Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal. Teffi

on kohe midagi rüütellikku. Miskipärast tundub mulle, et te olete üldse ebatavaline inimene!”

      „Ei, seda just mitte…” kaitseb komissar ennast nõrgalt. „Ehkki ma olen lapsest saati armastanud ilu ja kangelaslikkust… rahva teenimist…”

      „Kangelaslikkus ja teenimine” on minu juhtumi puhul ohtlikud sõnad. Teenimise tõttu võeti Nahkhiirel riided seljast. Tuleb kähku keskenduda ilule.

      „Oh ei, ei, ärge ajage tagasi! Ma tunnen teis ära sügava kunstnikuloomuse. Te armastate kunsti, te soodustate selle tungimist rahva massidesse ja hulkadesse ja summadesse. Teil on võrratud saapad… Selliseid saapaid kandis Torquato Tasso… ja seegi pole veel tõestatud. Te olete geniaalne!”

      Viimane sõna otsustab kõik. Kaks õhtukleiti ja parfüümipudel lastakse läbi kui töövahendid.

      Õhtul viib Guskin komissari teatrisse. Mängiti operetti „Katariina Suur”, millel oli kaks autorit – Lolo ja mina².

      Komissar sulab üles, muutub tundeliseks ja käsib mulle edasi öelda, et „kunstil on tõepoolest üht-teist ütelda” ja et ma võin vedada üle kõike, mida vajan – tema „on vait kui sukk”.

      Rohkem ma komissari ei näinud.

      Viimased päevad Moskvas möödusid ajuvabalt ja sumbuurselt…

      Peterburist saabus Kasa-Roza, endine Starinnõi teatri³ lauljatar. Neil mälestusväärseil päevil ilmnes temas ootamatult imelik omadus: ta teadis, mis on kellelgi olemas ja mida keegi vajab.

      Tuli, põrnitses mustade hingestatud silmadega kusagile tühjusse ja lausus:

      „Krivo-Arbatski põigu nurga peal kangakaupade äris on veel alles poolteist arssinat batisti. Te peate ilmtingimata selle ära ostma.”

      „Mul pole ju vaja.”

      „Ei, on küll vaja. Kui te kuu aja pärast tagasi olete, ei ole enam mitte kusagil mitte midagi alles.”

      Teinekord tormas kohale, hing kinni.

      „Te peate jalamaid õmblema sametkleidi!”

      „?”

      „Te ju teate, et seda on teile hädasti tarvis. Nurga peal värvikaupade poes müüb perenaine kardinatükki. Äsja kiskus alla, üsna värske, naelad veel küljes. Saate imelise õhtukleidi. Teile on seda hädasti tarvis. Ja sellist võimalust ei tule enam kunagi.”

      Tõsine, peaaegu traagiline nägu.

      Alistusin Kasa-Rozale, ostsin uhke kangatüki koos seitsme naelaga ära.

      Kummalised olid need viimased päevad.

      Silkasime mööda pimedaid öiseid tänavaid, kus jalakäijaid kägistati ja paljaks riisuti, vaatama operetti „Silva” või siis kuulama, kuidas räämas kohvikutes, mis puupüsti täis koerakarva järele lehkavate mantlitega publikut, loevad noorpoeedid näljaste häältega ulgudes ette iseenese ja teineteise luulet. Need noorpoeedid olid toona moes, ja isegi Brjussovi üleolev persoon ei häbenenud mingi nende „erootilise õhtu” eesotsas üles astuda.

      Kõik tahtsid olla „inimeste seas”…

      Kodus üksi oli kõhe olla.

      Kogu aeg oli tarvis teada, mis toimub, üksteise kohta uudiseid kuulda.

      Mõnikord kadus keegi ära, ja oli keeruline sotti saada, kus ta viibib: kas Kiievis või seal, kust tagasi ei tulda?

      Elati nagu muinasloos lohe Gorõnõtšist, kellele tuli igal aastal ohverdada kaksteist neitsit ja kaksteist tublit noormeest. Võiks ju mõelda, et kuidas inimesed selles muinasloos üldse elada suutsid, kui teadsid, et Gorõnõtš nende kallid lapsed kinni pistab. Aga tookord Moskvas mõtlesin, et küllap ka Gorõnõtši vasallid silkasid teatrisse ja ostsid endale kleidiriiet kokku. Eks inimene saab elatud küll, ja ma ise nägin, kuidas surmamõistetu, keda madrused jää peale mahalaskmisele viisid, üle lompide kargas, et jalgu mitte märjaks teha, ja krae üles tiris, et rinnaesist tuule eest kaitsta. Need mõned sammud oma elus püüdis ta instinktiivselt läbida suurima mugavusega.

      Nii ka meie. Ostsime mingeid „viimaseid kangareste”, kuulasime viimast korda viimast operetti ja viimaseid hõrgult erootilisi luuletusi, kas pole ükskõik, olid need viletsad või head – kui saaks ainult mitte teada, mitte teadvustada, mitte mõelda sellele, et meid viiakse jää peale.

      Peterburist tuli uudis: tuntud näitlejanna arreteeriti minu juttude ettelugemise pärast. Teda sunniti tšekaas karmide kohtumõistjate ees neid lugusid kordama. Võite kujutleda, millise reipa lõbususega esitati neid humoristlikke monolooge kahe täägiga tunnimehe vahel. Ja äkki – oo õnnis ime! – pärast esimesi arglikke lauseid valgus ühe kohtumõistja näole naeratus.

      „Ma kuulsin seda juttu seltsimees Lenini juures piduõhtul. See on täiesti apoliitiline.”

      Maharahustatud kohtumõistjad palusid kohtualusel jätkata lugemist „meele lahutamise lööktöö korras”.

      Ühesõnaga paistis, et vahest olekski õige kas või kuu aega eemal viibida. Kliimat vahetada.

      Kuid Guskin tegutses aina edasi. Nähtavasti pigem erutuse kui hädavajaduse sunnil. Lippas miskipärast Avertšenko korterisse.

      „Saate aru, kui õudne!” jutustas ta käsi ringutades. „Täna kell kümme hüppasin Avertšenko poolt läbi, aga tema magab, hambad laiali. Nii jääb ju rongist maha!”

      „Me ju sõidame alles viie päeva pärast.”

      „Aga rong väljub kell üheksa. Kui ta täna sedasi magas, miks ta nädala pärast magama ei peaks? Ja üldse terve elu? Tema magab, aga meie ootame! Küll on lugu!”

      Jooksis ringi. Pabistas. Kiirustas. Plagistas õhus nagu tühikäigul mootori rihm. Ja kes teab, milliseks oleks minu saatus ilma selle tema energiata kujunenud. Tervitan teid, pseudonüümi-Guskin, kus te ka ei viibiks…

      2

      Kavandatud ärasõitu lükati pidevalt edasi.

      Kord ei antud kellelegi luba, kord selgus, et komissar Saabastega Nina, meie kindel linn ja varjupaik, polnud veel oma raudteejaama tagasi jõudnud.

      Minu reisiettevalmistused olid peaaegu otsakorral. Kirst oli pakitud. Teine kirst, kuhu olid laotud vanaaegsed Vene sallid (minu viimane harrastus), Lolo korterisse paigutatud.

      „Aga äkki korraldatakse samal ajal mingi vaesuse nädal või vastupidi, elegantsi nädal, ja kõik need asjad konfiskeeritakse?”

      Ma palusin ohu korral kuulutada, et kirst olevat proletaarset päritolu, kuuluvat endisele köögitüdrukule Fedossiale. Ja et paremini usutaks ja üldse austavamalt suhtutaks, asetasin kirstule Lenini portree kirjaga „Kallile Fenjakesele parimate mälestuste märgina. Armastades, Vova.”

      Hiljem tuli välja, et isegi see ei aidanud.

      Need viimased päevad Moskvas möödusid häguses virvarris. Udust ujusid välja inimesed, keerlesid ringi ja hajusid tagasi uttu ning siis ujusid välja uued. Sedasi vaatad kevadvidevikus kaldalt jääminekut, näed, et ujub, keerleb, et oleks nagu vankritäis õlgi või tare, aga teisel jääkamakal oleks nagu hunt ja söestunud tukid. Keerleb, pöörleb ringi, ja vool viib ta igaveseks kaasa. Ega, ausalt öelda, saanudki aru, mis see õieti oli.

      Ilmusid välja mingid insenerid, tohtrid, ajakirjanikud, mingi näitlejanna käis külas.

      Keegi tuttav mõisnik reisis Peterburist Kaasanisse. Kirjutas Kaasanist, et talupojad olla mõisa lagedaks rüüstanud, ja et ta käivat tarest taresse, ostvat maale ja raamatuid tagasi. Ühes tares nägi imet: minu portree, kunstnik Schleiferi maalitud, oli riputatud ikooninurka Imetegija Nikolai kõrvale. Eit, kes selle portree omale sai, arvas miskipärast, et olen suurkannataja…

      Ootamatult loovis meie kaldale L.