Seitsme aja raja taga. Kadri-Ann Sumera

      Kunstiline kujund

      Nelja-aastaselt nägin unes sõda. Ma tõesti ei tea, miks, ja kuidas ma üldse võisin teada, mis sõda on, aga nägin. See algas nõnda, et istusime vanaemaga kohvikus kusagil Pärnu maantee alguses, kui sõdurid sisse marssisid. Marssisid on vale sõna, nad liikusid ühes tükis nagu tinasõdurid, ainult et kahe jalaga, punastes pükstes ja valgetes särkides, jalad harkis ja täägid ette sirutatud, korralikus kolonnis, uhke värk! Pugesime vanaemaga laua alla peitu.

      Mingi aeg hiljem, tunnetuslikult väga palju hiljem (olime selleks ajaks emotsionaalselt laastatud ja tühjad) jõudsime läbi vintsutuste koju Roosikrantsi tänavale. Toona oli tänava nimi muidugi Lauristini. Kodu oli tühi ja väga vaikne, suure toa uks seisis lahti ja soe päikesevalgus paistis läbi akna sisse, kerged tolmukübemed mänglesid päikesekiires. Ja siis joonistus ukselävele, madalale, nii et pidi kükitama, et sellega kohakuti sattuda, üks nägu – nagu oleks keegi nähtamatu pliiatsiga läbipaistvale paberile joonistanud. See oli lihtsalt noore naise nägu, lapse moodi joonistatud, hästi punaste huultega, aga ma teadsin, et see kujutas ema – ja teadsin äkki täiesti selgelt, ümberlükkamatult, et see tähendab, et ta on surnud. Maailm peatus ja mina nutsin. Oli kirjeldamatult kurb ja samas kirjeldamatult kaunis.

      See pidi olema mu varaseim kogemus kunstilise kujundi võimust.

      . ..........

      Seal teises kohas, samuti sügavas lapsepõlves, ajas mind taga kuri Klaabu. Hiljem meeldis mulle väga igale poole vihikutesse ja kontrolltöödele Klaabusid joonistada, saavutasin selles suure vilumuse. Multikat ma vist näinud ei olegi, küll aga selle aluseks olnud pildiraamatut, ja siis oli veel mingi psühhedeelne väga jõuliselt värviline multifilmipildiraamat kaadritega erinevatest filmidest, sellest ka. Vaatasin raamatut lapsena mitmeid kordi, kuigi vanemad natuke põlastasid seda, tahtsid ära visata. Kui aus olla, siis ega mina ka neist piltidest midagi aru ei saanud, sest selgitust ka juures ei olnud, aga lehitsesin ja pead murdsin korduvalt. Kuskil pidi see mõte ju olema.

      Igatahes oli kuri Klaabu üks hirmsamaid unenäotegelasi, keda mul on au olnud kohata. Teadsin kuidagimoodi, et olen unes, ja et lahenduseks oleks kiiresti üles ärgata. Püüdsin ja püüdsin, aga tõesti, see on raske, kui magad. Kuid viimaks …! Tegin silmad lahti ja maailm oli rahulik, turvaline ja roosa. Ausõna, täiesti roosa. Ma mängisin koos oma parima sõbrannaga nukkudega, sõbranna oli hästi ilus, nukud ka, ja kleidid olid meil ka ilusad. Isegi sõbranna nimi oli väga ilus. Vaatevälja piirasid roniroosid, nii paremal kui vasakul, üliilusad … Ühesõnaga – paradiis. Paradiis? Ohulambike hakkas plõksuma, mis paradiis, liiga ilus on see, liiga roosa, liiga kleidid, lii… PÕMMM! Pilt läks kaheks, roosa nihkus vasakule, paremalt libises nähtavale paneelmaja krobelisest betoonist fassaad tüüpiliste kollaste rõdudega, täiesti filmilik võte. Rõdul kükitas kuri Klaabu ja tegi muljetavaldava hüppe pildi teise poolde, muutudes oma kaarjal teekonnal sealt kaugelt ja kõrgelt rõdult siiapoolsusse aina suuremaks ja suuremaks. Ehmusin silmad plaksuga pärani, seekord polnud midagi ilusat ega roosat kusagil, ei ühtki lille, nukku ega sõbrannat, ainult nohisevad vanemad, parajasti surmigavad. Ümberringi valitses kõle varjudeta valgus, „valge valgus“, nagu seda toona nimetasin ja jälestasin. Ses aoeelses elutus valguses polnud kohta millelegi fantastilisele, põnevale ega poeetilisele, kaunile ega hirmsale, ka mitte Klaabule, kes jäi oma kangelastegudega sinna värvikasse „mujale“ ega saanud läbi igavuse seina. Lamasin, kuulasin oma ikka veel kloppivat südant ja kohinat kõrvus ning olin lämmatavale argipäevale tänulik.

       O Weh ¹

      Raha hakkas otsa saama, eratundidest ja balletikoolis saatmisest ei piisanud ja mõtlesin, et hea küll, võin minagi korra teenindaja olla. Restodesse ei õnnestunud mul ennast valetada – teadsin, et tuleb öelda, et olen ettekandjana töötanud, kuid nad nägid mu läbi –, aga catering’i ikka sain. See mulle tegelikult sobis: graafik oli väga vaba ja ma tõesti usun, et arveldamiste, klientide soovide meelespidamise ja pideva naeratamisega poleks ma hakkama saanudki. Catering’is oli minu tööks põhiliselt nõude pesemine, laudade katmine ja koristamine. Sügisel oli Kölni messihoones (kujuteldamatu hoonelahmakas nagu õudusfilmist) mingi mitmepäevane tähtis üritus, olime kolm päeva järjest hommikul kella 11-st öösel 3-ni tööl – milline teenistus! Suured ninad üle ilma olid kohal, ja jutustati säärasest värvikast intsidendist, et Naomi Campbell solvus millegi peale ja istus siis pool tundi kempsus, pidades ürituse algust kinni. Mina ei näinud sellest kõigest muidugi midagi, passisin kogu selle aja keldris suure nõudepesumasina juures, kusjuures meile öeldi, et vett vahetage võimalikult harva, läheb liiga kalliks! Nii et hahaa, Naomi, sa võid ministreid ja värke manipuleerida palju tahad, aga sööd ikka rasvaga läikima löödud taldrikutelt.

      Viimase päeva lõpuks sai vabamalt võtta, pärast külaliste lahkumist ja suuremat kraamimist lubati meid, urumutte, kah üles peosaali. Kokteilimaterjali oli järel, saime siis endale ka peeni Sex-On-TheBeach’e lubada ja mussi ülejäägi saatel tantsida. Peale nelja oli lõbu läbi ja sõitsin üle Zoobrücke koju. Ausõna, asi ei olnud neis paaris kokteilis ega kaheksas Kölsch’is, mida heasüdamlikud kolleegid meile päeva jooksul ülevalt kaasa olid näpanud, vaid lihtsalt selles, et Kölni ainsad mäed, kust saab hea hooga alla tuhiseda, on sillad, ja siis sa muidugi ei pidurda, öösel kell neli. Zoobrücket mööda sõitsin harva ja ma tõesti ei mäletanud, et pärast seda puudetukka lõikub kiirtee ots sillalt tuleva tänavaga; kui selle avastasin, poleks oma suurelt kiiruselt enam jõudnud pidurdada (kuigi tõenäoliselt poleks sel kellaajal autot tulnud, oleks ehk võinud ka hooga üle äärekivi põrutada, keset Autobahn’e aega pidurdada küll) ega kõnniteele keerata (see nurk oli väga terav), niisiis otsustasin pöörata täie tinnaga pimedasse parki, sai ikka natuke rohkem liuhka, aga seal oli täiesti pime ja kui pimedusest ilmus välja muru kaitsev piirdeaed, ei jõudnud enam midagi muud teha, kui mõelda: tere, ratastool!

      Tajud ärkasid ükshaaval. Esimesena aistsin, et mul on midagi vägaväga rasket turjal, siis mõistsin, see on emake Maa – nõnda siis Atlas end tunnebki, täpselt nagu selili lamav inimene! Tundus, et olen märjas, embrüonaalses keskkonnas, aga see oli kõigest niiskevõitu porine muru (püksi teinud ma siiski ei olnud, kodus kontrollisin, refleksid pidasid vastu; muide, võimalik, et püksitegemise ohu peale ärkasingi üles, see on isegi õudsem kui surm). Olin mustas toas, lakke oli nõelaga paar auku torgatud, või vähemalt nõnda need tähed algul paistsid. Tasapisi katsusin ennast üle – kõik kehaosad olid alles ja liikusid ka, verd polnud ka kusagil, uskumatult õnnelik õnnetus! Ka ratas oli sealsamas, minust üle lennanud, täiesti terve. Ratast võttes lõi õlast läbi valusööst, katsusin – sealt turritas välja mügar, mis liikus kaasa, kui kehitasin. Kujutlesin, et kont, mis on tingimata sellise kujuga nagu lasteraamatutes koertel hambus, südamekujulise otsaga, on oma pesast välja tulnud; homme lähen arsti juurde, ta teeb tsikibriki, väänab kondi pesasse tagasi ja siis lähen harjutama, sest kolm päeva oli ju ikkagi vahele jäänud, mul olid suured plaanid. Kaalusin hetkeks, kas helistada Küllikile, aga siis mõtlesin, et mida temagi teha saab. Taksonumbrit polnud meil kummalgi ja kuidas siis mu ratas koju saaks, mis ma ikka teda tülitan, ta magab ju. Ratast ühe käega üle porte tagasi tõsta oli veidi keeruline, aga läks korda (omaette vaikselt vingumine oli abiks). Koju sõitsin vasaku käega, paremaga hoidsin nööbist kinni. Pöörasin läbi pargi, kus oli samuti kottpime, orienteerumiseks vaatasin taevasse ja sõitsin puude latvade järgi, ise mõtlesin kerge lõbuga: kas ma olen idioot? Jah, ma olen idioot, trallallaa!

      Hommikul vajusid elumured täie raskusega peale. Oli pühapäev, sakslased puhkavad, mine tea, kas arsti juurde saabki? Aga aeg jookseb, klaver nutab! Lappasin mingit telefoniraamatut, et EMO numbrit leida, aga järgmisel hetkel paistis maailm kingariiuli perspektiivist. Ja nõnda kolm korda! Lõpuks tuli Külliki oma toast vaatama, et mis kolin see koridoris käib – sõbranna istub telefoniga toolile ja kukub, istub