Metro 2034. Dmitri Gluhhovski

kes lähenes sellele kas või poole kilomeetri kaugusele. Raskerelvastuses löögirühmad, mille sevastoopollased olid varem teadmatusest saatnud Tšertanovskajasse, lootes laiendada oma territooriumi, tulid tagasi räsitutena, poolte meesteta, ent sagedamini ei naasnud üldse. Kokutamiseni ära hirmunud kogenud võitlejad, ila mööda lõuga voolamas, ei suutnud külmavärinatest üle saada isegi lõkkele nii lähedal istudes, et riided kõrbema hakkasid. Nad tuletasid suurivaevu meelde, mis neil oli tulnud üle elada ning mitte kunagi ei sarnanenud nende meenutused teiste omadega.

      Arvati, et kuskil Tšertanovskaja taga sukeldusid põhitunnelite külgharud alla, põimudes looduslike koobaste grandioosse labürindiga, mis kubises kuulduste järgi kõikvõimalikest jäledatest elukatest. Seda kohta nimetati jaamas tinglikult Väravaks – tinglikult, sest mitte keegi Sevastopolskaja elusolevatest asukatest polnud seda kunagi näinud. Tõsi, teada oli lugu, kui liini kasutuselevõtu koidikul suur luuregrupp, mis läks üle Tšertanovskaja, avastas seal justkui väravad. Grupp kandis kaasas saatjat – midagi juhtmetelefoni sarnast. Selle telefoni kaudu teataski sideväelane Sevastopolskajasse, et luurajad seisavad peaaegu vertikaalselt alla mineva üsna kitsa koridori sissepääsu juures. Rohkem ta enam midagi edastada ei jõudnud, kuid veel mitu minutit, kuni kaabel ei katkenud, kuulis sideseadeldise ümber kogunenud Sevastopolskaja juhtkond, kuidas üksteise järel katkevad luuregrupi võitlejate meeleheitlikud, ebainimlikud, õudust täis valukarjed. Tulistada keegi neist isegi ei püüdnud, igale hukkujale oli justkui selge, et tavaline relv ei suuda neid kaitsta. Viimasena jäi vait grupi komandör, Hiinalinnast tulnud kõrilõikaja-palgasõdur, kes kogus oma vaenlaste äralõigatud väikseid sõrmi. Ta oli nähtavasti radisti mahapillatud torust mõnevõrra kaugemal, seetõttu polnud kuigi kerge aru saada, mida ta rääkis; kuid tema surmaeelset nuuksumist kuulanud jaamaülem tundis ära palve – lihtsa, naiivse, mida usklikud vanemad õpetavad väikestele lastele.

      Pärast seda katkestati kõik katsed tungida Tšertanovskaja taha, kavandati isegi Sevastopolskaja mahajätmist ja Hansasse minekut. Ent äraneetud jaam oli nähtavasti seesama piiripost, millega mõõdeti metroos inimeste valdusi. Selle taha tunginud olendid tüütasid küll üksjagu Sevastopolskaja elanikke, kuid neid oli võimalik tappa ning korralikult organiseeritud kaitsega tõrjuti need kallaletungid tagasi suhteliselt kergesti ja peaaegu veretult – kuni jätkus laskemoona.

      Aeg-ajalt roomasid vahipostideni sellised imeloomad, keda õnnestus peatada üksnes lõhkekuulide ja kõrgepingelõksudega. Ent sagedamini tuli vahtkondlastel tegemist teha mitte nii hirmuäratavate, kuid äärmiselt ohtlike elukatega. Kutsuti neid gogollikult koduselt: vampiirid.

      „Näe, veel üks! Üleval kolmandas torus!”

      Prožektor, mis oli laekinnitusest lahti murdunud, tolknedes ühe juhtme otsas nagu poodu, kallas ruumi vahiposti ees üle tugeva valge valgusega, haarates vaatevälja kord varju peitunud kägarasse tõmbunud mutantide figuure, kord peites nad taas pimedusse või paistis vahimeestele otse silma, neid pimestades. Ümberringi uitasid kägarasse tõmbudes ja samas vetruvalt tõustes, kaardudes ja kõverdudes valevarjud: inimesed heitsid looma-, koletised inimesekujulisi varje.

      Vahipost asus väga soodsas kohas. Tunnelid jooksid selles kohas kokku – pisut enne viimast sõda võttis Metrostroi ette rekonstrueerimise, mis jäigi lõpule viimata. Sellesse sõlme rajasid sevastoopollased tõelise väikese kindluse: kaks kuulipildujapunkti, liivakottidest vall oli poolteist meetrit paks, relssidel siilid ja tõkkepuud, ligipääsude lähistel elektrilõksud ja põhjalikult läbimõeldud signalisatsioon. Ent kui mutandid tulid sellise lainena, nagu tol päeval, näis – veel pisut ning kaitse variseb kokku.

      Kuulipildur pobises midagi monotoonselt, lastes ninast veremulle ja vaadates imestusega oma märgi punaseid käelabasid. Tema kinnikiilunud Petšenegi ümber väreles õhk kuumusest. Seejärel, norsatades, peitis laskur usaldavalt näo oma naabri, vägeva kinnises titaankiivris võitleja, õla varju ja jäi vait. Hetk hiljem kõlas eest üdini tungiv ulgumine: vampiir ründas.

      Kiivriga võitleja tõusis valliäärele, haaras tema peale vajunud verist kuulipildurit maha lükates automaadi ja andis pika valangu. Ilge, matthalli nahaga kaetud lihaseline elajas sööstis juba pahklikke esikäppi välja sirutades edasi ja laugles pingule tõmmatud nahkvoltidel ülalt alla. Vampiirid liikusid täiesti kujuteldamatu kiirusega, jätmata kohmitsema jäänutele vähimaidki võimalusi, seepärast pidasid selles vahtkonnas vahti üksnes kõige osavamad ja vilunumad.

      Tinaroosk katkestas ulgumise, kuid inertsist jätkas juba surnud vampiir langemist: sajakilone kere põrkas helitult vastu valli, lüües liivakottidest välja tolmupilve.

      „Näib, et kõik …”

      Lõputuna paistev elukate vool, mis kõigest paar minutit tagasi purskas lae alt, tohutute torude otstest välja, oli tõepoolest lõppenud. Vahimehed hakkasid kindlustuste tagant ettevaatlikult välja ronima.

      „Kanderaam siia! Arsti! Viige ta kiiresti jaama!”

      Viimase vampiiri tapnud turske mees kinnitas automaadi toru külge tääknoa ja hakkas aeglaselt tuletsoonis lebavaid tapetud ja haavatud elukaid üle vaatama, litsudes igaühe hambulise koonu saapa all puruks ja andes täägiga lühikese, mõõdetud löögi silma. Seejärel toetas selja väsinult liivakottidele, pööras näo tunnelite poole, tõstis lõpuks kiivri näokaitse ja pani välipudeli suule.

      Kui jaamast abivägi kohale jõudis, oli kõik juba lõppenud. Raskelt hingates ja oma mädaseid haavu needes jõudis kohale ka lahtinööbitud sõduribušlatis perimeetrikomandör.

      „No kust ma talle kolm meest võtan? Südamest rebin välja?”

      „Millest te räägite, Deniss Mihhailovitš?” küsis üks vahimeestest komandörile peaaegu suhu vaadates.

      „Istomin nõuab kolme luuraja saatmist otsekohe Serpuhhovskajasse. Tunneb karavani pärast muret. Kuid kust ma võtan talle veel kolm meest? Ja just praegu …”

      „Karavanist pole midagi kuulda?” tundis janukustutaja ringi pööramata huvi.

      „Mitte midagi,” kinnitas vanamees. „Kuid pole ju veel nii palju aega kulunud. Mis on lõppude lõpuks ohtlikum? Kui me täna lõuna suuna kaitseta jätame, pole nädala pärast kellelgi seda karavani vastu võtta!”

      Võitleja vangutas pead ja vaikis. Midagi ei kostnud ta ka selle peale, kui komandör, torisenud veel mõne minuti, küsis postile jäänud vahimeestelt, kas keegi ei taha vabatahtlikult nende kolme hulka minna, kes ikkagi tuleb Serpuhhovskajasse saata – ega jaamaülem, võtku teda see ja teine, muidu rahule ei jäta.

      Soovijate kokkusaamisega muret polnud – paljud vahimehed olid ühes kohas istumisest tüdinud ning ette kujutada midagi ohtlikumat kui lõunapoolsete tunnelite kaitse, oli neil üsna raske.

      Kuuest end sellele retkele pakkunud mehest valis polkovnik välja need, kellest tema arvates oli Sevastopolskajal sel hetkel kõige vähem tolku. Mõte osutus õigeks, sest Serpuhhovskajasse saadetud kolmest mehest ei tulnud mitte keegi jaama tagasi.

      •••

      Kolme päeva jooksul, sellest saati, kui luurajad läksid karavani otsima, näis polkovnikule, et kõikjal tema selja taga sosistatakse ning kõikjalt paistsid umbusklikud pilgud. Isegi kõige elavamad vestlused jäid vaikseks, kui ta rääkijatest möödus. Pingelises vaikimises, mis valitses kõikjal, kuhu ta ka ei ilmunud, viirastus talle väljaütlemata nõudmine: anda aru ja õigustada.

      Ta tegi lihtsalt oma tööd: kindlustas Sevastopolskaja kaitse perimeetri ohutust. Ta on taktik, mitte strateeg. Kui iga sõdur on arvel, pole polkovnikul lihtsalt õigust neisse hoolimatult suhtuda, saates kahtlasi, kui mitte mõttetuid ülesandeid täitma.

      Kolm päeva tagasi oli polkovnik selles siiralt veendunud. Kuid nüüd, kui iga ehmunud, ebasõbralik, kahtlev pilk piitsutas ta selga, lõi tema enesekindlus kõikuma. Kerges varustuses luuregrupil poleks pidanud kuluma ööpäevagi, et läbida kogu tee Hansani ja tagasi – ning seda arvestades võimalikke lahinguid ja sõltumatute pooljaamade piiril ootamist. Tähendab