Testamendid. Margaret Atwood

küllalt tähtsad, et omada klassituba: ma naeratan karmilt, valitsen vaikides. Ma olen koll, kellega marthad väikesi lapsi hirmutavad: Kui sa hea laps ei ole, tuleb tädi Lydia ja teeb sulle uut ja vana! Ma olen ka moraalse täiuslikkuse kehastus, keda tuleb eeskujuks võtta – Mida te tädi Lydia arvates peaksite tegema? –, ning kohtunik ja vahemees kujutluse ähmases inkvisitsioonis: Mida tädi Lydia selle kohta ütleks?

      Ma olen võimust paisunud, tõsi, kuid selle tõttu ka hägune, vormitu, kuju muutev. Ma olen kõikjal ja eikusagil; isegi komandöride mõtetes heidan ma segadusse ajavat varju. Kuidas ma iseenda tagasi saaksin? Kuidas kahaneda oma normaalsetesse mõõtmetesse, tavalise naise mõõtmetesse?

      Aga võib-olla on selleks juba liiga hilja. Astud esimese sammu ning selleks, et end tagajärgedest päästa, astud järgmise. Sellistel aegadel nagu meil praegu on vaid kaks suunda: ülespoole liikuda või kivina kukkuda.

      Täna oli esimene täiskuu pärast 21. märtsi. Mujal maailmas tapetakse ja süüakse lambaid, samuti manustatakse lihavõttemune põhjustel, mis on seotud noorema kiviaja viljakusjumalannaga, keda keegi ei suvatse meenutada.

      Siin Ardua Hallis jätame lambaliha ära, kuid oleme munadele truuks jäänud. Erilise rõõmu väljenduseks luban neid värvida: titeroosaks ja titesiniseks. Teil pole aimugi, millist rõõmu teeb see refektooriumi õhtusöögile kogunenud tädidele ja palujatele! Meie söögisedel on üksluine ja väike vaheldus teretulnud, isegi kui vaheldus seisneb värvis.

      Kui kausitäis pastelseid mune on sisse toodud ja neid on imetletud, kuid enne meie kasina pidusöögi algust, loen tavapärase söögipalve – Õnnista seda toitu meie teenistuse hüvanguks ja hoia meid õigel teel, Issand avagu – ja seejärel erilise kevadpööripäeva palve:

      Kui aasta avaneb kevadele, avanegu meie südamed; õnnistatud olgu meie tütred, õnnistatud olgu meie naised, õnnistatud olgu meie tädid ja palujad, õnnistatud olgu meie pärlitüdrukud nende rajataguses misjonitöös, ja saagu isalik arm osaks meie langenud teenijannadest õdedele ning lunastatagu neid nende keha ohverdamise ja sünnitusvalude läbi Tema tahte kohaselt.

      Ja olgu õnnistatud väike Nicole, kelle röövis tema reeturlik teenijannast ema ja peitis jumalavallatusse Kanadasse; ja olgu õnnistatud kõik süütud, keda ta esindab ja kes on määratud kõlvatuses kasvama. Meie mõtted ja palved on nendega. Me palume, et meie väike Nicole meile tagasi antaks, saatku Jumala arm ta tagasi.

      Per ardua cum estrus. Aamen.

      Mul on hea meel, et suutsin nii libeda moto välja haududa. Kas ardua on „raskus” või „emase paljunemisvaev”? Kas sõnal estrus on tegemist hormoonide või paganlike kevadriitustega? Ardua Halli asukad ei tea ega hooli. Nad kordavad õigeid sõnu õiges järjekorras ning on nõnda väljaspool ohtu.

      Siis veel väike Nicole. Kui ma tema naasmise eest palvetasin, olid kõik pilgud suunatud tema pildile, mis rippus mu selja taga seinal. Väike Nicole on nii kasulik: ta ärgitab uskujaid, tekitab viha meie vaenlaste vastu, annab tunnistust võimalikust reetmisest Gileadis ning teenijannade salalikkusest ja kavalusest: neid ei saa iial usaldada. Ka pole tema kasulikkus otsakorral, arutasin: minu kätes – kui ta peaks siia jõudma – oleks väikesel Nicole’il hiilgav tulevik.

      Sellised olid mu mõtted viimase kiidulaulu ajal, mida laulis harmooniliselt meie noorte palujate trio. Nende hääled olid puhtad ja selged ning kõik teised kuulasid harda tähelepanuga. Hoolimata sellest, mida sa võisid mõelda, mu lugeja, leidus Gileadis ka ilu. Miks me poleks pidanud seda soovima? Me olime lõppude lõpuks inimesed.

      Ma näen, et olen meist rääkinud minevikuvormis.

      Muusika oli vana kirikulaulu viis, aga sõnad olid meie loodud:

      Tõe kiired säravad Ta enda silme ees

      ja kogu pattu näeme me;

      su minekuid me ikka jälgime,

      su tulekutel pilku peal ka hoiame.

      Me salapahed südametest välja rebime

      ja palveis, pisarais siis ohvri määrame.

      Me vandund kuulekust ja kuulekust ka nõuame.

      Meil ränki kohustusi rõõm on kanda,

      ei kaldu teelt me kõrvale

      ja teenimise läbi soovime veel rohkem anda.

      Kõik tühjad mõtted, naudingud me maha surume,

      ja enda isetult me maha salgame.

      Need sõnad olid lihtlabased ja vähimagi võluta: mina võin seda öelda, sest ma kirjutasin need ise. Kuid sellised kiidulaulud ei peagi luulelised olema. Need peavad lauljaile lihtsalt meelde tuletama kõrget hinda, mida neil tuleb seatud teelt kõrvale kaldumise eest maksta. Ardua Hallis ei anta üksteise vääratusi andeks.

      Pärast laulu algas pidulik mugimine. Ma panin tähele, et tädi Elizabeth võttis ühe muna ettenähtust rohkem ja tädi Helena võttis ühe vähem, kandes hoolt, et kõik seda märkaksid. Mis puutub tädi Vidalasse, kes salvrätikusse nohises, siis nägin, kuidas tema punetavate laugudega silmad ühelt teisele ja seejärel minule pöördusid. Mida ta plaanitseb? Kust tuul puhub?

      Pärast meie väikest pidu sooritasin piki vaikset kuuvalget rada oma öise palverännaku Hildegardi raamatukokku Ardua Halli teises otsas ja möödusin oma varjudesse mattunud kujust. Astusin hoonesse, tervitasin öist raamatukoguhoidjat, läksin üldosakonda, kus meie kolm palujat maadlesid hiljuti omandatud kirjaoskusega. Ma sammusin läbi lugemissaali, kuhu sisenemiseks on vaja kõrgemalt poolt antud volitust ja kus piiblid oma lukustatud kastide pimeduses salapärasest valgusest kumendades mõtisklevad.

      Siis avasin lukustatud ukse ja liikusin loogeldes läbi salatoimikuid täis vereliinide genealoogilise arhiivi. On oluline üles tähendada, kes kellega suguluses on, olgu siis ametlikult või tegelikult: teenijannade süsteemi tõttu ei pruugi abielupaari laps olla bioloogilises suguluses ei koorekihti kuuluva ema ega isegi ametliku isaga, sest mõni meeleheitel teenijanna võib tõenäoliselt püüda ükskõik mis moel rasedaks jääda. Meie asi on end kursis hoida, sest verepilastust tuleb takistada: ebardeid on juba liigagi palju. Samuti on Ardua Halli asi seda teavet kiivalt valvata: arhiiv on Ardua Halli tuksuv süda.

      Viimaks jõudsin oma sisepühamusse, keelatud maailmakirjanduse osakonna sügavusse. Oma erariiulitele olen sättinud isikliku valiku keelatud raamatutest: lubamatutest teostest alustades ja madalama kirjandusega lõpetades. „Jane Eyre”, „Anna Karenina”, „D’Urberville’ide Tess”, „Kaotatud paradiis”, „Neidude ja naiste elu” – millist moraalset paanikat tekitaks igaüks neist, kui need palujate hulka lahti lastaks! Siin hoian ma ka teist laadi toimikuid, mis on kättesaadavad väga vähestele; mina pean neid Gileadi salaajalooks. Kõik, mis mädandab, pole kuld, kuid sellest võib mitterahalist tulu tõusta: teadmine, iseäranis diskrediteeriv teadmine, on võim. Ma pole esimene inimene, kes sellest aru saab või kes sellest kasu lõikab, kui võimalik: kõik maailma luureteenistused on seda alati teadnud.

      Eraldatud kambrisse jõudnud, võtsin oma tärkava käsikirja selle peidupaigast, ühte meie siivutusse raamatusse, kardinal Newmani „Apologia pro vita sua’sse ehk Oma elu apoloogiasse” lõigatud nelinurksest õõnsusest. Keegi ei loe enam seda kaalukat köidet, sest katoliiklust peetakse ketserluseks, vaat et voodoo’ga sarnaseks, nii et tõenäoliselt ei heida keegi sellesse pilku. Ehkki kui keegi seda teeb, tähendab see mulle kuuli pähe ‒ enneaegset mahalaskmist, sest ma pole kaugeltki valmis lahkuma. Juhul kui ja siis kui ma valmis olen, kavatsen lahkuda suurema pauguga.

      Ma valisin raamatu teadlikult, sest mida muud ma siin teen, kui kaitsen oma elu? Elu, mida olen elanud. Elu, mida – olen endale öelnud – ma pidin paratamatult elama. Kunagi, enne praeguse režiimi kehtestamist, ei mõelnudki ma oma elu kaitsmisele. Ma ei pidanud seda vajalikuks. Ma olin perekonnaasjade kohtunik, seisuses, mille olin saavutanud tänu aastakümnete pikkusele raskele tööle ja pingutavale ülesronimisele ametiredelil, ning olin seda tööd teinud nii õiglaselt, nagu suutsin. Ma olin töötanud maailma parandamise nimel, nagu ma sellest parandamisest oma elukutse tegelikes raamides aru sain.