Testamendid. Margaret Atwood

majapidamises oli üksainus martha ja minu omas kolm, seega oli minu isa tema isast tähtsam. Nüüd taipan, et just sellepärast ta tahtiski mind oma parimaks sõbrannaks. Ta oli jässakas tüdruk, kahe pika paksu patsiga, mida ma kadestasin, sest minu enda patsid olid hiiresabataolised ja lühemad, ning mustade kulmudega, mille tõttu ta paistis täiskasvanulikum, kui ta oli. Ta oli sõjakas, aga ainult tädide selja taga. Meievahelistes vaidlustes pidi temale alati õigus jääma. Kui talle vastu vaidlesid, kordas ta lihtsalt oma esimest arvamust, ainult valjemini. Ta oli jäme paljude teiste tüdrukute, eriti Becka vastu, ja mul on häbi öelda, et ma olin liiga nõrk, et tema võimu väärata. Omavanuste tüdrukutega suhtlemisel oli mul nõrk iseloom, ehkki kodus ütlesid marthad, et ma olen põikpäine.

      „Su ema on suremas, mis?” sosistas Shunammite mulle ühel lõunaajal.

      „Ei ole,” sosistasin vastu. „Tal on lihtsalt kehv seisund!” Nõnda nimetasid seda marthad: su ema seisund. Seisund sundis teda nii palju puhkama ja köhima. Viimasel ajal olid meie marthad hakanud kandikuid talle tuppa viima; kandikud toodi tagasi, ilma et taldrikutelt oleks eriti palju söödud.

      Mul ei lubatud enam kuigi tihti ema külastada. Kui seal käisin, oli tema tuba poolpime. Seal polnud enam tema lõhna, kerget magusat lõhna nagu liiliaõitega hostadel meie aias, vaid tundus, nagu oleks mingi kopituselõhnaline ja räpane võõras sinna hiilinud ja ema voodi all redutanud.

      Ma istusin ema kõrvale, kes kössitas oma sinise lilltikandiga teki all, hoidsin tema kõhna, võlusõrmusega ehitud vasakut kätt ja küsisin, millal tema seisund paraneb, ja tema vastas, et ta palvetab, et valu peagi lakkaks. See julgustas mind: see tähendas, et tal läheb paremaks. Siis küsis ta minult, kas ma olen hea laps ja kas ma olen õnnelik, ja mina vastasin alati jaatavalt ning tema pigistas mu kätt ja palus, et ma koos temaga palvetaksin, ja me laulsime üheskoos laulu inglitest, kes ümber tema voodi seisavad. Ja ta tänas mind, ja sellest tolleks päevaks piisas.

      „Ta on tõesti suremas,” sosistas Shunammite. „See ongi tema seisund. Suremine!”

      „See pole tõsi,” sosistasin liiga valjusti. „Ta paraneb. Tema valud lõppevad õige pea. Ta palvetas selle eest.”

      „Tüdrukud,” ütles tädi Estée. „Lõunaajal on teie suud söömiseks ja me ei saa ühel ja samal ajal rääkida ja süüa. Kas meil pole vedanud, et meil on nii hea toit?” Me sõime munaleibu, mis mulle tavaliselt maitsesid. Kuid just siis ajas nende lõhn mind iiveldama.

      „Ma kuulsin seda oma marthalt,” sosistas Shunammite, kui tädi Estée tähelepanu mujale pöördus. „Ja talle rääkis sinu martha. Niisiis on see tõsi.”

      „Milline?” küsisin. Ma ei suutnud uskuda, et mõni meie martha oleks nii reetlik, et teeks näo, nagu oleks mu ema suremas – isegi mitte põrnitsev Rosa.

      „Kust mina peaksin teadma, milline? Nad kõik on lihtsalt marthad,” vastas Shunammite oma pikki pakse patse pildudes.

      Sel õhtupoolikul, kui meie kaitsemees oli mind koolist koju sõidutanud, läksin kööki. Zilla rullis pirukatainast, Vera lõikas kana lahti. Pliidi tagaservas podises supipott: sinna pidi pandama ülejäävad kanaosad, köögiviljatükid ja kondid. Meie marthad olid söögivalmistamisel väga osavad ja ei raisanud toidukraami.

      Rosa oli suure, kahe kraanikausiga valamu juures ja loputas nõusid. Meil oli nõudepesumasin, aga marthad kasutasid seda ainult pärast komandöri korraldatud pidulikke õhtusööke meie majas, sest see kulutas liiga palju elektrit, ütles Vera, ja sõja tõttu tuli elektrit kokku hoida. Mõnikord nimetasid marthad seda pajavalvesõjaks, sest supp ei läinud kuidagi keema, või siis Hesekieli rattaks, sest see pöörles kusagile jõudmata, aga selliseid asju ütlesid nad ainult isekeskis.

      „Shunammite’i jutu järgi oli keegi teist tema marthale öelnud, et mu ema on suremas,” pahvatasin. „Kes seda ütles? See on vale!”

      Kõik kolm katkestasid töö. Tundus, nagu oleksin ma võlukeppi viibutanud ja nad paigale tarretanud: Zilla, taigarull tõstetud, Vera, ühes käes lihakirves ja teises pikk kahvatu kanakael, Rosa, käes taldrik ja nõudepesukalts. Siis vaatasid nad üksteisele otsa.

      „Me arvasime, et sa tead,” ütles Zilla leebelt. „Me arvasime, et ema on sulle öelnud.”

      „Või isa,” lisas Vera. See oli tobe, sest millal oleks isa saanud seda teha? Nüüdsel ajal oli ta haruharva kodus, ja kui oli, siis kas sõi üksi õhtust või tegeles suletud kabinetis tähtsate asjadega.

      „Meil on väga kahju,” sõnas Rosa. „Su ema on hea naine.”

      „Eeskujulik abielunaine,” lisas Vera. „Ta on kurtmata oma piinu talunud.” Selleks ajaks olin köögilaua kohal kummargil ja nutsin, käed näo ees.

      „Me kõik peame taluma kannatusi, mis on meile saadetud, et meid proovile panna,” ütles Zilla. „Me peame ikka lootma.”

      Mida lootma? mõtlesin mina. Mida siin enam loota oli? Ma nägin ees vaid kaotust ja pimedust.

      Mu ema suri ülejärgmisel õhtul, ehkki mina sain sellest teada alles hommikul. Ma olin tema peale vihane, sest ta oli surmahaige, aga ei rääkinud seda mulle – ehkki omal kombel ta oli mulle rääkinud: ta oli palvetanud, et tema valud peagi lõppeksid, ja tema palvele vastati.

      Kui ma enam vihane ei olnud, tundsin end nii, nagu oleks tükike minust ära lõigatud – tükike mu südamest, mis oli nüüd kindla peale samuti surnud. Ma lootsin, et neli inglit tema voodi ümber olid siiski tõelised ja et nad valvasid teda ning viisid tema hinge ära just nagu laulus. Ma püüdsin kujutleda, kuidas nad teda üha kõrgemale kuldsesse pilve tõstavad. Aga tegelikult ma seda ei uskunud.

      III

      Kiidulaul

      Ardua Halli autograaf

      6

      End eelmisel õhtul magamaminekuks valmis seades vallandasin oma juuksed – nii palju, kui neid oli alles jäänud. Ühes mõne aasta taguses jutluses meie tädidele olin lugenud moraali edevuse vastu, mis hiilib ligi, olenemata sellevastastest piirangutest. „Elu ei tähenda juukseid,” ütlesin toona vaid pooleldi naljatades. See on tõsi, aga tõsi on seegi, et juuksed tähendavad elu. Need on inimese kehaküünla leek, ja kui need kahanevad, tõmbub elu kokku ja sulab. Kunagi oli mul küllalt juukseid sõlme tegemiseks sõlmeajastul ja krunni tegemiseks krunniajastul. Kuid nüüd on mu juuksed nagu meie söömaajad siin Ardua Hallis: kasinad ja lühikesed. Mu eluleek raugeb, aeglasemalt, kui mõned mind ümbritsevad sooviksid, kuid kiiremini, kui nad ehk aimavad.

      Ma uurisin oma peegelpilti. Peegli leiutaja osutas vähestele meist teene: küllap olime õnnelikumad, kui ei teadnud, millised me välja näeme. Asi võiks hullem olla, ütlesin endale: mu nägu ei reeda ainustki nõrkuse märki. See on säilitanud oma nahkja tekstuuri, iseloomuliku sünnimärgi lõual, ihusse sööbinud tuttavlikud jooned. Ma pole iial olnud tühiselt ilus, kuid kunagi olin kena; enam ei saa seda öelda. Imposantne on parim, millega võiks riskida.

      Kuidas ma lõpetan? juurdlesin. Kas ma elan leebelt hooletusse jäetuna vanaduseni ja luustun vähehaaval? Kas minust saab minu enese ausammas? Või kukume nii režiim kui ka mina ja mu kivikoopia langeb koos minuga, et see ära veetaks ja müüdaks kas haruldusena, murukaunistusena, jubeda kitšikamakana?

      Või mõistetakse minu üle kohut kui peletise üle ning seejärel laseb laskekomando mind maha ja mind riputatakse laternaposti külge rahvale vaatamiseks? Kas märatsev pööbel rebib mu tükkideks, torkab mu pea teiba otsa ja kõnnib sellega uhkeldades, tulvil lusti ja pilkeid, mööda tänavaid? Selleks olen ma küllalt raevu tekitanud.

      Praegu on mul selles asjas ikka veel veidi valikuvõimalusi. Mitte selles, kas surra, vaid millal ja kuidas surra. Kas pole see omalaadne vabadus?

      Oh, ja keda koos endaga hukatusse saata? Mul on nimekiri tehtud.

      Ma annan endale täit aru sellest, kuidas sina, mu lugeja, minu üle küllap kohut mõistad; see tähendab juhul, kui