Dividendifookusega börsil kaubeldavate fondide käsiraamat. Abivahend dividendifookusega ETFide valimiseks. Märten Kress

investeerimise strateegiat on võimalik ellu rakendada põhimõtteliselt kahel moel – kas valides ise välja ja soetades sobilikud dividendiaktsiad või kasutades ainult dividendiaktsiatesse raha paigutavaid investeerimisfonde, sealhulgas ETFe. Esimene lähenemine nõuab omajagu tööd ja ajalist ressurssi nii investeeringu ettevalmistamise faasis kui ka edaspidi monitoorimiseks. Rakendades dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiat ETFe kasutades, piirdub analüüsitöö enamasti vaid ühekordse pingutuse ehk sobiliku ETFi välja valimisega. Edaspidine ettevõtete jälgimine, uute investeerimisobjektide valik ja ebasobivate välja heitmine on juba indeksipakkuja ning ETFi fondivalitseja pärusmaa.

      Seega olles alustuseks üks kord läbi teinud valikuprotsessi ja leidnud enda jaoks sobiliku investeerimis-strateegiaga dividendifookusega ETFi, saame investoritena kogu ülejäänud jooksva jälgimise, haldamise ning portfelli tasakaalustamise jätta ETFi fondivalitsejale. See tähendab, et dividendistrateegia rakendamiseks sobivad ETFid kindlasti sellistele investoritele, kes investeerimistegevuse detailidest ise kuigivõrd huvitatud ei ole ja/või kellel lihtsalt puudub ajaline ressurss, et tegeleda üksikaktsiate analüüsi ning jälgimisega.

      Põhjuseid, miks valida oma investeerimisportfelli vaid dividende maksvad ettevõtted ehk kaaluda dividendifookusega ETFe on laias laastus kolm.

Efektiivne passiivse rahavoo tekitamise võimalus

      Passiivset rahavoogu ehk dividenditulu taotlevad investorid saavad dividendifookusega ETFe eelistades oma raha efektiivsemalt tööle panna.

      Kui laiapõhjalised turuindeksid ja ETFid sisaldavad nii dividende maksvaid kui ka mitte maksvaid ettevõtteid, siis dividendifookusega ETFid keskenduvad vaid dividende maksvatele ettevõtetele. See tähendab, et dividendifookusega ETFide dividendimäär on üldjuhul kõrgem kui laiapõhjalise turuindeksi või vastava ETFi dividendimäär.

      Erinevus dividendimääras sõltub siinkohal paljuski sellest, mis suurusega ettevõtetesse investeerimisest jutt käib. Näiteks USA 500 suurimat ettevõtet koondavas S&P 500 indeksis (ja vastavates ETFides) on viimase 40 aasta jooksul dividende maksvate ettevõtete osakaal kõikunud vahemikus 70-93%. See tähendab, et jättes S&P 500 indeksist välja dividende mitte maksvad ettevõtted ja keskendudes vaid regulaarselt omanikutulu jaotavatele ettevõtetele, on vastava dividendifookusega ETFi dividendimäär tavaliselt vaid õige pisut kõrgem kui S&P 500 indeksil endal.

      Teisalt kaasates oma investeerimisuniversumisse ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, on mõju dividendimäärale hoopis olulisem. Näiteks USA-s noteeritud kuni 3 miljardi dollari suuruse turukapitalisatsiooniga ettevõtete puhul maksid möödunud aastal dividende kõigest 33% ettevõtetest. Laiendades investeerimisuniversumit ja võttes vaatluse alla kõigi arenenud tööstusriikide börsidel noteeritud väike-ettevõtted, selgub, et dividende maksid kõigest 14% kõigist ettevõtetest. Seega keskendudes siinkohal ainult dividende maksvatele ettevõtetele, saame dividendifookusega ETFe kasutades oma raha ikka oluliselt efektiivsemalt (oodatava passiivse rahavoo mõistes) tööle rakendada. See tähendab, et väikese ja keskmise suurusega ettevõtetesse investeerivate dividendifookusega ETFide dividendimäär on sageli isegi kuni 2-3 korda kõrgem kui kõigisse väike- ja keskmise suurusega ettevõtetesse investeerivatel ETFidel.

Kõrgem ajalooline kogutootlus

      Dividende maksvad aktsiad on näidanud ajalooliselt kõrgemat tootlust kui dividende mitte maksvad aktsiad.

      Uurides finantsturgude ajalugu ja mineviku tootlusnumbreid selgub, et dividende maksvad aktsiad on pikas perioodis pakkunud kõrgemat kogutootlust kui dividende mitte maksvad aktsiad. Näiteks võttes aluseks USA 500 suurima ettevõtte tootlusnumbrid alates 1972. aastast, on dividende maksvad S&P 500 indeksi ettevõtted pakkunud +9,1% keskmist aastast kogutootlust samas kui dividende mitte maksvate S&P 500 indeksi aktsiate keskmine aastane kogutootlus on olnud vaid +2,4%.

      Võttes vaatluse alla veidi lühema perioodi, viimased 30 aastat, ja kaasates ka teiste arenenud tööstusriikide aktsiaturgude statistika, näeme, et sarnased tulemused kehtivad ka siin. S&P 500 indeksisse kuuluvad dividende maksvad ettevõtted ( all dividend paying stocks ) on alates 1987. aastast pakkunud +9,2% keskmist aastast kogutootlust, samas kui dividende mitte maksvate ettevõtete ( non-dividend paying stocks ) keskmine aastane kogutootlus jäi +2,6% juurde.

      Uurides kogutootluse numbreid MSCI EAFE aktsiaindeksi lõikes (indeks koondab endas 21 peamiselt Euroopa ja Okeaania piirkonna arenenud tööstusriiki) näeme, et dividende mitte maksvate ettevõtete keskmine aastane kogutootlus üle viimase 30 aasta on ligikaudu +2,4% samas kui dividende maksvad aktsiad on pakkunud +9,7% keskmist aastast kogutootlust.

      Allikas: Invesco / Ned Davis Research, 2017

      Täiendavalt olgu siinkohal siiski välja toodud, et dividende maksvad aktsiad ei paku paremat tootlust kaugeltki igal aastal. Ülaltoodud numbrid ja analüüsitulemused joonistuvad välja siiski üle pikemaajalise investeerimisperioodi (vähemalt 10-15 aastat). Üksikute kalendriaastate lõikes mõõdetuna on dividende mitte maksvad aktsiad dividende maksvaid aktsiaid tootluses edestanud tegelikult üpris sageli. Näiteks viimase 15 aasta jooksul, perioodil 2002 kuni 2016, edestasid S&P 500 indeksisse kuuluvad dividende mitte maksvad aktsiad kalendriaasta kogutootluse mõttes dividende maksvaid S&P 500 aktsiaid tervenisti kuuel aastal. Veelgi enam, dividende mitte maksvad aktsiad näitasid dividende maksvatest aktsiatest paremat tootlust tervelt neli aastat järjest – 2012, 2013, 2014 ja 2015.

      Seega tasub antud juhul meeles pidada, et dividende maksvate aktsiate kõrgem kogutootlus võrrelduna dividende mitte maksvate aktsiatega on ajaloolistele andmetele baseerudes välja joonistunud siiski vähemalt 10-15 aasta pikkuse investeerimishorisondi puhul.

Madalam ajalooline risk

      Dividende maksvad aktsiad on näidanud ajalooliselt madalamat riski kui dividende mitte maksvad aktsiad.

      Riski saab mõõta mitut moodi. Kõige levinum finantsturgude kontekstis kasutatav riskimõõdik on volatiilsus ehk väärtpaberi hinnakõikumise ulatus (hinnamuutuste standardhälve). Ajaloolistele andmetele tuginedes saab öelda, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiate hind on olnud vähemalt kolmandiku võrra kõikuvam kui dividende maksvate aktsiate hind. See tähendab, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsia hinna volatiilsus on vähemalt 1/3 võrra kõrgem kui dividendimaksjate oma. Võttes aluseks S&P 500 indeksisse kuuluvad ettevõtted ja andmed alates 1972. aastast selgub, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsia hinna volatiilsus on ligikaudu 24,8% samas kui dividende maksvate S&P 500 ettevõtete puhul jääb ajalooline realiseerunud volatiilsus 18,0% piirimaile.

      Ajas veel pikemalt tagasi minnes suureneb vahe volatiilsusnumbrites veelgi. Näiteks kaasates analüüsi kõik USA börsidel noteeritud ettevõtted ja uurides aktsia hindade volatiilsust perioodil 1928 kuni 2016, selgub, et dividende mitte maksvate ettevõtete aktsia hinna keskmine volatiilsus on olnud 33,3% samas kui dividende maksvate aktsiate puhul jääb sama number 21,5% lähedale.

      Teine viis riskitaset mõõta ja võrrelda, on uurida dividende maksvate ja dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiahindade dünaamikat aktsiaturu langusfaasis. Võttes taas aluseks USA 500 suurimat ettevõtet koondava S&P 500 turuindeksi, selgub, et vähemalt viimase 45 aasta jooksul on dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiate hinnad turu langusfaasis langenud oluliselt enam kui dividende maksvate ettevõtete aktsiate hinnad. Täpsemalt öeldes on dividende mitte maksvate ettevõtete aktsiate hinnad viimase 45 aasta jooksul kogetud karuturu langusfaasides ( bear market ) kukkunud keskmiselt -33,8%. Dividende maksvate ettevõtete aktsiate keskmine hinnalangus on samadel puhkudel jäänud aga hoopis -20,2% piirimaile.

      Allikas: Virtus Investment Partners / Ned Davis Research, 2017

      Taas kord tasub tähele