Väikesed saladused. Anna Snoekstra

Colmstock Echo kinni pandi. Siis oli ta saanud e-kirja, et on üleriigilise ajalehe Sage Review’ praktikandiks soovijate esmases nimekirjas. Nädal hiljem oli ta saanud teate, et on pääsenud järgmisse vooru. Siiski polnud ta veel oma lootusi üles kütnud. See oli lihtsalt liiga hea, liiga imeline, et olla tõsi. Aga siis, kaheksa päeva tagasi, oli ta teada saanud, et on üks kahest, kelle vahel ajaleht valida kavatseb. Täna värskendasid oma postkasti sisu vaid tema ja see teine lootusrikas inimene.

      Tema sõbranna Mia oli kindel, et ta saab selle koha endale. Rose oli naernud ja küsinud, kas Mia oli näinud seda oma kristallkuulist, kuid tegelikult oli ta sõpra uskunud. Rose teadis sügaval sisimas, et saab praktikandikoha endale, sest keegi ei saanud tahta seda nii palju kui tema. See polnud lihtsalt võimalik.

      Rose ruttas mööda järvest, mida ümbritses põlvini ulatuv kuiv rohi, selle sees elasid maod ja sääsed. Seisev vesi haises. Järve kaldal seisis õitsvasse umbrohtu kasvanud kiigeraam. Keegi oli sealt juba aastaid tagasi kiiged maha lõiganud, jättes alles vaid palja raami. Rose mõtiskles selle üle, kas kiiged rippusid nüüd mõne maja hoovis või olid mõned jõnglased need lihtsalt oma lõbuks ära lõhkunud.

      Rose pööras pea ära ja kiirendas sammu, uute tenniste kummitallad kleepuval asfaldil naksumas, ja püüdis unustada aega, kui vesi oli olnud veel sinine ja ta oli käinud emaga järve kaldal piknikku pidamas. Emaga, kes oli tummana pealt vaadanud, kui tema uus abikaasa Rob James oli Rose’ile teatanud, et aeg on välja kolida. Sellest polnud midagi, sest praktikanditöö oli linnas ja elukoht käis asja juurde, kuid see oli talle siiski haiget teinud.

      Rose läks üle Union Streeti ja hüppas üle laiaks litsutud kärnkonna. Siin kandis olid inimesed valmis konna tapmise nimel kas või vastassuunavööndisse sõitma. Sinna nad siis jäid, lapikud nagu pannkoogid ja sipelgaid täis, kuni nad viimaks kõrvetava päikese käes kuiva naha kombel kangeks ja kõvaks muutusid.

      Colmstocki peatänav oli kolm kvartalit pikk. Seal oli vaid üks komplekt valgusfoore ja kaugemal, väikese punastest tellistest kiriku ees üks jalakäijate ülekäigurada. Pubi oli üsna lähedal kohale, kus Rose seisis. Ta nägi läbi ühe räpase, sulgemise ajaks sageli baarikaklustest verise akna, kuidas teleriekraanidel näidatakse koerte võiduajamist. Seal lähedal oli ka Hiina kiiskavpunase reklaamsildiga kiirtoidukoht, litsutud India restorani ja antiigipoe vahele, mis mõlemad olid juba aastaid suletud olnud.

      Kaugemal olid algkool ja Colmstocki linnavalitsus. Sealt, kus Rose seisis ja ootas, et foorituli vahetuks, võis peaaegu näha maha põlenud kohtumaja. See seisis hävingust pääsenud raamatukoguhoone ja tuleroaks langenud toidupoe vahel. Kohtumaja trepil oli seal surma saanud poisi Ben Riley mälestuspaik. Poisi foto hakkas juba lakkamatust päikesepaistest luituma. Hoone oli kilest lindiga sisse piiratud. Seal oleksid pidanud olema barrikaadid, kuid neid polnud veel püstitatud.

      Rose piidles söestunud varemeid. Kas nüüd, kui kõik kohtumajas olnud toimikud olid tuhaks põlenud ning arvutid sulanud plasti ja traadi känkrateks, jäävad kõik plaanitud kohtuistungid pidamata? Kas see tähendas, et inimesed, kes oleks mõistetud kurjategijateks, ei olnudki enam seda? Kas kohtumõistmine pandakse ootele, kuniks maja taas üles ehitatakse? Ta tundis seda isegi siit, päikese käes kuumeneva põlenud puidu, telliste ja plasti haisu. Möödunud oli kolm nädalat, kuid hais polnud kadunud. Vahest jääbki Colmstock nüüdsest nõnda lõhnama.

      Tema tasku surises. Rose pingutas, et tema käsi ei väriseks, ja võttis telefoni. Ta peaaegu ootas, et seal on mõni Mia tobe sõnum või rämpskiri. Aga ei olnud. Ta avas Sage Review’ kirja ja tema suunurgad hakkasid juba kerkima, olles valmis naeratama ja laskma valla rõõmuhõiset.

      Lugupeetud prl Blakey!

      Täname, et kandideerisite Sage Review’ praktikandiprogrammi.

      Kahjuks...

      Edasi Rose ei lugenud. Ta ei suutnud.

      Tema suu polnud veel sõnumit kätte saanud. Ta naeratas üle tee Eamon’si hotelli ja pubi poole minnes veidrat õõnsat naeratust.

      3

      Nagu paljud teised Union Streeti ärid, nii oli ka Eamon’si hotelli ja pubi hoone olnud kunagi üks Colmstocki uhkemaid maju. See oli teistest suurem ja mõjus oma laia trepi ja topeltakendega suursugusemana. Aga oma kunagise hiilguse oli see maja juba ammu minetanud. See oleks juba kaksteist aastat tagasi uut värvikihti tahtnud. Nüüd oli fassaad pragunenud ja räpane. Akendel särasid neoonsed õllereklaamid: Foster’s. VB. XXXX Gold.

      Sees mängis lakkamatult üks ja seesama Bruce Springsteeni plaat. Lõhn oli vastik: läppunud õhk ja õlu. Valgus oli alati hämar, vahest selleks, et varjata lagunevat interjööri. Sellest hoolimata ei suutnud hämarus peita tõika, et kõikjal kleepus. See oli üks neid kohti, kus kõrtsi tagaosas leidus küll paar tuba, ent keegi ei tahtnud seal magada, kui polnud end just oimetuks joonud.

      Baar oli pooleldi täis ärimehi ja pollareid, kes olid naelutanud tagumiku tumedale puidust toolile ja jõid seal oma raha maha. See oli seadusesilmade hulgas popp koht. Politseijaoskond, mis asus kohe sealsamas kõrval, teenindas lisaks Colmstockile ka ümberkaudseid väiksemaid linnakesi, kuid poisid ei viitsinud iial jaoskonnast kaugemale jooma minna. Arvestades asju, mida need mehed mõni päev nägema pidid, oli isegi paar sammu Eamon’si õlleni liiga pikk tee. Üle tee asuv teine pubi oli koht, kuhu mindi siis, kui päris kindlasti võmmide seltsi ei tahetud. Aga kõik, kes jõid avalikus kohas, selle asemel et passida kodus kotitäie metamfetamiini ja klaaspiibuga, olid väärt inimesed hoolimata sellest, missuguses kõrtsis nad jõid.

      Selle maja kunagiste omanike, Eamoni perekonna kulunud mustvalge foto all oli L-kujuline baarilett, mille taga Rose Miaga jutustas. Nad olid juba aastaid koos pubis töötanud ja veetnud sadu tunde, tehes sedasama, mida tegid nüüd: nõjatusid letile, jõid kokakoolat ja ajasid paska suust välja.

      Laura polnud ainus, kes arvas, et Rose näeb välja nagu printsess. Vanemseersant Frank Ghirardello näiteks kiikas teda silmanurgast, sellal kui oma õlut jõi. Rose nägi õlavarrel olevast tätoveeringust hoolimata välja rikkumata ja veatu nagu filmitäht. Esimene lonks Rose’i enda valatud merevaigukarva õlut oli üks suurimaid naudinguid, mida Frank oli kogenud. Frank oli olnud Rose’ist sisse võetud tema esimesest töövahetusest peale. Rose oli serveerinud talle õlle, millel oli viieteistkümne sentimeetri jagu vahtu. Pilgu peale, millega Rose oli teda vaadanud, oli Frank hetkega veendunud, et Rose on tema ainus ja õige. Nii oli ta õlle vastu võtnud, Rose’ile jootraha jätnud ja püüdnud juua, kuigi tema nägu oli iga lonksu peale vahuga kattunud. Frank polnud iial olnud suurem asi alkoholisõber, aga viimastel aastatel oli tal tekkinud väike alkoholisõltuvus lihtsalt seepärast, et ta tahtis olla Rose’ile lähedal.

      Alluvad arutasid Franki ümber viimase juhtumi üle, mis oli jõudnud neil Ben Riley juba peast pühkida. Aga Frank polnud unustanud. Mingi värdjas püromaan oli terve aasta pahandust külvanud. Algul olid need olnud väikesed süütamised, põõsas või põlev ja tossav postkast. Nad olid tahtnud uskuda, et süütamiste taga on igavlevad teismelised, kuid see polnud kunagi olnud väga tõenäoline. Keskkool oli sel aastal uksed sulgenud, sest sisseastujaid nappis, klassides oli õpilasi varasemaga võrreldes vähem kui veerand. Suurem osa teismelisi töötas linnufarmis või oli täielikult narko nahka läinud. Metamfetamiinisõltlased panid ikka toime kuritegusid, enamjaolt rünnakuid ja rööve, kuid ühelgi neist ei paistnud olevat nii palju kannatust, et süüdata tuli lihtsalt selleks, et vaadata, kuidas see põleb.

      Aga siis, eelmisel kuul, oli asi ootamatult eskaleerunud. Psühhil oli tulemasin väga lahtiselt käes olnud ja ta oli põletanud Union Streeti ääres maha pool kvartalit. Ben oli olnud alles kolmteist ja sedasorti poiss, keda kutsuti „eriliseks”. Tegelik termin oli „ajukahjustus”. See poiss oli käitunud rohkem lapse kui teismelise kombel, aga kõik Colmstockis armastasid teda. Tal jagus naeratusi igaühele. Beni vanemad pidasid toidupoodi ja vahel mängis Ben kohtumaja taga asuvas laohoones. Ta oli teinud sellest väikese onni. Vaesel poisil polnud olnud õrna aimugi, et suitsu nähes tuleb jooksu pista.

      Algul oli Frank olnud kindel, et süütamise taga on härra Riley, Beni isa. See mees oli kindlustanud oma