Uneskõndija. Chris Bohjalian

n>

      Originaali tiitel:

      Chris Bohjalian

      The Sleepwalker

      2017

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Käesolev romaan on ilukirjanduslik teos. Kõik nimed, tegelaskujud, kohad ja sündmused on kas autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud fiktiivselt. Mis tahes sarnasus tegelike või juba surnud isikute, sündmuste või paikadega on täielik kokkusattumus.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Ulve Määrits

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2017 by Chris Bohjalian

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11420

      ISBN (PDF) 978-9949-84-592-7

      ISBN (ePub) 9789-916-11-140-6

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Andrew Furtschile

      Eric Nazarianile

      Mind hirmutab see sünge asi, mis minu sees magab.

      – SYLVIA PLATH

ESIMENE OSA

      AINULT SELLEL ON terves ilmas mõtet. Sa ärkad üles, tunned suitsulõhna ja näed, et kass sinu voodijalutsis põleb. Nii haarad sa looma sülle, jooksed vannituppa ja kastad ta vannis veega üle. Kinnitad talle, et temaga on kõik korras – kõik ongi korras! –, ütled talle, et kõik on okei. Sa hoiad teda kindlalt, kuid õrnalt kraani all, sest muretsed ta põletushaavade pärast.

      Ainult et... sa pole tegelikult üldse ärkvel. Kuid sa ka ei maga päriselt. Pealegi on pärast voodi sellest kohast märg, kus kass magas, ja vannis on karvu. Su käsivartel ja käeseljal on küünejäljed, sest kass hakkas – õigustatult – vastu mõttele keset ööd duši alla minna. Ja muidugi polnud loom tegelikult põlema läinud. Miski majas ei põlenud. Ja sina oled mõistlik inimene, sa ju tead, et kassid ja koerad pole isesüttivad! Kuid keset ööd, selle hetke tõetruuduses, päästsid sa kassi elu ja ainult see ongi tähtis.

      Või üks teine kord, kui avad kottpimeduses silmad ja otsustad, et oled näljane. Niisiis longid sa kööki ja klopid valmis omleti, viskad vahustatud munade peale pannile natuke Cheddari juustu ja peotäie laste aspiriini – uhmer ja uhmrinui, purustatud apelsinikoor kui arstim keskaegse apteekrikunsti anumates... Süüdi on hetkeline segadus, mil ihkad St. Josephi apelsinide magushaput teravust.

      Või otsustad ujuma minna. Jõkke.

      Või narritab sind erutus su jalgevahel, seejärel igatsus, ja nii sa sirutud enda kõrval lebava keha poole. Aga kui seal polegi kedagi? Heidad linad kõrvale ja ronid voodist välja. Sa lähed otsima võõrast, kes selle igatsuse vaigistaks. Kui vähegi veab, ärkad üles enne, kui oled mõne leidnud. Aga mitte alati.

      See on… sina oled… vampiirlik. Ja kuigi oleks kerge kasutada selliseid sõnu, nagu rahuldamatu või täitmatu, oleksid need ebatäpsed. Sest sinu magava hinge vabameelsed vajadused saavad rahuldatud. Seda need saavad.

      Ja selles ongi probleem.

      Esimene peatükk

      Kõik siin riigis arvasid, et minu ema keha kõduneb – muutub pudruks – Gale’i jõe põhjas. Oli aasta 2000 ja me olime kõigest loetud kuude kaugusel millenniumi-viiruse hullusest: digitaalajastu ülepingutatud, kardetud lõpust. See oli ajahetk, mil kaks ühesugust torni Manhattani alumises otsas veel kõrvu seisid. „Frakkimine“, „fotopomm“ ja „selfie“ olid veel aastate kaugusel mõisteteks saamisest, kuid meie pidime juba kõigest mõne kuu pärast lisama oma sõnavarasse väljendi „rikutud valimissedel“.

      Olin sel suvel ja sügisel kakskümmend üks ning minu õde oli kaksteist aastat vana. Kumbki meist ei toibunud päriselt.

      Eksperdid olid üllatunud, et Annalee Ahlbergi surnukeha ei leitud, sest uppunud kerkivad tavaliselt pinnale vette sattumise koha läheduses. Kuid läheduses on suhteline termin. Ja nõnda otsisid politseituukrid läbi pikad jõelõigud, traalides läbi isegi piirkonna siinse spetsiaalse kaldakõrgenduse kõrval, mis oli ehitatud selleks, et kaitsta maanteed äkiliste, umbes iga kümne aasta järel pikka lauget kurvi ohustavate üleujutuste eest. Kuid sealgi polnud emast jälgegi. Nad olid läbi kamminud ka veerand miili kaugusel minu perekonna punasest viktoriaanlikust majast paiknevas metsatukas asuva kopratiigi – ei midagi. Sellest hoolimata arvasime noorema õega, et kõige tõenäolisemalt on meie ema siiski kusagil selles Vermonti jões. Me polnud loobunud lootmast, et ta võiks elusalt tagasi tulla – vähemalt mina ei olnud –, kuid iga päevaga oli üha raskem teeselda optimismi meie isa ees või öelda õigeid (sobilikke) asju, kui inimesed küsisid, kuidas meil läheb.

      Ühel päeval pärast kooli, natuke rohkem kui kaks nädalat pärast seda, kui politsei, mobiilne kriminalistikalabor ja Zodiaci paadid olid edasi liikunud – kui kõik vihjed olid osutunud ekslikeks –, võttis Paige oma ujumislestad, hingamistoru ja maski ning suundus Gale’i äärde. Ta oli juba jõe kaldale jõudnud, enne kui mul õnnestus teda veenda, et ta raiskab ainult aega. Mu õde istus umbes viieteistkümne jala kõrgusel vee kohale eenduval kaljunukil, seljas puusal ilutseva merihobukesega mereväesinine ujumistrikoo – trikoo, milles ta ujus pikki vahemaid selle kolledži basseinis, kus meie isa õpetajana töötas. Oli selge, et mu õde mõtles sukeldumist tõsiselt. Paige käis siis seitsmendas klassis, oli juba paganama hea suusataja ning ujus nii suvel kui sügisel oma suusatreeneri ärgitusel regulaarselt umbes tund aega päevas basseinipikkusi. Ta oli alles piisavalt noor, et pidada ennast loodusjõuks. Ta nägi ikka veel avasilmi und.

      „Tead, vesi on praegu nii madal, et lesti ei lähe sul tõesti tarvis,“ tegin tema kõrvale maha istudes tähelepaneku, lootes, et see kõlab justkui möödaminnes. Pidasin natuke naeruväärseks, et Paige’i arvates võiks tal lestadest kasu olla. Oli septembri keskpaik ja Vermontis polnud kuu aega sadanud. Siin polnud sadanud ema kadumisest saadik (mida pidasime lihtsalt meteoroloogiliseks kokkusattumuseks, mitte astroloogilise või taevaliku tähtsusega märgiks). Jõe selles osas ulatus vesi kõigest õlani ja säng oli vaevalt kümme või kaksteist jardi lai. Lestad oleksid nii tugevale ujujale nagu Paige pigem tüliks kui abiks olnud.

      „Ma siis ei kasuta neid,“ pomises ta.

      „Võib-olla hauakohas,“ soovitasin, heites talle kondi. Hauakoht asus natuke allavoolu kohast, kus istusime, väikese kose allosas. Vesi oli seal arvatavasti tosina jala sügavune ja ta sai lestasid kasutada põhjani jõudmiseks.

      „Võib-olla,“ jäi ta nõusse.

      Jõekallas oli kõvasti kaldus, nõlv täis tamme- ja vahtravõsusid, mille lehed hakkasid juba vase- ja klareti karva tõmbuma. Seal leidus ka üksikuid vaarikavarsi, mille marjad olid inimeste ja hirvede poolt juba ammu nahka pistetud. Oli kaljunukke, sammalt ja pori – kuigi tol päeval oli muld põua tõttu pulberkuiv. Seitse päeva varem, tööpühal, oli jõekallas täis teismelisi ja lapsi. Minuvanused bikiinides tüdrukud päevitasid ootamatult tekkinud kaugele vette ulatuvatel kaljueenditel. Ujujaid oli vähem kui eelmistel suvedel – lõppeks oli ju jõgi kõigest poolteist nädalat tagasi olnud täis otsimis- ja päästerühmi ning politseinikke. Mingil määral kartsid kõik, kes seal ujusid või Gale’i keskel kividel peesitasid, et võivad meie ema ulpivale laibale komistada. Kuid ujujad ja päevitajad tulid siiski. Vanemad tõid ikkagi siia oma lapsi.

      Tol hilisel pärastlõunal oli vesi selge ning madalamates kohtades võisime Paige’iga näha jõepõhjas olevaid kive, millest mõned meenutasid kilpkonnakilpe, mõned aga olid värvuselt ja kujult natuke inimkolpade moodi. Kahtlesin,