai Carol tunnistajaks Annalee Ahlbergi ekstsentrilistele öistele tegudele. (Mingil moel elas taim, kuigi deformeerununa, värvivihma üle. Isa lõikas hõbedased oksad ära ja üritas allesjäänuid pisut kujundada, nii et tookord meenutas see hortensia jälle seenekujulist pilve.) Ja siis oli veel üks öö, mil teised naabrid Fred ja Rosemary Harmon tähelepanuväärset täiskuud imetledes nägid, kuidas ma ema natuke pärast keskööd universaalkaupluse juures üle Gale’i jõe silla koju tagasi talutasin. Teadsin, et see on kõigest vananaiste jutt, et uneskõndijat ei tohi üles ajada, sellepärast olin ema äratanud. Selleks ajaks oli ta roninud betoonrinnatisele, püsides seal graatsiliselt tasakaalus nagu üks marmoringlitest, kes üle Tiberi ja Seine’i viivatel sildadel valvel seisavad. Sild oli piisavalt kõrge, et alla hüppamise järel vigaseks jääda või surma saada: ta oleks võinud selgroo murda või pea lõhki lüüa või ka – kõigest – uppuda. Ema oli alasti ja mina (tookord seitsmeteistkümnene) jahmusin, kui ilus ta on. Kui ta jälle maapinnal seisis, katsin ta oma kampsuniga ja viisin koju.

      Kui ema unes kõndis, ei paistnud ta märkavat isegi külma. Ühel märtsiööl, kui hiliskevadine tuisk oli Bartletti Currier’ ja Ivesi reproks muutnud, võttis ta oma suusad ja läks meie maja tagant algavatesse metsadesse pikemale suusaretkele. Järgmisel hommikul sööma tulles ei mäletanud ta sellest enam midagi, vaid tema riided kuivasid ahju kõrval – kuhu ta öösel tule tegi –, ja mina järgisin tema suusajälgi, kui koolist koju olin tulnud.

      Kõigi nende kuutõvehoogude ühine joon oli aga see, et need ilmnesid üksnes siis, kui isa linnast ära oli – kaasa arvatud öö, mil ema lõpuks igaveseks kadus. Sellepärast välistaski politsei isa peaaegu silmapilk kahtlusaluste hulgast: ta oli parajasti Iowa Citys luulekonverentsil.

      Muidugi tähendas see ühtlasi, et ema kadumisest sai meile õega süütunde ja enesepõlguse allikas. Lõpuks ei ärganud ju kumbki meist tol ööl üles. Miks ei kuulnud kumbki meist midagi, ei roninud voodist välja ega peatanud teda? Ning vanema õena, kes ma kord