Deliirium. Lauren Oliver

Ma luban.“

      Kogu mu närvilisus kaob. Hana on kõige selle eel nii rahulik, nii külmavereline ja normaalne.

      Me läheme Hanaga laborite poole. Hana on peaaegu viis jalga üheksa tolli² pikk. Tema kõrval püsimiseks pean iga teise sammu järel pisut kiiremini astuma, et temast mitte maha jääda, ja lõpuks on mul tunne, nagu oleksin ma part, kes vees üles ja alla nookab. Täna see mind ei häiri. Mul on hea meel, et ta siin on. Temata oleksin täielik õnnetusehunnik.

      „Issand,“ ütleb ta, kui me järjekorrale lähemale liigume. „Su tädi võtab kogu seda asja päris tõsiselt, või mis?“

      „Noh, see ongi ju tõsine.“ Me jääme järjekorra lõppu. Tunnen ära mõned tüdrukud. Mõnda tüdrukut mäletan ähmaselt koolist; mõnda kutti olen näinud Spencer Prepi, ühe poistekooli taga jalgpalli mängimas. Üks poiss vaatab minu poole ja märkab mind vahtimas. Ta kergitab kulme ning ma vaatan kiiresti maha, nägu hakkab korraga hõõguma ja mu kõhus on närviline sügelus. Vähem kui kolme kuu pärast oled sa paari pandud, ütlen ma endale, kuid neil sõnadel pole tähendust ja need tunduvad naeruväärsed, just nagu ühes lapsepõlve sõnamängus, kus erinevate mängijate sõnadest moodustusid täiesti jaburad laused: Ma tahan mootorpaadi jaoks banaani. Anna mu märg king oma villides koogikesele.

      „Jah, ma tean. Ausalt, ma olen Vaikimise raamatut sama palju lugenud kui kõik teised.“ Hana lükkab päikeseprillid otsaette ning pilgutab minu poole ripsmeid, muutes oma hääle eriti armsaks: „Hindamise päev on väga huvitav üleminekuriitus, mis valmistab sind ette tuleviku õnne, stabiilsuse ja partnerlussuhte jaoks.“ Ta paneb päikeseprillid tagasi ninale ja teeb nägusid.

      „Sa ei usu seda?“ Küsin ma sosinal.

      Hana on viimasel ajal kummaline olnud. Ta on teistest alati erinev olnud – tegusam, sõltumatum ja kartmatum. See on üks põhjustest, miks tahtsin ta sõbraks saada. Ma olen alati olnud häbelik ning kartnud, et ütlen või teen midagi valesti. Hana on minu vastand.

      Viimasel ajal on asi aga enamas. Ta ei hooli enam koolist, seda esiteks, ja teda on mitmel korral direktori juurde kutsutud, sest ta räägib õpetajatele vastu. Ja vahel jääb poole sõna pealt vait, lihtsalt paneb suu kinni, nagu oleks ta vastu mingit barjääri jooksnud. Vahel näen teda ookeani vaatamas, nagu tahaks ta minema ujuda.

      Vaadates praegu tema selgeid halle silmi ja tema suud, nii kõhna ja pingul, nagu oleks see vibunöör, tunnen ma hirmusööstu. Ma mõtlen emale, kuidas ta hetkeks õhus siples, ainult sekundi, enne kui kivina ookeani kukkus; ma mõtlen selle tüdruku näole, kes kõik need aastad tagasi laboratooriumi katuselt alla kukkus, kuidas ta põsk oli vastu kõnniteed. Ma sunnin haiguse enda mõtetest eemale. Hana ei ole haige. Ei saa olla. Ma ju teaksin.

      „Kui nad tahaksid tõesti, et me õnnelikud oleksime, siis laseksid nad meil endal valida,“ toriseb Hana.

      „Hana,“ ütlen ma teravalt. Süsteemi kritiseerimine on kõige hullem solvang, mida saab teha. „Võta sõnad tagasi.“

      Ta tõstab käed õhku. „Olgu, olgu. Võtan tagasi.“

      „Sa tead, et see ei tööta. Vaata, mis vanasti toimus. Kogu aeg kaos, võitlemine ja sõjad. Inimesed olid väga õnnetud.“

      „Ma ütlesin juba, et võtan sõnad tagasi.“ Ta naeratab mulle, kuid ma olen ikkagi pahane ja vaatan mujale.

      „Pealegi,“ jätkan ma, „lasevad nad meil valida.“

      Tavaliselt koostavad hindajad nimekirja neljast või viiest inimesest ning nende vahel on lubatud valida. Niimoodi on kõik õnnelikud. Kõigil neil aastail, kui ravimit on antud ja abielusid korraldatud, on Maine’is olnud vähem kui tosin lahutust ja Ühendriikides vähem kui tuhat – ja peaaegu kõigil neil juhtudel kahtlustati naist või meest jagamises, nii et lahutus oli vajalik ja osariigi poolt heaks kiidetud.

      „P i i r a t u d valik,“ parandab ta mind. „Me saame valida nende inimeste hulgast, kes on meie jaoks juba valitud.“

      „Iga valik on piiratud,“ nähvan ma. „Elu on selline.“

      Ta avab suu, nagu tahaks vastata, kuid selle asemel hakkab hoopis naerma. Ta võtab mul käest kinni ja pigistab seda: kaks kiiret vajutust ja kaks pikka. See on meie vana märk, mille võtsime kasutusele teises klassis. Kui üks meist kartis või oli endast väljas, siis ütlesime sellega: Ma olen siin, ära muretse.

      „Olgu, olgu. Ära nüüd kohe ennast kaitsma hakka. Ma armastan hindamisi, sobib? Elagu hindamispäev.“

      „Nii juba läheb,“ ütlen ma, kuid tunnen end siiski ärevil ja pahasena. Järjekord lohiseb aeglaselt edasi. Me läheme läbi rauast väravate, millel on traadist punutud keeruline väravakaar, ning siseneme mööda pikka teed, mis viib laborikompleksini. Me läheme hoone 6-C poole. Poisid lähevad 6-B suunas ja järjekorrad hakkavad teineteisest eemale kaarduma.

      Kui me järjekorra esiotsale lähemale liigume, tunneme konditsioneerist tulvavat õhupuhangut iga kord, kui uksed lahti libisevad ning seejärel jälle kokku vuhisevad. See on hämmastavalt hea tunne, nagu oleks mind korraks tervenisti jäässe kastetud. Olen nagu mahlapulk, ning ma pööran ümber ja tõstan juuksed kaela pealt ära, samal ajal soovides, et väljas poleks nii pagana palav. Kodus meil konditsioneeri pole, ainult pikad kohmakad õhutid, mis keset ööd sumisevad. Ja enamasti ei lase Carol meil neid üldse kasutada; ta ütleb, et need võtavad liiga palju elektrit ja meil pole seda raisata.

      Lõpuks hakkab järjekord meieni jõudma. Majast väljub üks õde, kandes süles kaustade hunnikut ning peotäit pastakaid, ja hakkab neid järjekorras laiali jagama.

      „Palun vaadake, et panete kirja kogu vajaliku informatsiooni,“ ütleb ta, „kaasa arvatud meditsiiniline ja perekondlik ajalugu.“

      Mu süda hakkab kurgus ülespoole liikuma. Kõik esimese lehekülje korralikult nummerdatud kastikesed – perekonnanimi, eesnimi, teise eesnime initsiaal, praegune elukoht, vanus – varisevad üheks kokku. Mul on hea meel, et Hana minu ees seisab. Ta asub kohe ankeete täitma. Kaustikut käsivarrele toetades libistab ta pastakaga kiiresti üle paberi.

      „Järgmine.“

      Uksed vuhisevad jälle lahti ja nähtavale ilmub teine õde ning viipab Hanale, et ta sisse läheks. Tema taga jahedas pimeduses näen eredat valget ooteruumi rohelise vaibaga.

      „Õnn kaasa,“ ütlen ma Hanale.

      Ta pöörab ümber ja naeratab mulle kiiresti. Näen nüüd, et ta on närvis. Ta kulmude vahel on kerge korts ja ta närib huulenurka.

      Ta hakkab laboritesse minema, kuid pöördub siis äkitselt ning kõnnib mu juurde tagasi, ta nägu on metsik ja täiesti võõra ilmega, ta haarab mu mõlemast õlast, pannes suu täpselt mu kõrva juurde. Ma ehmun nii, et pillan kausta maha.

      „Ma tean, et ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu, kas pole nii?“ sosistab ta ja ta hääl on kähe, nagu oleks ta just nutnud.

      „Mida?“ Ta küüned on surutud mu õlgadesse ning sellel hetkel tunnen ta pärast hirmu.

      „Sa ei saa olla õnnelik, kui pole vahel õnnetu. Sa tead seda, eks?“

      Enne kui ma vastata jõuan, laseb ta mu lahti ja tõmbub eemale, ta nägu on sama rahulik, ilus ja vaoshoitud nagu alati. Ta kummardub, et mu kaust üles võtta, ning ulatab selle naeratades minule. Seejärel pöörab ta ümber ja kaob klaasuste taha. Need avanevad ja sulguvad tema järel sujuvalt nagu veepind, mis neelab uppuja.

      neli

       Saatan hiilis Eedeni aeda. Ta kandis haiguse seemet.

       Amor deliria nervosa.

       See kasvas ning puhkes õide võrratuks õunapuuks, mis kandis õunu, erksavärvilisi kui veri.

       (Raamatust „Genees: maailma ja teadaoleva universumi täielik ajalugu“, autor Steven Horace,