Südamelt ära. Titani õed, III raamat. Susan Mallery

kaugemale kõmpinud. Hoolimata kuuajasest sulgumisest oma tuppa oli ta üpriski heas vormis.

      Nick peatas hobuse ja jälgis naise kõndimist. Tema pilk rändas tahtmatult Izzy istmikule ja ta pidi möönma, et Aaronil oli olnud õigus – see oli tõepoolest oivaline. Kui lisada naise pähkelpruunid silmad ning pikad tumedad ja käharad juuksed, oli tegemist tõelise unelmaga. Kuid Nick ei kavatsenud unelma küüsi langeda.

      Ta annab endast parima, et Izzy terveks ravida, ja mitte üksnes sellepärast, et tema sõber Garth oli seda palunud, vaid sellepärast, et ta tegelebki sääraste asjadega. Tervendab katkisi inimesi ja laseb neil siis minna. Nagu tagurpidi laibaloendur. Sest kui paranenuid on küllalt palju – kui ta on küllalt palju head teinud –, õnnestub tal ehk minevik seljataha jätta.

      Izzy liikus üht jalga teise ette tõstes edasi. Päike kõrvetas armutult paljast nahka. Tema näol voolas higi ja riided kleepusid keha külge. Suu kuivas, pea valutas ja kui tema kehas leidunuks liigset vett, siis puhkenuks ta ehk isegi nutma.

      Ent praegu käis temas raevukas siseheitlus. Tagasi minna tundus kõige loogilisem. Ta peaks lihtsalt ümber pöörama ja päikese poole kõndima. Niiviisi jõuaks ta tagasi talli juurde. Kuid see jätaks mulje allaandmisest.

      Nick tuleb talle järele. Või saadab kellegi teise. Ta teadis sisimas, et mees ei lase tal siin surra. Aga edasi kõndides võib ta nii lootusetult ära eksida, et teda ei leitagi, ja mis saab edasi? Kas ta on tõepoolest valmis sellega riskima?

      „Ma ei taha seda,” lausus ta valjuhäälselt. „Mitte üks põrm.”

      Ta pidas silmas õues viibimist, rantšosse sattumist ja pimedaks jäämist.

      „Miks see just minuga juhtus?”

      Ta tahtis suurest ebaõiglustundest karjuda. Kuid see eeldanuks suurt jõupingutust.

      Ta komistas millelegi nähtamatule ja üritas tasakaalu säilitada. Selja sirgu löönud, kuulis ta selja tagant mingisugust heli. Ta tundis rinnus hirmupitsitust, ent taipas kohe, et see on hobuse ühtlane kabjaplagin. Ta hingas sügavalt sisse ja jäi seisma.

      „Arvatavasti tunned end praegu tobedalt,” nentis Nick sundimatult.

      Izzy ajas pea püsti. „Sugugi mitte.”

      „Sel juhul kahjustus plahvatuses peale sinu silmanägemise veel muudki. Kas oled oma jonni ajamise lõpetanud või tahad edasi marssida? Paarikümne minuti pärast saad päikesepõletusest villid. See on valus.”

      „Kas see on sinu viis veenda mind abi vastu võtma?”

      „Sind pole tarvis veenda. Pean tunnistama, et oled minu tutvusringkonnas esimene pime, kes on valmis tundmatusse loodusesse jalutama. Ma ei ole veel otsustanud, kas see annab märku sinu hulljulgusest või idiootsusest. Annan teada, kui olen selgusele jõudnud.”

      „Ära näe vaeva. Minuga on kõik hästi.”

      „Sul vedas. Oleksid võinud kukkuda ja pea lõhki lüüa või maolt hammustada saada.”

      „Eelistaksin madu sinule.”

      Izzy kuulis meest sadulast maha ronivat.

      „Sa lihtsalt meelitad mind, et mulle meeldida,” aasis Nick. „Võta.”

      Ta ulatas naisele veepudeli. Naine võttis pakutu vastu ja keeras korgi maha. Jahe vedelik paitas kuivanud kurku.

      „Ma ei soovita kõike korraga ära juua,” manitses mees.

      Izzy ei teinud hoiatusest välja, vaid jätkas joomist. Viimaks ta lõpetas, astus sammu, laskus kummargile ja oksendas kõik välja. Keeramistunne kõhus ajas teda öökima ja kõõksuma. Ta köhis ja üritas hinge tõmmata.

      „Sa pole just kirka mõistusega,” pomises mees.

      „Jää vait!” sisistas Izzy õhku ahmides.

      „Joo uuesti ja aeglaselt, siis ei tule vesi üles.”

      Izzy tundis peale päikesepõletuse ka alanduselõõska. Ta rüüpas ettevaatlikult vett.

      „Näed nüüd?”

      Mehe toon oli nii rahulolev, et Izzy tahtnuks teda lüüa. Aga ta oli seda juba teinud ja sellest polnud mingit kasu.

      „Lähme,” ütles mees, „viin su tagasi.” Ta haaras naise vabast käest ja talutas ta hobuse juurde. „Ronin sadulasse ja tirin sind ka üles.”

      „Teine võimalus on lasta minul ratsutada ja sina kõnnid järele.”

      „Arvad, et olen päri?”

      Izzy nägi ähmaselt liikumist ja kuulis, kuidas mees sadulasse istus.

      „Anna vesi siia,” käskis Nick.

      Izzy ulatas veepudeli mehele, leidis käsikaudu jaluse ja tõstis vasaku jala sellesse. Mees haaras tal käsivarrest.

      „Üks, kaks, kolm!”

      Kolme juures tõukas Izzy end maast lahti ja ta tõsteti õhku. Viivuks toimus liikumine ebamugavas teadmatuses, ent siis maandus ta hobuse tagaseljale sadulasse. Nick surus talle veepudeli pihku.

      „Hoia kinni,” õpetas mees.

      „Küll ma saan hakkama.”

      „Kas sa pead kõigele vastu vaidlema?”

      „Jah, see on üks mu paremaid omadusi.” Nende sõnadega haaras Izzy mehel pihast. Vastasel juhul libisenuks ta maha ja see olnuks valusalt pikk kukkumine.

      Hobune kappas edasi.

      Hobuse selja tagaosal istuda oli hoopis teine tunne kui sadulas olla. Izzy kasutas klammerdumiseks vaistlikult reisi ja pigistas Nicki vöökohta. Ta õõtsus liikumise taktis ja puudutas ninaga mehe selga.

      Nick oli soe ning tema särk lõhnas seebi ja kangapehmendaja järele. Läbi selle kumas meheihu lõhna. Izzy sõrmede all vöökohal olid ainult lihased. Ta ei pruukinud selle mehe kohta suurt midagi teada, ent viisi järgi, kuidas too oli teda üle õla heitnud ja praegu hobusega ratsutas, võis arvata, et mees treenib lihaseid.

      Teistsugustel asjaoludel ja normaalse silmanägemisega võinuks Izzy Nicki koguni ligitõmbavaks pidada. Kuid enam see ei lugenud. Kas pime tüdruk leiab üldse kuti? On sel tähtsust? Ta oli näljane ja väsinud ning nahk tulitas päikesepõletusest. Ta tahtis ainult koju minna.

      Ent kui täpne olla, siis polnudki tal enam kodu. Tema elamispind naftapuurtornis oli plahvatuses õhku lennanud. Puhkuse ajal oli ta harjunud õe Skye juures Glory’s Gate’is elama, kuid Skye ei elanud enam seal, vaid oma kihlatu juures. Izzyl olnuks ebamugav elada lapsepõlvekodus üksnes koos isaga, peamiselt sellepärast, et ta ei tundnud end sinna kuuluvat.

      Sellele jõuab mõni teine päev mõelda, otsustas ta.

      Tema vaatevälja ilmus suur hägune siluett. Ta kissitas silmi, kuid sellest polnud abi.

      „Kas me oleme tagasi?” küsis ta.

      „Jah, aitan sind sadulast maha.”

      „Saan ise hakkama.”

      Izzy sirutas veepudeli ette, kuni mees selle vastu võttis, pani käed reite vahele hobuse seljale, tõstis parema jala kaarega õhku ja hüppas maapinnale. See oli mõne sentimeetri võrra kaugemal, kui ta oli arvanud, kuid ta ei komistanud.

      Nick ronis samuti sadulast maha ja andis hobuse kellelegi üle. Izzy üritas aru saada, kes see on, kuid ei näinud midagi.

      „Siiapoole,” ütles mees.

      Süüa, mõtles Izzy igatsevalt. Ta olnuks valmis õhtusöögi nimel tapma. Või koguni kenasti käituma. Ta ei mäletanud, millal oli viimati nii näljane olnud.

      Ent hoone, millele nad lähenesid, oli teistsugune kui see, mille juures nad olid varem olnud. Tema silmad ei seletanud üksikasju, kuid kogu siluett oli võõras. Mees avas ukse ja ootas, võib-olla selleks, et naisele teed anda.