Deliirium. Lauren Oliver

ning üritan jätta rahulikku muljet.

      Minu taga paikneb vaatlussaal, mis ulatub umbes seitsme meetri kõrgusele põrandapinnast. Sinna pääseb väikesest punasest uksest, mis asub valgete astmeliste pingiridade taga. Need on ilmselt mõeldud õpilastele, arstidele, praktikantidele ja nooremteaduritele. Labori teadlased ei tegele ainult protseduuriga, nende tööks on ka arstlike läbivaatuste tegemine ja raskete haigusjuhtudega tegelemine.

      Ma taipan, et protseduur tehakse ilmselt samas ruumis, kus me praegu oleme. Sellepärast ongi siin operatsioonilaud. Ärevuse rusikas hakkab mu kõhus jälle kokku tõmbuma. Kuigi ma olen tihti kujutlenud, mis tunne oleks olla ravitud, ei ole ma kunagi mõelnud protseduurist endast: kõvast metall-lauast, lampidest mu kohal vilkumas, voolikutest, juhtmetest ja valust.

      „Lena Haloway?“

      „Jah. See olen mina.“

      „Olgu. Räägi alustuseks natuke endast.“ Prillidega hindaja kummardub käsi laiali ajades ettepoole ja naeratab. Tal on suured kandilised valged hambad, mis meenutavad mulle vannitoaplaate. Prillide peegelduse taga on võimatu ta silmi näha ning ma soovin, et ta need ära võtaks. „Räägi meile asjadest, mida sulle teha meeldib. Sinu huvidest, hobidest, lemmikainetest.“

      Ma hakkan pihta kõnega, mille olen ette valmistanud, fotograafiast, jooksmisest ja sõpradega aja veetmisest, kuid ma ei keskendu. Ma näen hindajaid enda ees noogutamas, naeratused nägusid lõdvestamas, samal ajal kui nad märkmeid teevad. Tean, et mul läheb hästi, kuid ma ei kuule, mida ma räägin. Olen metallist operatsioonilauale kinnistunud ja saadan sellele silmanurgast pilke. See vilgub ja helendab eredas valguses nagu noatera. Järsku mõtlen oma emale. Mu ema jäi kolmele protseduurile vaatamata ravimata. Haigus haaras ta endasse, näpistas ta sisemust ja muutis ta silmad tühjaks ning põsed kahvatuks, võttis ta jalgade üle võimust ja juhtis teda tollhaaval ühe liivase kalju servale ja sealt edasi erksasse hõredasse õhku.

      Vähemalt nii on mulle räägitud. Ma olin sel ajal kuueaastane. Ma mäletan vaid tema sõrmede tulist survet oma näol keset ööd ja viimaseid sõnu, mida ta mulle sosistas: Ma armastan sind. Pea meeles. Seda ei saa nad võtta.

      Ma sulen kiiresti silmad, mattunud mõtetesse oma rabelevast emast ja tosinast laborikitlites teadlasest teda vaatamas ja ükskõikselt oma märkmikesse kritseldamas. Kolmel korral oli ta metall-lauale aheldatud; kolmel korral jälgis teda vaatlussaalist hulk pealtvaatajaid, kes tegid märkmeid tema reageeringute kohta, kui nõelad ja seejärel laserid tema nahka läbistasid. Reeglina tehakse patsiendile tuimestus, et ta midagi ei tunneks, kuid mu tädil lipsas kord suust, et kolmanda protseduuri ajal keelduti emale rahusteid andmast, arvates, et narkoos võib takistada ravimil tema ajuni jõudmast.

      „Kas sa vett soovid?“ Esimene hindaja, naine, osutab lauale valmis pandud veepudelile ja klaasile selle kõrval. Ta märkas mu hetkelist võpatust, kuid sellest pole midagi. Minu isiklik esitlus on tehtud ja selle põhjal, kuidas hindajad mind vaatavad – rahul ja uhked, nagu oleksin ma väike laps, kellel õnnestus kõik õiged klotsid õigetesse aukudesse paigutada –, tean ma, et olen hästi hakkama saanud.

      Valan endale klaasitäie vett ja joon paar lonksu, tundes tänulikkust, et saab pausi teha. Ma tunnen, kuidas higi koguneb mu kaenlaalustesse, peanahale ja kaelale, ning palun jumalat, et nad seda ei näeks. Ma püüan pilku hindajatel hoida, kuid see on siiski mu silmanurgas, minu poole jõllitamas – see kuradi laud.

      „Niisiis, Lena. Me küsime sinult mõned küsimused. Me tahame, et sa vastaksid ausalt. Pea meeles, et me tahame sind kui inimest tundma õppida.“

      Mida muud ma olla saaksin? See küsimus tuleb mulle pähe enne, kui jõuan end peatada. Kas loom?

      Ma hingan sügavalt sisse ja sunnin end noogutama ja naeratama. „Hästi.“

      „Millised on su lemmikraamatud?“

      „Christopher Malley „Armastus, sõda ja sekkumine“,“ vastan ma automaatselt. „Philippa Harolde’i „Piir“.“ Kujutluspilte pole enam võimalik eemal hoida: need kerkivad nüüd tulvana. Üks sõna kirjutab ennast jätkuvalt mu ajju, nagu oleks see sinna uuristatud. V a l u. Nad tahtsid, et mu ema nõustuks neljanda protseduuriga. Nad tulid talle järele sellel õhtul, kui ta suri, tulid teda laboritesse viima. Kuid selle asemel oli ta pimedusse põgenenud, õhku haihtunud. Selle asemel äratas ta mu nende sõnadega: Ma armastan sind. Pea meeles. Seda ei saa nad võtta. Need sõnad kandusid minuni tuulega veel kaua pärast tema lahkumist, neid kordasid kuivad puud, kordasid kahisevad lehed külmal hallil koidikul. „Ja William Shakespeare’i „Romeo ja Julia“.“

      Hindajad noogutavad ja teevad märkmeid. „Romeo ja Julia“ on kohustuslik kirjandus kümnenda klassi terviseõpetuses.

      „Ja miks nii?“ küsib kolmas hindaja.

      See on hirmutav, peaksin ma ütlema. See paneb ette vaatama, see hoiatab vana maailma ohtude eest, selle eest, mis oli enne ravimit. Kuid mu kurk oleks nagu paistes ja hell. Pole ruumi, et sõnu välja pigistada; need on seal kinni nagu takjad, mis kõrges rohus joostes riietele kinni jäävad. Ja sellel hetkel tundub, nagu kuuleksin ookeani madalat urinat, kuulen selle kauget nõudlikku kohinat, kujutlen selle raskust ema ümber sulguvat, vesi raske nagu kivi. Ja ütlen: „See on ilus.“

      Nagu nööriga ühendatud nukud pööravad nad oma näod minu poole. „Ilus?“ Esimene hindaja kirtsutab nina. Õhus on jäik torkiv pinge ning ma taipan, et olen teinud suure, suure vea.

      Prillidega hindaja kummardub ettepoole. „See on huvitav sõna, mida kasutada. Väga huvitav.“ Nüüd meenutavad ta hambad koera irevil kihvasid. „Vahest pead sa kannatamist ilusaks? Vahest sa naudid vägivalda?“

      „Ei. Ei, mitte seda.“ Ma üritan selgelt mõelda, kuid mu pea on täis ookeani sõnatut urinat. See kasvab iga sekundiga kõvemaks ja kõvemaks. Ja nüüd eristan tuhmilt ka karjumist – nagu kanduks aastakümne tagant minuni ema karje. „Ma mõtlen ainult … Selles on midagi kurba …“ Ma rabelen, siplen, tunnen, et upun eredasse valgusesse ja mürasse. Ohverdamine. Ma tahan öelda midagi ohverdamise kohta, kuid ei saa sõna suust.

      „Liigume edasi.“ Esimene hindaja, see, kes kõlas mulle vett pakkudes nii armsana, on nüüd loobunud igasuguse sõbralikkuse teesklemisest. Nüüd on ta üdini ametlik. „Räägi meile midagi lihtsat. Näiteks su lemmikvärv.“

      Üks osa mu ajust – ratsionaalne, haritud, loogiline – karjub: Sinine! Ütle sinine! Aga see teine, vanem osa minus, sõidab häälte lainetel, sööstab edasi koos tõusva müraga. „Hall,“ pahvatan ma.

      „Hall?“ turtsatab neljas hindaja.

      Mu süda vajub allapoole, kõhtu. Ma tean, et olen sellega hakkama saanud – ma olen läbi kukkunud, sama hästi kui näen, kuidas numbrid tagurpidi loenduvad. Kuid nüüd on hilja. Minuga on kõik – röökimine mu kõrvus kasvab valjemaks ja valjemaks, hullumeelne karje, mis muudab mõtlemise võimatuks. Ma kogelen kiiresti midagi seletuseks. „Mitte päriselt hall. Täpselt enne, kui päike tõuseb, on üks hetk, kui kogu taevas muutub kahvatuks, mitte mingisuguseks värviks – mitte päriselt hall, aga sarnane, peaaegu valge, see on mulle alati meeldinud, sest see meenutab mulle tunnet, kui ootad millegi väga hea juhtumist.“

      Kuid nad ei kuula enam. Nad vaatavad minust mööda, pead viltu, ilmes segadus, justkui üritaks võõrkeelest tuttavaid sõnu leida. Ja siis äkitselt hakkab röökimine ja karjumine valjenema ja ma taipan, et polegi seda kogu aeg ette kujutanud. Inimesed tõesti karjuvad, kostab põntsatusi, kõminat, trummeldamist, nagu astuks korraga tuhat jalga. Kõigele sellele lisaks on veel üks hääl: möirgamine, mis ei kõla inimese moodi.

      Kõik paistab olevat selles segaduses lahti ühendatud, unenäoline. Esimene hindaja tõuseb pooleldi oma toolilt, öeldes: „Mida põrgut?“

      Samal ajal ütleb Prill: „Istu maha, Helen. Ma lähen vaatan, mis lahti on.“

      Kuid samal hetkel prahvatab uks lahti ja udune voog lehmasid – päris, reaalseid, elusaid, higiseid, ammuvaid lehmasid – tuleb mürinal laborisse.

      Kindlasti