Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal. Teffi

Mironova⁵. Mängis mingis äärelinna teatris näitemängu ära ja kadus samuti.

      Siis triivis meie sekka hästi armas provintsiteatri näitlejanna. Tema briljandid olid ära varastatud ja ta oli nende briljantide otsinguil kriminaaljälituse komissari poole pöördunud. Komissar osutus väga kenaks ja armastusväärseks meheks, aitas tema juhtumi lahendamisele kaasa ja kui kuulis, et näitlejanna pidi õhtu kirjanike seltsis veetma, palus ennast ühes võtta. Ta polevat kunagi elus kirjanikku näinud, jumaldavat kirjandust ja unistavat meile pilgu heitmisest. Näitlejanna, olles meilt luba palunud, tõi komissari kohale. See oli kõige suuremat kasvu mees, keda ma elu sees näinud olen. Tema hääl kumises kirikukellana kusagilt kõrgelt, kuid kumises eriti sentimentaalseid sõnu: koolilugemiku lasteluuletusi ja kinnitusi, et enne meiega kohtumist olevat ta elanud üksnes „meistusega”, aga nüüd elavat südamega.

      Ta püüdis päevad otsa bandiite. Oli kokku pannud kuritegude muuseumi ja näitas meile kollektsiooni, mis koosnes eriti keerukatest uksekettide katkikaksamise, lukkude hääletult väljasaagimise ja raudpoltide tükeldamise riistadest. Näitas profivaraste väikesi ametikohvrikesi, millega muukijad tööl käivad. Igas kohvris pidi kindlasti olema salalatern, toidupoolis ja Kölni vee pudelike. Imestasin Kölni vee üle.

      „Kummaline, millised kultuursed soovid, kui peen, ja veel sellisel hetkel. Kuidas tuleb neile mõte endale Kölni vett piserdada, kui iga minut on arvel?”

      Selgitus kõlas lihtsalt: see Kölni vesi asendas nende jaoks viina, mida tookord polnud võimalik hankida.

      Olles oma bandiidijahi ära pidanud, tuli komissar õhtul meie seltsi, heldis, imestas, et me oleme „needsamad” ja saatis mind koju. Omajagu kõhe oli sellise juraka kõrval käia mööda pimedaid kõrvaltänavaid. Ümberringi õudsed sahinad, hiilivad sammud, karjed, mõnikord lasud. Kuid kõige hirmutavam oli ikkagi mind valvav hiiglane.

      Mõnikord helises öösiti telefon. See oli Kaitseingel, kes oli lõpetanud elamise meistusega ja kes uuris, kas meil on kõik hästi. Telefonihelinast üles ehmatanud rahunesid maha ja deklameerisid:

      Seal kurjad uned salvavad neid, kellel hingel süüd, kuid kaitseinglid valvavad ilmsüütuid lapsi nüüd.⁶

      Kaitseingel ei hüljanud meid kuni ärasõiduni välja, saatis vaksalisse ja valvas pagasit, mis äratas suurt huvi vaksali tšekistides.

      ***

      Kõigis meis, lahkujates, oli palju kurbust, mis oli kõikide jaoks ühine ja igaühel oma, eraldiolev. Kusagil sügaval silmakoopais kumas õrnalt selle kurbuse märk nagu pealuu ja säärekondid surmahusaari vormimütsil. Kuid sellest kurbusest ei rääkinud keegi.

      Mäletan noore harfimängija õrna siluetti, kes hiljem, umbes kolme kuu pärast üles anti ja maha lasti. Mäletan oma kurbust seoses noore sõbra Ljonja Kannegiseriga⁷. Mõned päevad enne Uritski tapmist helistas ta mulle, kuuldes, et olin tulnud Peterburi, ja ütles, et soovib mind näha, kuid kusagil neutraalsel pinnal.

      „Miks mitte minu juures?”

      „Eks ma siis seletan, miks.”

      Leppisime kokku lõunasöögi ühiste tuttavate pool.

      „Ma ei taha juhatada teie korterisse neid, kes mind jälgivad,” selgitas Kannegiser, kui kokku saime.

      Ma pidasin seda tookord poisikese poosiks. Neil aegadel manasid paljud meie noored ette salapärase näo ja tõid kuuldavale salapäraseid lauseid.

      Ma tänasin ega pärinud midagi.

      Tol õhtul oli ta väga kurb ja kuidagi vaikne.

      Ah, kui tihti meenub meile hiljem, et meie sõbral olid viimasel kohtumisel kurvad silmad ja kahvatud huuled. Ja hiljem teame me alati, mida oleks tulnud teha siis, kuidas sõbral käest kinni võtta ja tumedast varjust eemale juhatada. Kuid on olemas mingi salajane seaduspära, mis ei lase meil rikkuda, lõhkuda etteantud tempot. Ja asi pole sugugi egoismis ega ükskõiksuses, kuna mõnikord oleks olnud lihtsam seisma jääda kui mööda kõndida. Sedasi, vastavalt traagilise romaani „Kannegiseri elu” kavandile oli suurel Autoril tarvis, et me tempot lõhkumata mööda kõnniks. Nagu unenäos – ma näen, tunnen, peaaegu tean, kuid ei suuda peatuda…

      Nii loome ka meie, kirjanikud, „Jumala-matkijad” ühe kaasaja Prantsuse literaadi sõnade kohaselt, sarnaselt Tema loometööle maailmu ja inimesi ning määrame nende saatuseid, mis vahel on ülekohtused ja julmad. Miks me toimime nii ja mitte teisiti – ei tea. Ja teisiti toimida me ei saa.

      Mäletan, kord tuli ühe minu näitemängu proovis mu juurde nooruke näitlejanna ja sõnas arglikult:

      „Kas ma tohin teie käest midagi küsida? Ega te ei pahanda?”

      „Tohib. Ei pahanda.”

      „Miks te tegite nii, et teie näidendis see rumal poisike töölt lahti lastakse? Miks te nii kuri olete? Miks te ei tahtnud talle näiteks uut töökohta otsida? Ja veel jääb ühes teises teie näidendis vaene proovireisija lolliks. See pole ju sugugi hea. Miks te sedasi teete? Kas te tõesti ei saa seda kõike kuidagi ära siluda? Miks?”

      „Ei tea… Ei saa… See ei sõltu minust…”

      Kuid nii haledalt palus mind see näitlejanna ja nii kangesti värisesid tema huuled ja nii liigutav oli ta ise, et ma lubasin kirjutada eraldi muinasjutu, kuhu kogun kokku kõik, kellele olen lugudes ja näitemängudes liiga teinud, ja korvan nende vaeva.

      „Oivaline!” ütles näitlejanna. „Küll see oleks vast paradiis!”

      Ja ta suudles mind.

      „Kuid ma kardan üht,” peatasin teda. „Ma kardan, et meie paradiis ei paku kellelegi lohutust, kuna kõik tunnevad, et me mõtlesime selle välja, ega jää meid uskuma…”

      ***

      Niisiis, hommikul sõidame vaksalisse.

      Guskin oli õhtust saadik jooksnud minu juurest Avertšenko juurde, Avertšenko juurest tema impressaario juurde, impressaario juurest näitlejannade juurde, tunginud eksikombel võõrastesse korteritesse, valinud valesid telefoninumbreid, ning murdis hommikul kell seitse minu juurde, hingeldav ja kähisev nagu vahuleaetud hobune. Heitis mulle pilgu ja rehmas lootusetult käega.

      „Kõik on läbi. Uus jama. Jääme rongile hiljaks!”

      „Ei või olla! Mis kell siis on?”

      „Kell on kümme minutit seitse läbi. Rong läheb kell kümme. Kõik on läbi.”

      Guskin sai suhkrutüki ja rahunes seda papagoimaiust närides tasapisi maha.

      Allpool signaalitas Kaitseingli saadetud automobiil.

      Imeline sügishommik. Unustamatu. Seal, ülal – helesinine, kuldsete kuplitega. All aga rõske, raske, sügavas kurbuses paigale naelutatud silmadega. Punaarmeelased kihutavad tagant arreteeritute salka… Pikk, kopranahkse kasukaga taat kannab erepunast eide pearätist kokku seotud kompsu… Sõdurisineliga vana daam silmitseb meid läbi türkiissinise lornjeti… Järjekord piimapoe ees, mille aknale on välja pandud saapad…

      „Jää hüvasti, kallis Moskva. Ma ei lähe kauaks. Kõigest kuu. Kuu aja pärast olen tagasi. Kuu aja pärast. Ja mis saab hiljem, sellele ei tohi mõelda.”

      „Kui sa kõnnid köiel,” jutustas üks akrobaat, „ei tohi kunagi mõelda, et võid kukkuda. Vastupidi. Tuleb uskuda, et kõik saab korda, ja kindlasti lauluviisi ümiseda.”

      Kõrvus kumiseb lõbus viisike „Silvast” vapustavalt idiootlike sõnadega:

      Meil arm teeb kurja, ta kargab turja…⁸

      Milline hobune küll selle libreto välja mõtles?

      Vaksali