Kirjad Liile. Uku Masing

vahel juhtub ju sellaseid viive, kus pole aega ega ruumi, aga toda triumfaalset rõõmu ja rahu ei saa sõnadesse ja seletada ei saa tunnet, et sind ükski võim ei saa teisiti pöörata. Aga ka see on suur õnnetus, sest langus on suur!

      Ja siis kui Teie korra tulete on talv ja rahu; nägin unes korra, et olite 10–18. X kliinikus, aga ma loodan, et mu unenäo päevad ei täitu [sellane juhus oleks õudne] ja, et Te oma risti kaheksa päevaga kantud ei saa. Kahju, et ma vahetada ei saa, sest teise inimese vaevu kanda oleks küll parim rohi egoismi vastu. – Aga siis on talv ja peaks olema rahu, – kas mulle tuleb siis rahu?

Rahu! H Masing

      25. X. 28

      Hakkab, või õigemini vast: peaks hakkama, tulema hää tuju, sest mu töö saab valmis. Loodan, aga ei usu kindlasti, et keegi ta läbi loeb ja lõpuks polegi see tähtis, vaid see, et raha saab [idealistlikke inimesi vihastaks sellane mõte väga] ja selle eest raamatuid ja pilte. – Võib teha katseid inimestega, kes varemini auhinnatöid on teinud, kõik usuvad, et ei ole võimalik rohkem raha saada kui nad saanud; keegi ei taha, et tast keegi oleks üle, vaid kõigil olgu nad nii mõistlikud kui tahes on usk, et ta on „suur ja ilus ja hää“ [mulle paistab see traditsionaalne väljendus hirmus följetonistlik]. – Ja muidugi usun ka ma seda ja võib olla seisab mu üleolek selles, et ma avalikult ütlen, et ma kellegist parem pole seda aga uskudes siiski. Aga nii tulevad vaid abitud ringid mõistatuse ümber, ligi ei saa talle kunagi.

      Ja ma tahaksin Teilt teada saada, mis on see inimlik mõõdupuu? – Kas on maa pääl mingi normaalinimene olemas, ei tea ma öelda, aga ma arvan, et pole. Inimene on alati kahepoolik, mida ta meelsalt tahab, ei taha ta jälle mitte – ja kui need kaks poolt alati sõdivad, siis ei või olla normaalsust ega tasakaalu. Ja tollepärast on kõik inimesed teatud määral haiged – üks enam kui teine. Ja ma tean, et haiged kunagi seda ei taha lubada, et kellegi teise samalaadiline haigus on raskem ja „kõige haigemad“ on ka kõige uhkemad. Igal pool ainult see esimene olla tahtmine! – Miks seda tahetakse arvan ma teadvat, kuid võib olla pole see õigus ja valetamisel pole mõtet, usun, et iga inimene maa pääl eitaks mu arvamist, pääle mu enda. Aga lõpuks võib küsida ju ka selle küsimuse lahenduse juures, milleks seda vaja on? Ja ei tule siiski muud kui, et kõik on tühi töö ja vaimunärimine. Õnn sellele, kes kunagi sellele arvamisele ei jõua! Ma võin ta maha matta, võin ta unusta ja eemale tõrjuda, aga ta on siiski olemas ja tõuseb uuesti nagu pooliti üles juuritud ohakas. Ja ohakas pole sugugi esteetiline ega tarvilik asi.

      Mul on lapsik rõõm kui ma jälle midagi teada saan, annaks Jumal, et see alati nii oleks! Aga kõik mu toimingud, mu mõtted ja tunded tunduvad nii endastmõistetavad, et mul on igav. Ma armastan iseend vähem kui ära põlend tuletikku ja mul on sageli piinlik enda igapäisuse pärast, aga ma ei tea ometi mitte, miks inimesed nii harva mulle ütlevad, et ma igav olen ja mitte originaalne. Mulle teeks alati teada, et nii on, suurt rõõmu [mu teisel minal oleks muidugi piinlik ja „paha“!], aga inimeste viisakus on teistsugune kui mu, võib olla, tunnevad nad alati endi sõnadelle vastupidist, kuigi öeldakse, et suu kõnelevat südamest.

      Mul on miskipärast harjumus alati enda kõige halvemaid külgi näidata, oppositsioonitundest muidugi: näidaku kõik endi häid omadusi, mis sageli vaid kujuteldud, ma vaid halbu, mis osalt vähemalt samuti kujuteldud. – Ma ei tea kumb viis absoluutselt õigem on, aga ma tean seda, et mul sellaseks jäädes kui ma olen hää pole inimeste seas elada, sest ma olen ikkagi „metsmees“, võib olla isegi selle sõna diskursiivses mõistes.

      Mul pole kaua aega enam hää olnud, lilled läevad kalliks ja tuba koletumalt vahel külmaks – ja kui siis keegi kõneleb ahjust ja soojast, siis tundub mulle see kättesaamatum kui Vaikse Ookeani saar. – Mul on päris häämeel, et Te kõnelete oma koerast, sest ta on targem kui ma, kui ta pähklaid süüa oskab ja saab, kuigi ma koeri ei salli, sest mu vaenlaste südamesõbrad on lapsepõlvest saati mu vaenlased [Oli keegi tädi, kes koeraga käis ümber kui sülelapsega ja mu seadis koera asemele ja ma ei unusta midagi!], kassid on ikka ilusamad loomad, aga ilusad loomad on alati õelamad.

      Ma ei jõua enam kaugemalle, olen väsind vaidlemast ühe vana „Winkeldoktor’iga“ ja mulle tundub, ikka enam, et ma midagi uues vormiski ei ütle. – Loodan, et kui Te kunagi tulete Te julgus ära ei kao.

Rahu! H Masing

      12. XI. 28

      Mein böses Mädchen!

      Tean, mu kiri Sulle tuleb lõbusam, kui mul on, oleksin võllas kõige teravmeelsem ja iroonilisem ja, et ma neil õnnetuil päivil enda üle oskan nalja teha on esimene praktiline omadus, mis ma enda juures leidnud. Ja muidu, mu kallis, oleks ju nii raske, et nutta võiks päevad läbi. – Ma tean, et nüüd Sulle enam kirjuta ei oska, võib olla, oleksin seda veel mõni aasta tagasi saand ja osand, aga nüüd tunnen ma vaid igavaid raamatuid. Andesta mulle, kui ta see pole, mis ta olema lõpuks peaks – tean ju, ma ei oska kunagi endast kirjuta, vaid oma mõtteist ja mõistusest. Ja inimese mõistus on siiski üsna kahtlane kraam, tehku ometi keegi mulle selgeks, et ta kõik on. Vaevalt ma seda siiski usun.

      On sellane kõri kinninöörimise tunne (olen kunagi end puua katsund, vist uudishimu pärast) kui koju tulen ja Sind kusagil pole – ei suuda ega taha kaua aega midagi teha ja kui ma laua veeres silmad üles tõstan, siis tundub sageli nagu näeksin Su armast Medici nägu ja gooti puukuju suud. Aga vaimud kaovad ruttu! Guter Gott, miks ei või siis Sina siin olla? – Aga see peab korra siiski teisiti saama, seda ma usun kindlamini kui oma olemist. – On ju toda kõiki tagasi mõeldes nii hirmus imelik, kuidas kõik nii nagu endast minna võis. Das ist bestimmt in Gottes Rat – ja muidugi rohkem, muidugi hulga rohkem.

      Oleks nii üpris lõbus täna tollel kuuskede teel Suga kolada. Sinu minekuga tuli ju talv ja praegu sajab taevarahulikult valget lund. Suusatada Sa niipää vist küll ei saa, vähemalt mul on tunne, nagu peaks see lumi peagi ära sulama jälle. Ja ma olen nii palju kade Sulle vähemalt, kallis, et ma Seda lõbu Sulle ei lubaks ennem, kui ma omale suusad saan. Andesta!

      Muga juhtus täna üks traagikoomiline lugu ülikoolis. Istusin seminaris oma laua ääres, lugesin adventijutlusi ja mõtlesin Su jõulupuule metsas, kui too näru naisõiguslane äkki oma pooljoobnud häälel kellelegi kärgatas, et see olevat kindel, et Jumal on ainult relatiivne tõde. – Ma oleks ta kuradi (andesta!) läbi kolkind ja aknast alla visand, õnnetuseks oli liigpalju tunnistajaid ligi. Aga mulle tegi koledasti nalja, kuidas ta mu vihase näo üle kohkus ja veel enam kui ma ütlin, et nähtavasti naisõiguslased oma Jumala enda järgi loovad. – Inimesed leiavad üldse, et ma viimasel ajal kole kategooriliselt kindlaks olevat läind, nii et must enam keegi jagu ei saavat. – Ja mul on rõõm, et see Sinu töö on, armas, armas!

      Tegin vast alles tuld ahju ja mul oli sellane piin üksi olla, et ma otsustasin tolle töö tulevikus teiste hooleks jätta ja ise katsuda kottu ära olla. Oleks ju nii hää olla pää Su süles ja mõelda, et järgmisel päeval jälle ühe asja võib teisipidi liikuma panna. Tead Sa, kallis, see oleks nii jumalik lõbu Sulle rõõmuks ja naljaks terve maailma korra ümber pöörata ja siis näha millise näo Sa teed. – Ma tahan ja ma tean, et seda jõuan, kui Su käed mu pää ümber on. – Nii siis! – Aga nüüd tulevad jälle kõik need asjad tagasi, oi toda vaeva – kallis, kallis!

      Võib olla, tunned Sa umbes sama, kuigi mulle hirmus raske on usku, et Sina mind armastad – on nii imelik, et mind üldse keegi armastab, et ma tolle üle õnnelik olla võin, et ma seda lihtsalt uskuda ei suuda. Ja ja nii tunneb mu mõistus see entsüklopeediaks saand riistapuu – aga ma tunnen jälle, et ta üleni eksib, et ma Sulle vähemalt enam olen kui liivatera – ja nii ja nii ei ole muud kui üks piinlemine nende kahe vahel ja on nii imelik – kui viimaks leitud, mida kunagi nii oodatud, siis ei usta seda mitte. Tundub mulle liig, et Sina mind armastad, kui ma isegi teaks miks. – Aga kui mu raamatuks saand hing nüüd elama ei hakka, siis ei tee ta seda enam raamatuks saades kunagi enam ja ma ei taha saada muumiaks ja sellepärast ei taha kaotada Sind. – Ka see vist selge egoism, – andesta ta siiski, sest ma ei saa endast välja, veel vähem aga kui