Testamendid. Margaret Atwood

tunti martha nime all, sest need nad olidki, ja neil kõigil olid ühesugused rõivad, aga igaühel oli ka eesnimi. Meie marthad olid Vera, Rosa ja Zilla; meil oli kolm marthat sellepärast, et mu isa oli nii tähtis mees. Zilla oli mu lemmik, sest ta rääkis väga vaikselt, samal ajal kui Veral oli kalk hääl ja Rosa põrnitses. See polnud siiski tema süü, tema nägu oli lihtsalt niimoodi loodud. Ta oli kahest teisest marthast vanem.

      „Kas ma võin aidata?” küsisin meie marthadelt. Siis andsid nad mulle mängimiseks leivataignaribasid ja ma tegin taignamehe ning nad küpsetasid selle ahjus ära koos sellega, mida nad muidu küpsetasid. Ma tegin alati taignamehi, mitte kunagi taignanaisi, sest kui need olid ära küpsetatud, sõin ma nad ära ja see tekitas minus tunde, nagu oleks mul meeste üle salavõim. Mulle hakkas selgeks saama, et hoolimata kihudest, mida ma tädi Vidala jutu järgi nendes tekitasin, polnud mul meeste üle mingit võimu.

      „Kas ma võin algusest peale leiba teha?” küsisin ühel päeval, kui Zilla võttis kausi, et tainast segama hakata. Ma olin nii tihti vaadanud, kuidas nad seda teevad, et olin veendunud: ma oskan seda.

      „Sul pole vaja endale sellega tüli teha,” ütles Rosa ja põrnitses tavalisest rohkem.

      „Miks?” küsisin ma.

      Vera naeris oma kalki naeru. „Sul on tulevikus marthad, kes selle kõik sinu eest ära teevad,” ütles ta. „Kui sulle on kena priske mees valitud.”

      „Ta ei ole priske.” Ma ei tahtnud prisket meest.

      „Muidugi mitte. See on lihtsalt väljend,” ütles Zilla.

      „Sa ei pea ka poes käima,” ütles Rosa. „Seda teeb sinu martha. Või siis teenijanna, kui sa peaksid teda vajama.”

      „Võib-olla ta ei vaja teenijannat,” ütles Vera. „Arvestades, kes tema ema …”

      „Ära räägi sellest,” sõnas Zilla.

      „Mida?” küsisin. „Mis mu emaga oli?” Ma teadsin, et minu emaga on seotud mingi saladus – see oli seotud tooniga, millega marthad rääkisid tema puhkamisest –, ja see ajas mulle hirmu peale.

      „Ainult see, et ta sai ise lapse,” ütles Zilla rahustavalt, „sellepärast olen kindel, et ka sina saad lapsi. Sa ju tahaksid last saada, eks, kullake?”

      „Jah,” vastasin, „aga abikaasat ma ei taha. Minu meelest on nad vastikud.” Kõik kolm naersid.

      „Mitte kõik,” ütles Zilla. „Sinu isa on abikaasa.” Selle kohta polnud mul midagi kosta.

      „Nad kannavad hoolt, et mees oleks kena,” sõnas Rosa. „See pole lihtsalt mõni vana mees.”

      „Nad peavad oma mainet hoidma,” ütles Vera. „Nad ei pane sind alamast soost mehele, see on kindel.”

      Ma ei tahtnud enam abikaasadele mõelda. „Aga mis siis, kui ma tahan?” küsisin. „Leiba teha.” Mu tundeid oli riivatud; näis, nagu oleksid nad end müüri taha sulgenud ja mind välja jätnud. „Mis siis, kui ma tahan ise leiba teha?”

      „Noh, sinu marthad muidugi peavad laskma sul seda teha,” ütles Zilla. „Sina oled maja perenaine. Kuid nad hakkavad sind selle pärast põlgama. Ja neile tundub, et sa võtad neilt koha, mis kuulub õigusega neile. Töö, mida nemad kõige paremini oskavad. Sa ei taha ometi, et nad sinu vastu midagi sellist tunneksid, ega ju, kullake?”

      „See ei meeldi ka sinu abikaasale,” ütles Vera ja naeris taas oma kalki naeru. „See mõjub kätele halvasti. Vaata minu omi!” Ta sirutas käed välja: tema sõrmed olid muhklikud, küüned lühikesed, karedate nahaäärtega – üldsegi mitte sellised nagu mu ema saledad, peened, võlusõrmusega ehitud käed. „Raske töö – see kõik on kätele halb. Mees ei taha, et sa leivataigna järele lõhnaksid.”

      „Või puhastusvahendi järele,” lisas Rosa. „Küürimise tõttu.”

      „Mees tahab, et sa tikkimise ja muu sellise juurde jääksid,” ütles Vera.

      „Varspistes,” lisas Rosa. Tema hääles oli pilge.

      Tikkimine polnud mu tugev külg. Mind arvustati alati lõtvade ja lohakate pistete pärast. „Ma vihkan varspistet. Ma tahan leiba teha.”

      „Me ei saa alati teha seda, mida tahame,” sõnas Zilla leebelt. „Isegi mitte sina.”

      „Ja mõnikord peame tegema seda, mida vihkame,” lisas Vera. „Isegi sina.”

      „Ärge siis lubage mul leiba teha!” ütlesin. „Te olete õelad!” Ja ma jooksin köögist välja.

      Selleks ajaks ma juba nutsin. Kuigi mulle oli öeldud, et ma ei tohi ema häirida, hiilisin ülemisele korrusele tema tuppa. Ta oli oma ilusa valge, siniste lilledega teki all. Tal olid silmad kinni, aga ilmselt ta kuulis mu samme, sest ta tegi silmad lahti. Iga kord, kui ma teda nägin, tundusid need silmad suuremad ja säravamad.

      „Mis viga, mu lemmik?” küsis ta.

      Ma pugesin teki alla ja surusin end vastu ema. Ta oli väga soe.

      „See pole aus,” nuuksusin. „Ma ei taha mehele minna! Miks ma pean?”

      Ema ei öelnud Sellepärast, et see on sinu kohus, nagu oleks öelnud tädi Vidala, või Küll sa tahtma hakkad, kui aeg tuleb, nagu oleks öelnud tädi Estée. Alguses ei öelnud ema midagi. Selle asemel ta embas mind ja silitas mu pead.

      „Pea meeles, et ma valisin sinu,” ütles ta, „kõigi teiste hulgast.”

      Kuid nüüd olin ma küllalt suur, et valimise jutus kahelda: lukustatud loss, võlusõrmus, kurjad nõiad, põgenemine. „See on kõigest muinasjutt,” ütlesin. „Ma tulin sinu kõhust nagu teised tited.” Ema ei kinnitanud seda. Ta ei lausunud sõnagi. Millegipärast ajas see mulle hirmu peale.

      „Tulin ju! Eks ole?” küsisin. „Shunammite rääkis mulle. Koolis. Kõhtudest.”

      Ema embas mind tugevamini. „Mis ka ei juhtuks,” ütles ta mõne aja pärast, „tahan, et sa alati mäletaksid: ma armastasin sind väga.”

      5

      Ilmselt olete aimanud, millest ma teile järgmiseks räägin, ja see pole sugugi rõõmus jutt.

      Mu ema oli suremas. Kõik peale minu teadsid.

      Mina kuulsin Shunammite’ilt, kes ütles, et ta on mu parim sõbranna. Meil poleks tohtinud parimaid sõbrannasid olla. Pole ilus lähedasi sõpruskondi luua, ütles tädi Estée: see tekitas teistes tüdrukutes eemalejäetuse tunde ja me kõik oleksime pidanud aitama üksteisel olla kõige laitmatumad tüdrukud, kes me olla võisime.

      Tädi Vidala ütles, et väga lähedased sõprussuhted viivad sosistamise, sepitsuste ja saladuste hoidmiseni ning sepitsused ja saladused viivad Jumalale allumatuseni ja allumatus viib mässumeelsuseni ja mässumeelsetest tüdrukutest saavad mässumeelsed naised ning mässumeelne naisterahvas on veel hullem kui mässumeelne mees, sest mässumeelsetest meestest saavad reeturid, aga mässumeelsetest naistest saavad abielurikkujad.

      Siis võttis Becka oma hiirehäälega sõna ja küsis, kes on abielurikkuja. Kõik teised tüdrukud olid üllatunud, sest Becka esitas haruharva küsimusi. Tema isa polnud komandör nagu meie isad. Ta oli kõigest hambaarst: parim hambaarst, ja meie kõigi pereliikmed käisid tema juures, ja seetõttu Becka meie kooli vastu võetigi. Kuid see ei tähendanud, et teised tüdrukud oleksid temasse üleolevalt suhtunud ja oodanud, et ta neile alluks.

      Becka istus minu kõrval – ta üritas alati minu kõrval istuda, kui Shunammite teda eemale ei tõrjunud – ja ma tundsin, kuidas ta väriseb. Ma kartsin, et tädi Vidala karistab teda jultumuse eest, kuid kõigil, isegi tädi Vidalal olnuks raske teda jultumuses süüdistada.

      Shunammite sosistas üle minu Beckale: Ära ole rumal! Tädi Vidala muheles, niivõrd, kuivõrd ta seda üldse kunagi tegi, ja avaldas lootust, et Becka ei avasta seda kunagi isikliku kogemuse põhjal, sest need, kellest said abielurikkujad, visati lõpuks kas kividega surnuks või siis poodi, kott peas. Tädi Estée ütles, et pole vaja tüdrukuid