Seitsme aja raja taga. Kadri-Ann Sumera

rongis trügisid minu kõrvale istuma lapsed – nii paljud, et nad tegelikult ära ei mahtunud ja pidid teineteist järjepanu kõige ahvatlevamalt istmelt otse minu kõrval ära nügima. Tädi, kuhu sa lähed? Tädi, mis su nimi on? Tädi, kus sa elad? Tädi, sul on ilus kleit! Ja siis lõkerdasid iga küsimuse peale, nii et kõht kõveras. Kõigest sellest ma muidugi aru ei saanud, aga küllap südamega ikka sain. Kui ümber istumiseks väljusin, turritasid avatud aknast välja seitse tumedalokilist pead ja kaks korda nõnda palju käsi. Ciao, ciao, CIAOOOOOO!

      Barlettasse jõudsin üsna hilja õhtul, süda täis kartlikku ootusärevust – kas mulle ikka on koht pansionis? Mine tea, mis ma neile tegelikult olin öelnud. Pansionipidajateks oli vanapaar, väga ehedad, natuke karused, aga südamlikud inimesed. Mulle anti kolmene tuba, pärast tuli see konkursitüdrukuid täis, aga mina olin esimene. Toanurgas oli päevinäinud dušikabiin, mille uksed päris kinni ei läinudki, akna all ammus lehm, aga nii kui uksest välja astusid, läks tee sirgelt palmirannani. Tegin veel õhtuse jalutuskäigu – soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõima-likkus, muinasjutu müstika. Apelsinid lõhnasid, autosid peaaegu polnud, linn oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas tsitadell nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom. Ligi tulid kaks noormeest, üks pikk ja kõhn rolleril, teine lühem ja jutukam jala – hei, bella ragazza, kas suitsu on? Non fumare, ei teagi, miks seda sõna tean. Ahah, no ega sellest midagi, meie oleme Michele ja minu kusiine, kah Michele, kes sina oled? Lühem Michele oskas umbes kümme sõna inglise keelt, tema inglise ja minu itaalia keele peale kokku sain seletatud, et olen pianist ja tulen siia konkursile; aga Michele töötab kingavabrikus, Itaalia kingad, molto belle! Ei tea, kas mõni eesti noormees võiks välismaa pianistiga kohtudes niisuguse uhkusega kõnelda sellest, et töötab kingavabrikus? Võib-olla võiks, ma loodan, et võiks. Konkursist polnud nad midagi kuulnud, aga näitasid mulle teatrimaja kätte, kus see toimuma pidi – hoone oli uhke, kuid tolmunud nagu kogu linn, justkui mingi kadunud aegade unenägu paksu unustuseteki all. Pärast saatsid Micheled mind koju – taipasin selles peituvat ohtu, aga ei saanud neid kuidagi viisakalt maha raputatud.

      Järgmisel päeval läks möll lahti, tulid ka teised konkursandid, sain omale toanaabrid: väga tõsise tüdruku Poolast – ütleme Paulina –, kes lonkas veidi; ta oli endast oluliselt vanema mehega kihlatud ja rääkis pidevalt veendumuse, sisemise põlemise ning kerge ahastusenoodiga (sest nii paljud maailmas ei mõista asju õigesti), kuidas peaks Beethovenit mängima; ja hästi pika patsiga ülevoolavalt sõbralik Ljudmila Venemaalt – muidu ilus tüdruk, aga hästi kollaste hammastega. Mõlemad olid võitlusvaimu ja otsustavust täis, sõbralikud ja sümpaatsed, saime kõik hästi läbi, aga pinna all kobrutavat konkurentsi oli ikka tunda.

      Konkurss avati ja järjekord loositi välja, samuti jagati kätte saaliproovide ajad ja harjutusajad. Linn oli väike, muusikakooli seal polnud – kõigile osalejatele klaveri tagamine oli olnud tõeline logistiline väljakutse. Lahenduskäike oli kolm: kõigepealt saime kakskümmend minutit harjutusaega ühes kirikus, kuhu oli toodud neli (!) pianiinot. Igasse nurka üks. Kui vastasnurgas mängis keegi Rahmaninovi kontserti, võisid sina oma Bachi fuuga häälte intoneerimise lihtsalt unustada. Ja selja taga seisis järgmine hüppevalmis lõvi, kes luges sellest kahekümnest minutist sekundeid. Teine võimalus oli sotsiaalne – linna pealt oli otsitud vabatahtlikke, kel juhtus kodus olema klaver ja kes olid valmis võistlejaid enda juures harjutada laskma. Tehti mingi tabel, ajad olid pool tundi järjest; mõeldud oli nii, et kohalikud muudkui tulevad iga poole tunni järel keskusse ja toovad järgmise inimese enda juurde. Aga oldi muidugi unustatud, et tegemist on ikkagi itaallastega, nii et see tabel ei toiminud. Minul vedas – läksin alles asja uurima, kui mind kaasa rabati. Polnud minu aeg ega midagi, aga klaveriomanik, unelevalt rauge olekuga kaunitar, oli jõudnud varem, ei viitsinud oodata ja haaras kaasa, kelle juhtus. Ja pärast ei viitsinud ta enam järgmisele järele minna, nii et sain üle kahe tunni mängida, luksus! Kolmas võimalus oli digiklaver sealsamas rahvarohkes kohtumispunktis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas inimene, klapid peas, näoga kurdi publiku poole, tohutult tundleb ja kaasa elab millelegi, mida vaid tema kuuleb. Seda võimalust ma ei kasutanud. Saaliproovi sain kümme minutit. Teatrilava oli publiku poole kaldu ja toolile olid klotsid alla pandud, et oleks otse; aga klaverile mitte ja mängides tundsin kogu aeg, kuidas muusika voolab mööda klahve paremale alla, teistpidi käigud tundusid nagu tõeline mägironimine.

      Pärast registreerimist läksin pansioni tagasi; ukse peal kõõlus rolleri-Michele. Olin duši all, kui koputati, majaproua avas enesestmõistetavusega ukse ja teatas poolsosinal: Uno ragazzo aspetto!⁴ Mina, paljana duši alt: Io non in casa! Non in casa! Capisco, bene,⁵ noogutas perenaine vandeseltslaslikult ja täieliku mõistvusega vastu. Teadsin küll, et lootusetu üritus, olin ju juba vahele jäänud. Kui väljusin, sain kaks sammu teha, siis peatus mu kõrval valge auto, roolis inglise keele ekspert-Michele: Oi tere, vaat milline juhus! Läheme randa? Ohkasin, siis mõtlesin, et sinna konkursiesoteerikasse ma niikuinii praegu tagasi minna ei taha, no hea küll, lasen endale siis ekskursiooni teha. Linnarand pidi kehv olema, ta teab palju paremat kohta. Istusin autosse, sõitsime linnast välja, jõudsime mingite põldude vahele, randa ei kuskil, Michele keeras päevalillede vahele sisse ja püüdis mind suudelda. Puiklesin, tema teeb käega märgi, nagu paneks sõrmust sõrme, ütleb: Tu mio moglie, io marito?⁶ Pidin naerukrambid saama, ta vist solvus, randa ei tahtnudki enam minna, tõi mind linna tagasi. Teised tüdrukud olid kodus. Paulina oli korralduse üle nördinud; ta oli ka veidi konkurssi kuulanud ja ütles kellegi kohta tunderõhuga: No kuidas saab seda Scarlattit nii aeglases tempos mängida, kuidas võis see inimene endale lubada sedasi konkursile tulla, see ei ole ju üldse tõsiseltvõetav! Ljudmila oli optimistlik – Venemaal hullematki nähtud, küll saab, tuleb teha oma asja; saab seal kirikus Rahmaninovide vahel ka harjutatud, mis siis ikka! Minule sai üha selgemaks, et ei sest konkursist minu jaoks asja saa, olin tõsise suhtumise lainelt juba täielikult maas, jätsin nad muljeid vahetama ja läksin raamatuga randa.

      Konkursil mängisin nagu viimane põrsas, ühtegi bassisuunalist käiku ei jaksanud mäest üles pressida ja tiiskandisuunalised jällegi läksid sirinal käest ära – aga no ega ma nüüd ainult lavapõrandat ka süüdistada ei saa, mu keskendumine oli lihtsalt null. Ljudmila käis kuulamas ja tormas pärast südamlikult õnnitlema, aga tema entusiasm oli õõnes – olin mänginud nagu siga ja teadsin väga hästi, et tema teadis seda ka väga hästi. Järgmiseks päevaks ei jäänud ma enam sinna konkursiorbiidile tiirlema ja harjutusklavereid nillima, vaid valisin esimese rongi, mis kuhugi poole väljus, ja sõitsin mööda randa lõuna poole Biscegliesse. Praegu pildilt ei paista see koht selline, aga mu mälestuses on mulje ere ja vapustav. Vanalinn oli pooleldi mahajäetud, lagunud, hall, tühje aknakoopaid, katusteta seinu ja tubadest välja kasvavat võsa täis (see kõik tekitas imeliku võõristuse, sest järsku ei saanud enam aru, kas oled sees või väljas), aga kõik justkui ühes tükis; kitsukeste tänavate kohal ühendasid seinamassiive käigud ja tunnelid, või õigemini, tänavad näisidki kulgevat majade sees. Tekkis kujutluspilt, et katedraal keset linna on tohutu kiviämblik, kes on oma tundlad parasiidist türannina kõikidesse soppidesse sirutanud – tõeline elusorganism! Tänavad olid inimtühjad, ringi jooksid ainult mõned ilusad poolpaljad lapsed, kes pistsid mind nähes kilkama: Macchina fotografica, macchina fotografica! Ja võtsid silmapilkselt sisse ülifotogeenilisi poose – sündinud modellid!

      Vanalinn läbi jalutatud, otsustasin minna randa. Mõtlesin otsida natuke eraldatuma sopi ja jalutasin huupi linnast välja, leidsin üksildase klibuse ranna. Sealt polnud küll suurem asi vette minna, aga ilm oligi pilve tõmmanud ja võisin ka niisama raamatuga kivi peal istuda. Liiatigi kulus puhkus ära: selgus, et on tekkinud probleem. Eelmisel päeval olid mu rihmikud lõplikult ära lagunenud ja mul ei jäänud muud üle kui uued osta. Pood oli väga peen, mitu müüjat tegelesid minuga, sidusid mul omakäeliselt rihmu kinni, tundsin ennast nagu kas Pärsia šahh või invaliid. Ostsin oma rahakoti kohta hirmus kallid, aga väga kenad Itaalia kingad – tea, kas Michele tehtud? Need osutusid edaspidiste aastate jooksul väga mugavateks, aga sel esimesel kandmisel, kus ma ju kohe pikki maid läbisin, tekkis mu kummagi päka alla viiekopikalise suurune verevalum. Pealegi olin juba varem käinud imelikult, sest hoidsin peaaegu katkisi vanu rihmikuid varbaga