Metro 2034. Dmitri Gluhhovski

Hansa armee. Jaama halb maine, palju kordi mitme pealtnägija ette valetatud lood sellest, millise hinnaga selle asukad ellujäämise nimel võitlevad, ning mida levitasid kotikaupmehed ja nende jutte kuulata armastavad inimesed, liikusid terves metroos ja tegid oma töö. Mõistes kiiresti, milline kasu on sellisest kuulsusest, võttis jaama juhtkond ise selle kindlustamise käsile. Informaatoritel ja karavanide liikmetel, teekäijatel ja diplomaatidel oli ametlik soovitus valetada, võimalikult hirmuäratavamalt nii Sevastopolskaja kui ka kogu Serpuhhovskaja taga algava liiniosa kohta.

      Näha selle suitsukatte taga jaama sarmi ja tõelist tähtsust suutsid vähesed. Kõigest paar korda viimaste aastate jooksul proovisid asjadega mitte kursis olnud bandiidid murda jõuga vahipostidest läbi, kuid Sevastopolskaja suurepäraselt õlitatud sõjamasin lõi vähimategi raskusteta need üksikud salgad pihuks ja põrmuks.

      Kuidas ka poleks, luurele saadetud kolmikut oli selgelt instrueeritud mitte astuda ohu korral vastasega lahingusse, vaid tulla võimalikult kiiresti tagasi.

      Muidugi oli olemas Nagornaja – mitte nii jäle koht kui Tšertanovskaja, kuid ikkagi ohtlik ja kurjakuulutav. Ning Nahhimovski prospekt, mille ülemised kinni kiilunud hermeetilised uksed ei takistanud täielikult sissetunge maapinnalt. Väljapääse õhku lasta sevastoopollased ei tahtnud: Nahhimovski „tõusu” kasutasid kohalikud stalkerid. Üksi läbi Prospekti, nagu seda jaamas kutsuti, ei julgenud keegi minna, kuid polnud veel juhtunud, et kolm meest ei oleks suutnud end kaitsta seal luusivate elukate vastu.

      Varing? Põhjavee läbitungimine? Diversioon? Kuulutamata sõda Hansaga? Nüüd pidi tema, mitte Istomin, andma aru kadunud luurajate naistele, kes tulid polkovniku juurde, et nukralt ja otsivalt, nagu mahajäetud koerad, vaadata talle silma lootuses näha neis lubadust ja lohutust. Ta pidanuks kõike seletama liigseid küsimusi mitte esitavatele, temasse esialgu veel uskuvatele garnisoni sõduritele. Rahustama kõiki õhtuti kogunevaid ärevile aetud inimesi, kes pärast tööd said kokku jaamakella juures, mis näitas karavani lahkumise aega.

      Istomin rääkis, et viimastel päevadel on temalt üha sagedamini küsitud, miks jaamas on valgustust vähendatud ning nõutud lampide lülitamist endisele võimsusele. Ent vähendada pinget polnud kellelgi mõttes, valguseallikad põlesid niigi täiel võimsusel. Pimedus ei tihenenud jaamas, vaid inimeste hingedes ning isegi kõige eredamad elavhõbelambid ei suutnud seda hajutada.

      Taastada telefoniühendust Serpuhhovskajaga ei õnnestunudki ning selle nädala jooksul, mis oli möödunud karavani lahkumispäevast, kaotas polkovnik nagu paljud teisedki sevastoopollased, väga olulise, metrooasukatele haruldase inimeste läheduses oleku tunde.

      Kuni side töötas, kuni karavanid liikusid regulaarselt ning teekonnaks Hansani kulus vähem kui päev, oli igal Sevastopolskaja elanikul vabadus minna või jääda, igaüks teadis, et kõigest viie jaamavahe kaugusel nende jaamast algab tõeline metroo, tsivilisatsioon … Inimkond.

      Nii tundsid ilmselt varem end Arktikasse jäetud polaaruurijad, kes teaduslike uurimuste või kõrgete palkade nimel jäid vabatahtlikult pikkadeks kuudeks võitlema külma ja üksindusega. Suure maani oli tuhandeid kilomeetreid, kuid see oli ikkagi kuskil kõrval, kuni töötab raadio ning korra kuus on pea kohal kuulda selle lennuki mootori müra, mis viskas langevarjudega alla kaste lihakonservidega.

      Kuid nüüd oli jääpank, millel nende jaam seisis, lahti murdunud ning kandus iga tunniga järjest kaugemale – jäisesse lumetormi, mustale ookeanile, tühjusse ja tundmatusse.

      Ootus venis ning polkovniku ähmane mure Serpuhhovskajasse saadetud luurajate saatuse pärast muutus pikkamööda süngeks teadmiseks: ta ei näe neid inimesi enam kunagi. Võtta kaitseperimeetrilt kolm uut võitlejat, et saata nad täpselt samamoodi vastu tundmatule ohule ning täiesti võimalik, et kindlale hukule, leidmatagi seejuures olukorrast väljapääsu, seda ei saanud ta endale lubada. Lasta hermeetilised väravad alla, sulgeda lõunapoolsed tunnelid ja koguda suur löögigrupp, tundus talle ikkagi enneaegsena. Kui vaid kuskil võtaks keegi vastu otsuse tema eest … Otsuse, mil on määratud osutuda valeks.

      Perimeetri komandör ohkas, avas ukse ning kutsus vargsi ringi vaadates tunnimehe.

      „Paberossi pakud? Kuid see olgu viimane, rohkem ära mulle anna, kui palju ma ka ei palu! Ja ära kellelegi räägi, eks?”

      •••

      Nadja, aukliku kitsevillast rätiku ja võidunud põllega jässakas jutukas tädike tõi liha ja köögiviljadega kuuma kastruli ning vahimehed elavnesid. Kartuleid ja kurke peeti koos tomatitega siin kõige hõrgumaks delikatessiks: peale Sevastopolskaja võidi köögiviljadega kostitada ehk vaid paaris Ringi või Polise parimas restoranis. Asi polnud üksnes keerulistes vesiaiandusseadmetes, mida oli tarvis allesjäänud köögiviljaseemnetest viljade kasvatamiseks, vaid ka selles, et vähesed võisid metroos kulutada elektrikilovatte, et sõdurimenüüd mitmekesistada.

      Isegi juhtkonna lauale sattusid köögiviljad üksnes pidupäevadel, harilikult hellitati nendega vaid lapsi. Istominil tuli üksjagu vaielda kokkadega, et veenda neid lisama ettenähtud lugematule kogusele sealihale keedetud kartulit ning igaühele tomati – võitlusvaimu ülalhoidmiseks.

      Plaan töötas: Nadjal tasus vaid naiselikult kohmakalt visata õlalt automaat, tõsta kastrulikaas, kui murekortsud vahtkondlaste nägudel hakkasid kaduma. Sellise õhtusöögi juures polnud tahtmist jätkata surmani ära tüüdanud juttu kadunud karavanist ja tagasitulekuga viivitavast luuregrupist.

      „Täna tuleb millegipärast terve päev Komsomolskaja meelde,” ütles oma alumiiniumkausis kartulit pehmeks muljudes metrootöötaja paeltega vatikuues hallipäine vanamees. „Kui saaks sinna, vaadata … Milline mosaiik seal on! Minu arust kõige kaunim jaam Moskvas.”

      „Ah jäta, Homeros, küllap sa lihtsalt elasid seal, sellepärast armastadki seda siiani,” vastas aeglaselt habetunud paks läkiläkiga mees. „Aga Novoslobodskaja vitraažid? Ja Majakovskajas – millised õhulised sambad ja laefreskod?”

      „Mulle on alati meeldinud Revolutsiooni väljak,” tunnistas häbelikult snaiper, vaikne aastates tõsine mees. „Tean küll, et lollus, kuid kõik need karmid madrused ja lendurid, piirivalvurid koertega … Jumaldasin lapsest saati seda jaama!”

      „Miks lollus? Seal on pronksis isegi väga sümpaatseid mehi kujutatud,” toetas teda Nadja kastrulipõhjast jääke kokku kraapides. „Hei, brigadir, vaat et jääd õhtusöögita!”

      Eraldi istuv pikk õlakas võitleja tuli kiirustamata lõkke juurde, võttis oma portsu ja naasis endisele kohale – tunnelile lähemale, inimestest kaugemale.

      „Kas ta üldse jaamas käib?” küsis paks mees sosinal hämarusse sukelduva laia selja poole viidates.

      „Istub siin lõputult juba üle nädala,” vastas sama vaikselt snaiper. „Ööbib magamiskotis. Kuidas tal küll närvid vastu peavad … Kuigi, võib-olla talle lihtsalt meeldib see töö. Kolm päeva tagasi, kui vampiirid oleksid Rinati peaaegu surnuks purenud, käis ta pärast ringi ja litsus neid surnuks. Käsitsi, veerand tundi. Tuleb tagasi – saapad üleni verised, automaat samamoodi … Ise rahul.”

      „Mitte inimene, vaid masin …” poetas vibalik kuulipildur.

      „Ma kardan tema kõrval isegi magada. Nägid, mis ta näoga on? Ma ei saa talle isegi silma vaadata.”

      „Aga mina vastupidi tunnen ainult koos temaga end rahulikult,” kehitas Homeroseks kutsutud vanamees õlgu. „Mis te tema kallal norite? Ta on hea inimene, ainult vigane. Kaunist nägu on jaamades vaja. Aga sinu Novoslobodskaja on muide täielik maitselagedus! Selliseid vitraaže on kaine peaga võimatu vaadata … Leidis kah, vitraažid!”

      „Aga kolhoositeemaline mosaiik laes – pole maitselagedus?!”

      „Kus sa Komsomolskajas sellist pannood nägid?”

      „Kogu see kuradi nõukogude kunst on kas kolhoosielust või kangelaslenduritest!” sattus paks mees hoogu.

      „Serjoža,