Uneskõndija. Chris Bohjalian

see olla madal, aga eile öösel langes temperatuur nelja kraadini,“ tuletasin oma nooremale õele meelde.

      „Täna keskpäeval oli kaheksateist kraadi,“ andis Paige vastu. „Kontrollisin koolis.“

      „Päike on juba mäe taga. Praegu on arvatavasti umbes kolmteist. Kuule, sul on praegugi käsivarred kananahas. Vees pead vastu ehk viis minutit. Siis kas tuled välja või tekib alajahtumine. Pean sulle järele sukelduma.“

      „Alajahtumist ei teki,“ ütles ta, suutmata varjata oma ärritust. „Ja sa ei pea mulle järele sukelduma, Lianna. Sa lihtsalt ei taha, et ma vette läheksin.“

      „Mitte siia jõkke. Ei taha jah.“

      „Me mõlemad teame…“

      „Kui seal leiduks mõni märk, siis oleks politsei selle juba leidnud. Aga ei leidnud,“ ütlesin – kuigi tõsi oli see, et ma tegelikult uskusin, et jões on mingeid märke. Ma uskusin, et arvatavasti oli seal rohkemgi kui märke. Ma ei saanud midagi teha, et kujutlesin, et meie ema on just seal. Minu nägemusis oli surnukeha vee all kinni kiilunud kusagil Bartletti ja mõne miili kaugusel läänes asuva Champlaini järve vahel. Laip oli kinni mõne sakilise kaljurünka taga, mis kerkis jõepõhjast nagu stalagmiit. Või oli jäänud püsima roostes autokapoti vahele või haakunud katkise vedru külge või käru kõveraks väändunud metalltelje otsa... Või jäänud paadivraki või mõne muu jõepõhja vajunud rämpsu alla nendes jõelõikudes, kus oli sügav. Aga kui juba tuukrid polnud leidnud meie ema – ega ka mingeid märke temast –, siis ei saanud Paige ilma pealgi midagi leida.

      „Noh, me peame ju midagi tegema,“ käis Paige peale, meelepaha hääles järk-järgult mossituseks muutumas. „Ma tean, et millegi tegemine – ükskõik mille, peale su kolledžisõpradele helistamise või võlukunstitrikkide või kanepi suitsetamise – on vastuolus sinu maailmavaatega. Aga mina pole sina.“

      „Ma teen midagi just praegu. Püüan sind takistada juhuslikult surnuks külmumast. Võis siis vähemalt aega raiskamast.“

      Paige vajus kaldale selili ja ajas käed laiali, nagu hakataks teda risti lööma. Lapse kohta, kes alistas hõlpsasti kohalikus olümpiamõõdus ujulas basseinipikkusi, tundusid õe biitsepsid kepitaolised. Paige oli tol päeval jõe äärde läinud ainult sellepärast, et oli majataguse metsa ja kopratiigi läbiotsimisest juba loobunud. Viimases olin teda näinud mõni päev tagasi puusadeni ulatuvates kummikutes metoodiliselt mööda nähtamatuid sirgeid ühest otsast teise kahlamas ja vett uurimas. Lõpuks ei leidnud ta tiigist midagi huvitavamat peale ühe meestetennise. Üks teine kord kõndis ta läbi metsa, küürus nagu laste pildiraamatu nõid, uurides mahalangenud lehti ja huumusekihti, et emast vähimatki märki leida. Ent ka selle ala olid professionaalid ja vabatahtlikud juba läbi otsinud. Ja siis veel kord läbi otsinud. Meeste ja naiste tiheda ahelikuna kõndivad read olid läbinud need pea õlg õla kõrval sammudes. Nad polnud leidnud midagi. Ja ei leidnud ka Paige. Ta polnud leidnud midagi ei sealt ega leidnud midagi – peale tühjade õllepudelite, kommipaberite ja kohvitopside plastkaante – ka siis, kui kõndis tundide viisi maantee kõrval jõekaldal, jalgadega võsa pekstes.

      „Mida sa kavatsed õhtusöögiks teha?“ küsis ta mult hetke pärast ja see küsimus lõhkus vaikuse, nii nagu väljahüppav kala lõhestab veepinna.

      „Kas võin seda pidada märgiks, et kavatsed kasutada oma energiat paremini kui jõkke sukeldudes?“

      „Arvan küll.“

      „Tänan sind,“ ütlesin. „Oleksin tõesti vihaseks saanud, kui pidanuks hakkama sind ujumiskostüümi pidi välja kiskuma.“

      „Sa ei vastanud mu küsimusele.“

      Oli natuke enne viit. Märkasin Paige’i sellepärast, et olin kõndinud poodi, et dieetkokat ja pähkli-šokolaadikooki osta. Praegu olin ainult natuke ärritunud, kuid endiselt väga, väga näljane. Olin ka lootnud, et leian poe külmikust midagi, mille võiksin isa jaoks lauale panna ja õhtusöögiks nimetada. Ehk natuke kartulisalatit ja paar Mehhiko vrappi. Ühe väikese küla väikese poe kohta oli siinne külmletisisu muljetavaldav. Vahel kui olin uimas – rohkem uimas kui tol pärastlõunal –, sundis delikatesside osakond mind mõtlema ühest mustkunstniku mänguasjast, mis mul oli kunagi lapsena, nooremana kui Paige praegu, ja ma fantaseerisin, kuidas võiksin suureks kasvades mustkunstnikuks saada. See mänguasi oli punane plastikvaas, kõigest neli-viis tolli pikk, ja see paistis mitte kunagi veest tühjaks saavat. Või kui täpne olla, siis paistis see mitte kunagi veest tühjaks saavat kaks korda. Siis sai see tegelikult tühjaks. Kuid kaks korda paistis, et see ei saagi tühjaks, enne kui sa – teoreetiliselt – olid pealtvaatajaid hämmastanud. Bartletti universaalkaupluse külmik ja delikatesside osakond tundus mulle natuke niisamasugusena, eriti kui ma parajasti kanepi suitsetamisest itsitasin.

      „Õhtusöök. No mõtleme,“ pomisesin. Esimestel päevadel pärast meie ema kadumist oli isa olnud nagu teotahte taifuun. Ta üritas aru saada rajast, mille uurijad ja Maxi-nimeline K-9 üksuse koer olid meie õuele maha märkinud: mismoodi rohi oli öösel maha tallatud, mismoodi nad otsustasid, et need olid ema jalajäljed kastes, ja – kõige huvitavam – kuidas leidsid tema öösärgivarruka küljest välja rebitud riidetükikese, mis jõekaldal ühe surnud puu lehtedeta oksa küljes rippus. Isa oli teinud ema pildiga kuulutusi ning saatnud Paige’i ja minu neid miilide kaugusele telefonipostide külge ning pagari ja toidupoe teadetahvlitele riputama. Olin veetnud tunde ja tunde, istudes üksinda ema kesköösinises Pathfinderis – SUVis, mille vanemad olid ostnud mu esimesel ülikooliaastal, sest see sobis ideaalselt, kärutamaks meid kõiki (aga eriti Paige’i) suusamägedele ja tagasi, ja samuti selleks, et minu kraami kolledžisse ja tagasi vedada – sõitmaks niisiis Bartletti, Hinesburgi ja Middlebury (kus mu isa kolledžis loenguid pidas) vahet. Isa oli pannud teate koos oma naise fotoga kohalikesse ajalehtedesse, et pikendada loo päevakajalisust ja mitte lasta inimestel Annalee Ahlbergit unustada – sest ta teadis, kui kiiresti see juhtuda võib. Inimestel on enim šansse ellu jääda, kui nad on pigem kalgid kui kenad, rääkis ta mõnikord oma tudengitele, mitte eesmärgiga meie liiki alavääristada, vaid olles realistlik. Kuidas saaksime me üldse hommikule vastu astuda, ütles ta ühes loengus, kui me ei muutu tundetuks koleduste suhtes, mis maailma iga päev rüüstavad: tsunamid, lennuõnnetused, terrorism ja sõjad? Ja isegi siis kui politsei avastas mõne juhtlõnga – sihitult ringiuitava öösärgis naise väidetava nägemise või jões miilide kaugusel triiviva riideräbala – ja selle asjakohatuna kõrvale jättis, uuris isa asja ise edasi. Tema lõputud küsitlustevoorud neil päevil ajasid võõrad segadusse ja politsei raevu.

      Samas oli ta šokeerinud teaduskonna dekaani ja kolledži presidenti, teatades neile tööpüha nädalavahetuse pühapäeval – vaevalt nädal pärast oma naise kadumist –, et kavatseb sel sügisel endiselt ametisse asuda. See on, ütles ta, ainus viis, kuidas hulluks minemist vältida. Ja kaheksa päeva hiljem istusime Paige ja mina Gale’i kaldal. Aga kui loengusaalis sai isa iseendaks jääda, ainest inspireerituna ühest momendist teise libisedes, siis Paige’i ja minu suhtes oli ta peaaegu katatooniliseks muutunud. Ta oli omadega täiesti läbi. Õhtuti ta peamiselt vaid jõi, kuni magama vajus. Ema kadumisele vahetult järgnenud päevadel oli ta lootnud meie tädi, oma naiseõe peale: et keegi valmistaks õhtusööki, peseks pesu ja kammiks aeg-ajalt Kuurikass Joed. Siis läks mu tädi aga tagasi oma perekonna juurde Manhattanil Upper East Side’is. Mu ema vanemad, nõrgad ja lohutamatud, püüdsid küll abiks olla, kuid vanaema oli kiiresti hajumas Alzheimeri hämusse. Nad mõistsid, et teevad asja raskemaks, mitte kergemaks, ja läksid varsti ära oma koju, koloniaalstiilis majja Bostonist väljas, kus tänu tuttavale ümbrusele sai vanaisa kõige paremini oma abikaasa eest hoolitsemisega hakkama. Naabrid ei toonud meile enam lasanjet ega makarone, juustu ega kausse puuviljaviiludega. Ja nii oli õhtusöögi valmistamise ülesanne nüüdseks mulle langenud. Kuigi isa pidas loenguid ainult kolmel päeval nädalas, oli ta pärast tööpüha iga päev kolledžisse läinud. Teaduskonna koosolekud, ütles ta. Enda tutvustamine uute tudengite mentoritele. Artiklite kirjutamine. Rääkimine isiklikult inimestega, kes arvasid, et on võib-olla näinud Annalee Ahlbergi. Iga päev oli ta lahkunud vara ja tulnud tagasi alles natuke enne õhtusööki. Mulle näis, et ta ei suuda kodusviibimist