Väikesed saladused. Anna Snoekstra

pööras pea Laura poole, käes kokakoola purk. Tema huuled tukslesid, nagu tahaks ta naerma hakata.

      „Tegelt ka?”

      „Jah!” Laura hakkas itsitama ja seepeale puhkes ka Rose naerma. Laurale meeldis Rose’i naerma ajada. Rose oli kõige ilusam tüdruk, keda Laura oli kunagi näinud, ja seda isegi siis, kui ta mossitas – viimast tegi ta muidugi suurema osa ajast. Naerdes nägi Rose välja nagu printsess.

      „Vaene väike,” ütles Rose. Ta jättis naermise ja surus purgi laubale.

      Laura ei öelnud midagi. Nina polnud tegelikult puu otsast alla kukkunud. Ta oli jõudnud latva välja ja siis sellega terve päeva kiidelnud.

      „Mis kopsimine siit enne kostis?”

      „Ei tea. Kas tahad mulle patse teha, Posey?”

      „Sa ju tead, et mulle ei meeldi, kui sa mind niimoodi kutsud.”

      „Äla pahanda,” vastas Laura. Vahel meeldis ta Rose’ile rohkem, kui tegi, nagu oleks ikka veel tita, kuid seekord ei pööranud Rose talle isegi pilku. Selle asemel avas Rose purgi ja võttis lonksu. Laura silmitses pilte Rose’i käel. Pildid ulatusid küünarnukist õlani ja nägid välja, nagu oleksid need joonistatud pastakaga, aga olid seal igaveseks. Laura meelest olid need imeilusad. Rose tõstis pilgu kellale ja oigas.

      „Türa küll. Ma jään hiljaks.” Rose lajatas purgi lauale ja väiksed pruunid tilgad paiskusid välja.

      Laura ahhetas. Ta ei teadnud, mida see sõna täpselt tähendab, aga ta teadis, et see on üks halvemaid.

      „Ma räägin ära!”

      Rose’il oli täiesti ükskõik; ta marssis lihtsalt köögist välja ja läks tagasi oma tuppa, et end valmis seada. Päris kindlasti polnud tal plaanis Laura juukseid palmikuisse seada.

      Laura hüppas toolilt maha. „Ma jooksen ära. Sa ei saa mind takistada!”

      Ta jooksis eesukse juurde ja avas selle ning tõmbas pauguga kinni. Siis hiilis ta kikivarvul, et Rose arvaks, nagu oleks ta ära läinud.

      Laura otsustas end peita oma voodi all. Ta roomas põrandal ja tõmbas enda ette talverõivaste kasti. Kui ta seal küllalt kaua passib, märkab keegi ikka, et ta on kadunud. Nad lähevad teda otsima, kuid ei leia. Väike olemise juures oli hea see, et sa mahtusid alati kuhugi peitu pugema.

      Mõne aja pärast hakkas tal igav. Seal lõhnas pahasti, just nii, nagu lõhnasid tema sokid, mida ta terve nädal kehalise kasvatuse tunnis kandis. Laura ronis voodi alt välja. Tal oli sellest mängust kõrini. Ta istus rätsepaistes keset tuba ja mõtles parasjagu, kas mängida täis topitud kilpkonna või pehme koeraga, kui silmas akna taga varju. Keegi kõndis maja eesukse poole. Vahest tuli ema varem koju!

      Laura ruttas koridori ja avas ukse, aga seal polnud kedagi. Ta tundis suurt pettumust. Siis pööras ta pilgu maha. Keegi oli toonud talle kingituse! Laura kükitas maha seda vaatama ja mõtiskles endamisi, kas see võis olla kingitus Beni vaimult. Tänuks selle eest, et ta polnud võtnud tema väikest kassi.

      2

      Rose’i tööriided, teksalühikad ja maikasärk, vedelesid kortsununa magamistoa nurgas. Need vajasid pesemist, kuid Rose polnud viitsinud sellega täna vaeva näha. Ta tiris kortsus riided selga ning tundis nende küljes higi ja õlle lehka. Vahetuse lõpuks haiseb ta nagu tõhk.

      Rose pistis telefoni tagataskusse. Tema sõrmed sügelesid, kui see tal käes polnud. Ta oli terve päev aina ja aina oma kirjakasti värskendanud. Rahulikuks jääda oli väga raske.

      Ta võttis voodi alt jalanõud. Need olid uued, sest vanadel olid tallad kanga küljest lahti tulnud. Need olid niigi vaid paari niidiga küljes püsinud, kuid siis oli ta koperdanud õllevaadi otsa ja tallad olid vajunud lahti nagu suu, jättes tema varbad keskelt keelena välja paistma. Need uued olid odavad valged tennised, mis nägid juba praegu määrdunud välja. Eelmisel ööl olid need tema kannad villi hõõrunud. Rose krimpsutas neid jalga tõmmates nägu. Loodetavasti annab materjal varsti järele või muutub kannanahk paksemaks.

      Rose astus koridori ja tõmbas juuksed osava liigutusega hobusesabasse. Esiti ei pannud ta tähelegi Laurat, kes istus põrandal, selg tema poole. Vait olla polnud Laura moodi. Laura püsis vagusi ainult siis, kui end voodi all peitis.

      Rose teadis, et jääb hiljaks, kuid seisatas sellegipoolest. Laura nägi vaikides välja nii tilluke. Tema õlad olid kitsad, kui ta oma ristatud jalgade kohal küürutas. Lähemale astudes taipas Rose, et Laura räägib väga, väga vaikselt veidra kõrge häälega.

      „Ei, palun mulle šokolaadi. Tänan. Nämm, nämm, nämm.”

      „Mida sa siin teed?”

      Laura vaatas talle alt üles otsa. „Pole sinu asi!”

      Rose kükitas Laura kõrvale, et näha, mida tüdruk käes hoiab. See oli vanamoodne nukk portselanist näo ja käte ning kangast kehaga. Hoopis teistsugune kui Laura ülejäänud nukud. Veidral kombel oli nukk väga Laura moodi, suurte pruunide silmade ja lühikeste, lõua juurest sirge joonega lõigatud juustega.

      „Miks sa tal juuksed ära lõikasid? Sa rikkusid ta ära,” ütles Rose.

      „Ei lõiganud.”

      „Lõikasid jah.”

      „Ei lõiganud!”

      „Lõikasid küll. Sa lõikasid nuku juukseid, et ta sinu moodi välja näeks.”

      „Ei lõiganud! Tema juukseid lõikas see, kes nuku mulle andis. Ta jättis nuku ukse taha. See on minu kingitus.”

      Rose puudutas Laura pehmet lõuaalust, et õde talle silma vaataks.

      „Kas sa luiskad mulle? Ma ei saa kurjaks.”

      Laura tõstis nuku oma näo ette ja tegi taas peenikest häält. „Posey on lihtsalt kade. Sa oled ainult minu oma!”

      Rose’il hakkas korraga kõhe, tal oli tunne, et kõik ei ole päris korras. Ta kaalus, kas võtta nukk ära, kuid Laura näis olevat oma tillukese teisiku üle väga rõõmus. Rose otsustas, et temast on tobe midagi peljata; kindlasti ei jätnud keegi Laurale seda nukku. Kahtlemata laenas Laura selle mõnelt kooliõelt.

      Rose jättis Laura mängima ja astus majast välja. Ta tõmbas metallvõrega turvatud võrkukse kinni ja pistis sõrmed läbi katkise võre, et ust lukku keerata. See võrkuks oli täiesti mõttetu. Talle meenus, kuidas nad olid selle emaga aastate eest turvalisuse pärast ette pannud. Nüüd polnud sellest varaste vastu mingit tolku; see suutis neid vaevu kaitsta porikärbeste eest.

      See uks oli nagu kõik muu tema elus ja selles linnas. Pärast autotehase sulgemist oli Colmstock kiiresti tähtsusetuks muutunud. Kunagi oli see olnud mõnus kant. Piirkonna suurim linn, otse Meltoni kiirtee ääres, kena paik, kus suurlinna sõites öö veeta. Küllalt väike, et linlastel oleks mõnus kogukonnatunne, ja küllalt suur, et kõik vastutulijad poleks tuttavad.

      Nüüd oli Colmstock lagunev ja inetu. Inimesed polnud enam sõbralikud. Väga paljud kohalikud olid vahetanud seltskonnas napsitamise metamfetamiinisõltuvuse vastu. Kuritegevus oli tõusuteel, töötute hulk kasvamas, kuid ometi püsis linnakese populatsioon ühel ja samal tasemel. Kõik oleksid justkui kodulinnale lojaalsed olnud. Noh, Rose seda küll polnud. Ta kavatses iga hinna eest minema saada. Ainuüksi see mõte pani ta naeratama. Mõte, et ta ei ela enam seal, et tema elu võib olla hoopis teistsugune. Ta taipas, et on sammu aeglustanud, ja tõrjus unistused peast. Uus elu algab õige pea, aga praegu oli ta tööle hiljaks jäämas.

      Rose seadis sammud Union Streeti suunas ja vehkis käega näo ees, et kärbseid peletada. Päike oli küll kõrgel, kuid ta ei tundnud end siiski üksi kõndides turvaliselt. Oli ka lühem tee, kuid see oleks tähendanud, et tal oleks tulnud mööduda kaevuritest ja seda ei tahtnud ta mingi hinna eest teha, olgu kellaaeg milline tahes, nii läks ta ringiga. Rose võttis telefoni taskust ja värskendas uuesti e-kirjakasti. Ei midagi. Tema tuju langes. Nad olid lubanud