Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal. Teffi

ection>

      Teffi

       Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal

      Originaali tiitel:

      Н. А. Тэффи

      Воспоминанıя

      LEV

      Pariis, 1932

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Mõisnik

      © Autori pärijad, 2018

      © Tõlge eesti keelde. Ilona Martson, 2020

      Kaanekujundus: © hißmann, heilmann, hamburg

      Illustratsioon kaanel: „The Five O’Clock Girl”, Victoria & Albert

      Museum London/Bridgeman Images

      Foto lk 5: © Fine Art Images/Heritage Images/Alamy/Vida Press

      ISBN 978-9985-3-4952-6

      e-ISBN 9789985350065

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda Printon AS

      Autorilt

      Autor peab vajalikuks hoiatada, et neist „Mälestusist” ei leia lugeja kirjeldatava ajastu kuulsusrikkaid kangelaslikke isiksusi ühes nende sügavalt tähendusrikaste fraasidega ega ühe või teise poliitilise liini paljastusi ega ka mingeid „sähvatusi ja järeldusi”.

      Ta leiab üksnes lihtsa ja tõepärase jutustuse autori tahtmatust teekonnast läbi kogu Venemaa koos omataoliste tavainimeste hiigellainega.

      Ja leiab peaaegu eranditult lihtsaid, mitteajaloolisi inimesi, kes näisid paeluvate ja huvitavatena, ning seiklusi, mis näisid haaravatena, ja kui autoril tuleb rääkida iseendast, siis mitte sellepärast, et tema meelest võiks tema persoon lugejale huvi pakkuda, vaid ainult sellepärast, et ta osales ise kirjeldatud juhtumistes ja koges ise nii inimestest kui ka sündmustest saadud muljeid, ning kui eemaldada jutustusest see kese, see elus hing, siis on see jutustus surnud.

       Autor

      1

      Moskva. Sügis. Külm.

      Minu Peterburi elu-olu on likvideeritud. Russkoje Slovo kinni pandud. Väljavaateid ei mingeid.

      Siiski, üks väljavaade on. See ilmub iga päev välja kõõrdsilmsest odessalasest antreprenööri Guskini isikus, kes veenab mind tema seltsis Kiievisse ja Odessasse reisima, et korraldada minu kirjanduslikke etteasteid.

      Veenmine käib mornilt:

      „Täna sõite saia? No siis homme enam ei söö. Kõik, kes saavad, sõidavad Ukrainasse. Ainult et keegi ei saa. Aga mina viin teid kohale, maksan kuuskümmend protsenti sissetulekust, telegraafi teel on kinni pandud parim numbrituba Londonskaja hotellis, mere kaldal, päike paistab, teie loete ette jutu või paar, võtate raha vastu, ostate võid, sinki, kõht on täis, istute kohvikus. Mida teil kaotada on? Võite minu kohta andmeid koguda – kõik tunnevad mind. Guskin on minu pseudonüüm. Perekonnanimi on mul ka, kuid see on hirmus keeruline. Jumala eest, sõidame! Parim numbrituba Meždunarodnaja hotellis.”

      „Te ütlesite, et Londonskajas.”

      „No siis Londonskaja. Kas Meždunarodnaja teile ei sobi?”

      Käisin ringi, pidasin nõu. Paljud kippusid tõesti Ukrainasse.

      „See Guskini pseudonüüm on kuidagi veider.”

      „Miks veider?” vastasid kogenud inimesed. „Ei ole veidram kui teistel. Need pisi-antreprenöörid on kõik sellised.”

      Kahtlused hajutas Avertšenko. Tuli välja, et tedagi viib Kiievisse keegi pseudonüüm. Samuti gastrollidele. Otsustasime reisida üheskoos. Avertšenko pseudonüüm vedas veel kahte näitlejannat, kes pidid esitama sketše.

      „No näete siis!” juubeldas Guskin. „Nüüd ainult pange ennast sõiduvalmis, edasi läheb kõik otsegu lepase reega.”

      Peab ütlema, et ma vihkan igasuguseid avalikke esinemisi. Ei tea isegi, miks. Ülitundlikkus. Ja siin on veel pseudonüümi-Guskin oma protsentidega, mida ta „portsentideks” kutsub. Kuid ümberringi räägiti: „Õnnelaps, te sõidate!” – „Õnnelaps, Kiievis saab kreemikooke.” Ja öeldi isegi ainult: „Õnnelaps – kreemiga!”

      Kõik kiskus sinnapoole, et pidi sõitma. Ja kõik ümberringi ajasid ärasõidu asju, ja kui ei ajanudki, kuna neil polnud mingit lootust, siis vähemasti unistasid. Aga need, kellel lootust oli, avastasid endas ootamatult ukraina vere, juured, tutvused.

      „Minu vaderil oli Poltaavas maja.”

      „Aga minu perekonnanimi on tõtt-öelda mitte Nefedin, vaid Nehvedin, see tuleb Hvedenkost, väikevene tüvest.”

      „Mulle meeldib sibulaga pekk!”

      „Popova on juba Kiievis, nagu ka Rutškinid, Melzonid, Kokinid, Pupinid, Fikid, Šprukid. Kõik on juba seal.”

      Guskin tegutses mitmes suunas.

      „Homme kell kolm toon teile külla lähima piirijaama kõige hirmsama komissari. Elajas. Alles ta riietas kogu Nahkhiire¹ lahti. Kõik võttis ära.”

      „No kui nad hiiri lahti riietavad, kuidas siis meiegi mööda lipsame!”

      „Eks ma toon ta tutvumiseks. Te meelitage teda, paluge, et läbi laseks. Õhtul viin ta teatrisse.”

      Hakati taotlema ärasõiduluba. Kõigepealt mingis asutuses, mis teatrite asju ajas. Väga rauge daam, soeng nagu Cléo de Mérode’il tihedalt kõõmaga üle puistatud ja päevinäinud vasest võruga kaunistatud, väljastas mulle gastrollideks loa.

      Pärast möödusid pikad tunnid kas siis kasarmus või barakis. Lõpuks võttis täägiga sõdur minu dokumendid vastu ja viis need juhtkonnale. Ja äkki avanes uks ja välja astus „tema ise”. Kes ta oli – ei mina tea. Kuid ta oli – nagu siis öeldi – „üle kere kuulipritsi lintides”.

      „Kas te olete see ja see?”

      „Jah,” tunnistan üles (niikuinii pole enam võimalik salata).

      „Kirjanik?”

      Noogutan tummalt pead. Tunnen, et kõik on läbi – miks ta muidu välja kargas.

      „Suvatsege siis kirjutada vihikusse oma nimi. Nii. Pange kuupäev ja aastaarv.”

      Kirjutan väriseva käega. Unustan kuupäeva. Siis unustan aastaarvu. Kellegi ehmunud sosin selja taga ütleb ette.

      „Nii-nii!” lausub „tema ise” mornilt. Kisub kulmud kipra. Loeb läbi. Ja tõmbab äkki karmi suu intiimseks naeratuseks viltu:

      „Mul oli vaja… autogrammi!”

      „Väga meelitav!”

      Luba on antud.

      Guskin arendab aina aktiivsemat tegevust. Tassib kohale komissari. Komissar on kohutav. Mitte inimene, vaid saabastega nina. On olemas peajalgsed loomad. Tema oli ninajalgne. Hiigelsuur nina, mille külge kinnituvad kaks jalga. Küllap ühte jalga mahub süda, teises toimub seedeprotsess. Jalas on põlvedest kõrgemad kollased nöörsaapad. Ja on näha, et need saapad on komissari mure ja uhkuse allikas. Siin ta on, Achilleuse kand. See asub nendes saabastes ja madu seab oma nõela valmis.

      „Mulle öeldi, et armastate kunsti…” alustan kaugelt ja… katkestan ennast äkki kohe naiivselt