Õitsengu äärel. Vahur Afanasjev

siis tuleb veel keegi Apophise-nimeline ja paiskab plaanid lootusetult sassi.

      Dotty tõuseb tugitoolist. Õieti on ta seda retrospektiivi taustal mitu korda teinud. Nostalgiavärelus, mida ta muidu võõrastab, on iga klaasiga omasemaks saanud. Üle huulte lippab vaikne röhitsus ning hetkeks täitub õhk ta näo ees hõrgu õunalõhnaga. Igaks juhuks käsipuust kinni hoides läheb ta teisele korrusele. Elisa toa ukse alt paistab sinakas valgus. Nähtavasti seikleb tüdruk veebisügavustes, võimalik, et on juba välja uurinud, kuidas ennast identifitseerimata sisse logida ja regulatsioonivabadesse aladesse pääseda. Keelata on hilja, sest aasta lõpus saab tüdruk kaheksateist. Ja milleks keelata, kui infotehnoloogia metsikute aastate vabadust mäletav Dotty moodsat ülereguleeritust totraks peab?

      Poja tuba on pime. Elisast kuus aastat noorem August on imeline laps, allub vanemate korraldustele, huvitub kõigest, mida temavanusele soovitavaks peetakse, teeb sporti ja läheb vara magama.

      Vahel kardab Dotty, et täiskasvanuna saab poisist narkomaan või mitmesuguste kinnismõtete all kannatav korraarmastaja. Ta on püüdnud poega mõõdukalt korrumpeerida. Pakkunud talle enne magamaminekut maiustusi, tellinud vürtsikat toitu ja valanud sünnipäeval mahlaklaasi šampanjasortsu – asjatult. „Ema, lastele pole see hea,“ on August asjalikult keeldunud, justkui oleks Dotty kogemata eksinud. Vaid robotid, droonid, mänguraudteed ja muu tehnika, mis aeg-ajalt Augusti toast ülejäänud majja invasiooniretki korraldavad, annab lootust, et tegu on normaalse lapsega.

      Heldimus, mis magajat vaadates tekib, ajab Dotty muigama. Elu on hämmastav, ehk lausa iluski. Alati, kui Dotty on kimbatusest tühja lõuendi ees, ulatab keegi talle värvipurgid. Paljud arvavad taolisel puhul, et sündinud on lokaalse tähtsusega ime. Inimkäitumist jälgides on Dotty veendunud tõelise ime puudumises. Ta lihtsalt tegutseb. Uppudes tuleb haarata õlekõrrest või pintslist, kui midagi paremat ei ole. Paljud teised peavad uutest väljakutsetest haaramist mõttetuks, pelgavad teha vale liigutust, või on lihtsalt liiga laisad, et midagi uut õppida.

      „Noh, laste nimel, mehe nimel! Üks kõigi eest ja üks iseenda eest!“ mõtleb Dotty peaaegu kuuldavalt sosistades. Teda ehmatab köögist kostev kääksatus – Senegalist pärit madame Dimanche on hilisõhtusel söögiringil. Dotty sammub kööki, pilgutab mõnusa iseloomuga tädikesele silma ja laseb külmikuukse sisse ehitatud automaadist suure klaasi gaseeritud vett.

      Kui ta kabinetti jõuab, hingab ta sügavalt sisse. Lahendanud elus tuhandeid keerulisi ülesandeid, on algus talle tuttav ja seepärast tüütu. Elementaarne – kõigepealt tuleb guugeldada, mida on teinud teised ja kes need teised on. Loogiliselt võttes peab keegi tulema mõttele esimesena, kuid inimestel on kalduvus teha seda umbes samal ajal. Indiviid peab alati arvestama sellega, et mõni teine indiviid on temast ette jõudnud. Samuti võib hiline tulija mõtelda umbes sama, kuid ratsionaalsemalt või efektsemalt. Alati on võimalik, et idee toimib ainult indiviidi peas ega pea vastu reaalsuse tuleproovile. Usalda, aga kontrolli – just seda kavatseb ta Bobrikuga teha.

      Dotty värskendab oma teadmisi asteroidide alal, sirvib värskemaid uurimusi ja tutvub füüsiliste edusammudega. Veerand tunni pärast teab ta, kellele teha ülesandeks Bobriku prognooside kontroll. Candy Jiao, Hiina imelaps, on talle pealiskaudselt tuttav – praktikandina XLandi tulles jättis ta paljudele kustumatu mulje, kuid sõitis õige pea tagasi Hiinasse. Kuigi hiinlastel on kombeks geeniusi varjata, lubatakse Candy Jiaol konverentse külastada. Väidetavalt juhib Jiao uurimisinstituuti ning on seotud asteroididelt väärtuslike maavarade kaevandamise programmiga – Marsi koloniseerimise ja kaevandamise kõrval pidas Bash Venters asteroide omal ajal tähtsaks tuluallikaks.

      „Jiao – Hüva. Candy Hüva,“ mõtleb Dotty, leidnud tõlkerakendusest sihtmärgi nime tähenduse. Ta teab, et igal tegusal hiinlasel on mitu nime – sünninimi, kodune nimi, mitu hellitusnime, tööalane, ingliskeelne, surmajärgne ja võib-olla veel mõni nimi, näiteks luuretoimikus kasutatav.

      Huvitav, kuidas kutsusid Nõukogude julgeolekutöötajad oma aruannetes Jānis Godmanist? Kas isa teadis enda koodnime? Nii palju kui ta aru saab, anti koodnimi kõigile, kes korragi välismaal käisid. Dotty kergitab kulme, imestades, et isa kõne ei ole tal asteroidiga tegeledes meelest läinud. Igatahes on selge, et Candy Jiaoga ühendust võttes jõuab Serge Bobriku asteroid peagi Hiina luure ja riiki valitseva partei huviorbiiti. See Dottyt ei häiri. Kui eesmärgiks on asteroid kõrvaldada, võivad selle täita hiinlasedki – kulud jäävad sel puhul nende kanda.

      Dotty korrastab soengut, eemaldab kaamerasilma eest läbipaistmatu filtri ning võtab videokõne ülikoolituttavale, kes töötas varem Pekingis Ühendriikide saatkonnas. Kõne ei anna soovitud tulemust. Seepeale otsib ta hiljutise konverentsi peakorraldaja kontakti. Veel paarkümmend minutit ning Candy Jiao e-postile saabub Dotty Godmani kiri.