Õitsengu äärel. Vahur Afanasjev

lõunalauas.

      Kuigi veebiettevõtete börsipositsioone rappinud dotcom crash oli kõigil värskelt meeles, kosus tehnoloogiasektor jõudsalt. Dotty hakkas taas ise investeerima – alluvateta tagatoatöötajal ei keelanud seda ei ettevõtte poliitika ega finantsregulatsioonid. Seekord kammis ta ajakirjandust – mida soovitab Warner Buffet, millele vihjab Carl Icahn, kuhu paneb oma raha George Soros. Tema strateegia oli lihtne – usaldada inimesi, kes on temast targemad, sünteesida nende tarkus ja korrutada see kõhutundega.

      Veel oli aeg, mil suitsetamist ei loetud Auschwitzi masti kuritööks. Serveriruumi taga, kontori kõige sügavamas sopis paiknes tehnikaosakonna suitsutuba, piklik hästiventileeritud saalike, mida oleks võinud nimetada õdusaks, kui ventilatsiooni väljatõmbeavad poleks kurdistavalt kohisenud ja kolisenud. Benson & Hedges või Dunhill – Dotty nuusutas neid alati enne süütamist, sest just nõnda meeldis tubakas talle kõige enam. Tubaka põletamise rituaal ühendas inimesi ehk rohkemgi kui Soome kummiku- ja rehvigigandi Nokia toodetud mobiiltelefonid, mille hüüdlause just seda lubas. Erinevalt isast ei vaevanud Dottyt tunnustusvajadus – väikesest, kuid üha kasvavast börsiedust rääkis ta jutujätkuks, mitte eputamiseks, ning just sundimatus mõjus veenvalt.

      Päev pärast jõulupreemiate väljamaksmist ootas teda töölaual üllatus – käsitsi joonistatud jõulukaart, mis kujutas pangatšekki sajale tuhandele dollarile. Hulk kolleege tahtis investeerida täpselt nagu tema.

      „Näita lihtsalt, kuhu investeerid,“ ütles Szilard, keda üpris ootuspäraselt Sisalikuks kutsuti. Dotty nõustus. Tema tehingud said nõnda küll võimenduse, kuid nende mõju börsile oli piisavalt väike, et mitte enda vastu töötada. Kaudses mõttes tekkis tema esimene isiklik investeerimisfond.

      Kuidas oleks isa käitunud? Vihastanud, et tema idee on näpatud, või kiitnud kolleege, kes tema tarkust mõistavad? Siis, sündmuste toimumise ajal, Dotty sellest ei mõtelnud. Nüüd, varsti kolmkümmend aastat hiljem, on sellised küsimused Dottyt huvitama hakanud. Ta on viiekümne ühe aastane. Nahk tema kätel on samasugune kui isal siis, kui ta esimest korda elus märkas vananemist. Vanaisa Uldis, tunnustatud maalikunstnik, oli alati vana. Kui algkoolis oleks küsitud, vastanuks Laimdota Godmane rahulikult, teades enda väite ekslikkust, et tema vanaisa sündis vanana. Mõista vanaisa on sama hea kui mõista ajalugu. Aga oma isa võiks ometigi mõista. Neid lahutab kolmkümmend kolm aastat. Inimpõlv. See ei ole ometi nii suur lõhe. Või siiski?

      Talle meenuvad isa väikesed ja suured traagikad, isiklikud ja avalikud vääritimõistmised. Ta pole iialgi neid lahti mõtestanud. Miks peab just oma isa olema mõistatuseks, kui ta on mõistnud ja isegi suutnud mõjutada nii paljusid indiviide?

      „Nad tahavad mu hukku, neile on see lihtne!“ rääkis isa tihtilugu. „Nad teadsid, et... Nende positsioon võimaldab... Ega igaüks... Tagajärgi teadmata on muidugi... Võtame seda rahulikult, nad tahtsid lihtsalt... Ega teil ei ole põhjust muretseda, te võite minust lahti ütelda.“ Jora. Neurootiku sonimine. Ei, pseudoteaduslikust diagnoosist ei piisa, et mõista enda isa.

      Ozzy, Dizzy Ozzy. No nüüd tuleb kõik meelde. Esimene abikaasa kangastub Dottyle groteskselt, nii nagu ta nägi teda mehe suguvõsapidudel, kümnegallonise kaabu ja kauboisaabastega. Mitu aastat ei ole ta Ozzyst mõtelnud? Ometi võlgneb ta Ozzyle oma majandusliku seisu. Oswald Hunt III. Jeesus! „Jee-e-sus,“ nagu ütlesid Ozzy sugulased, adumata enda tõsiusklikkuse tõttu häälduse groteski. Ei, kinnitab Dotty endale, liiga palju olen inimesi näinud – taoline frukt nagu mina puurib hallist kivist raha välja, kui seda on millekski tarvis.

      Anita. Anita Vigula. Tema doktoritöö pealkiri sobinuks komöödiamultifilmi. „Rainise feministlik analüüs (Seksismist Rainise loomingus)“. Lapsepõlvesõbranna. Inimene, kellega ta jagas esimeste päevade paanikat – ei, mitte emaga. Jee-e-sus, nad olid isegi kutti jagada püüdnud, tagumikud vaheldumisi uppis, suud teineteise suul. Dotty itsitab omaette. Aitäh, Anita, doktoritöö eest! Kaitsmisjärgsel peol kohtas ta Aivarit. Juba toona suunas ta rahavooge, mis toitsid kärestikulise mägijõena ambitsioone ning kasvasid vahel lausa laiaks rahulikuks Doonauks või Mississippiks, ühendades piirkondi, riike ja rahvaid. Suur Bash Venters ise, praegusega võrreldes veel väike kukeke, püüdis talle toona valetada, et näeb tulevikku. Aga palju ta ei eksinud. Delfi oraakel, kurat võtaks. Dotty võdistab õlgu.

      Kui üks keskastme juhtidest sai teada, et teda Dotty Today nimekirja ei võeta, kaebas ta peakontorisse. Selle asemel, et Dotty fondijuhiks ja Sisalik tehnoloogiapealikuks määrata, lasti nad lahti. Erinevalt filmides nähtud „ja muuseas, sa oled vallandatud“ ütlemisele saadavad ülemused HR-töötaja, kes uudise õpitud neutraalsusega teatavaks teeb ja tagajärjed sublimeerib. Nõnda tolgi korral. Kiiresti arvutas Dotty, kas tal oleks põhjust põlvili langedes andestust paluda. Ei, ta teenis börsil mitu korda rohkem kui Stratton Mulleris. Imelikul kombel pakkus HR talle lahkumishüvitist. Dotty tänas viisakalt, võttis hüvitise vastu ja viis kontorisse koššer-pagaritöökojast hangitud idaeuroopaliku kringli.

      Pärast lahtilaskmist sõitis ta Lätimaale. Mitme ümberistumise lennu viimasel etapil tervitasid pärgi peas kandvad läti stjuardessid. Tähistati suvist pööripäeva.

      Ta üüris lennujaamast ainsa saadaoleva kabrioleti ja sõitis Līvānisse. Nagu ta oligi arvanud, polnud isa suvilas. Aed oli omapäi, umbrohus ja hullunud ilutaimedes eristusid vaevu jalgrajad, mida ema igal aastal liivatas. Kile, mille vanemad olid jalgradade alla maasse kaevanud, oli taimestikule ammu alla vandunud. Liiv, mille abil ema vist püüdis järele aimata Põhja-Läti lapsepõlvekodu loodust, oli ammu uppunud Kesk-Läti tumedasse huumusekihti.

      Dotty kaevus metsistunud pojengidesse, pööras laguneva betoontrepi kõrval kive pahempidi. Võtit polnud. Magusa rahuldusega võttis ta kivi ja purustas ukse lingipoolse klaasruudu, kobas käega lukuheebli järele ja keeras luku lahti. Lõhnas, mis ninna lõi, oli midagi lapsepõlvest tuttavat, kuid ka võõrast – hääbumine, vähemalt aasta aega tühjendamata tuhatoosid, talvekülmad, vatitekid, niiskus, kapitäis tohletanud kuivaineid, nurka unustatud kast sügisõuntega.

      „Līgo, līgo!“ – „Kiigu-kiigu“ – lauldi teisel pool üksikute kaskedega pikitud pajuvõsa. Suvilapiirkonda võimsast Daugava jõest ja ujumiskohast eraldava maatüki olid vanemad 1990ndate alguses erastanud – Dotty pealekäimisel. „Minu võsa, minu puugid,“ oli Dotty mõtelnud, võtnud lonksu kaasatoodud viskist – kange alkoholi tarvitamist loeti jaanipäeva ajal täiesti sündmatuks – ja ragistanud läbi võsa suure lõkke äärde. Ta ei tundnud kedagi ega saanudki tol ööl tundma.

      Tõik, et kõneled mingi hulga inimestega sama keelt, ei tähenda veel, et leiad nendega ühise keele. Dotty turtsatab lõbustatult, märgates taas Aivari kalambuuride ja sententside mõju. Kõige rohkem lätlasena oli ta tundnud ennast üksikutel aastatel Strattonis töötades, mil ta linna pealt tulles purjuspäi arvuti ees istus ja Youtube’i videokogumist Līvi „Dzimta Valoda“ käima pani. Kohutav lugu, kuni Scorpionsi viiteni kitarrisoolos. Ja pärast seda muidugi kodumuru ja igavese linnutee laul „Virs galvas mūžīgs Piena ceļš“ laulupeo ühendkoori esituses.

      Õige kiiresti naases ta Strattoni-järgses jõudeolekus Ühendriikidesse, ehkki vanemad andsid arglikult märku, et on valmis toetama tema tagasipöördumist sünnimaale. Tagasipöördumist kuhu?

      Läti oli paralleeluniversum, lapsepõlve ja poolenisti unustatud sõprade maa, mida ta ei osanud seostada igapäevase leivateenimisega. Mitte et ta oleks pidanud sünnimaal karjääri tegemist võimatuks – tegutsesid ju sealgi pangad, suured ettevõtted, kehtis klassikaline kapitalistlik demokraatia ühes valitsusvõimu ja mitmesuguste karjäärivõimalustega. Tal oleks lihtsalt kulunud asjatult palju aega, et õiged inimesed üles leida. Ajani, millest saati Läti ja kogu Ida-Euroopa startup-ürituste korraldajad ja järgmist rahastusringi teostavad noorettevõtjad teda jahtima hakkasid, oli toona veel üle kümne aasta aega. Anita Vigula ja Valdis Aizpuriets, ainsad sõbrad, kellega ta tihedamalt kontakti hoidis, tulid vaevu toime iseenda karjääriga – üks ajakirjanduses ja ülikoolis, teine kramplikult lõbusa ja noorsoomeelse koolidirektorina.

      Oswald Hunt III oli atraktiivne mees. Kokteilipeol said nad jutu peale ainult