Südamelt ära. Titani õed, III raamat. Susan Mallery

pead mu kätte saama. Aga selles ongi konks, mis? Sa ei näe mitte midagi. Kui läheksid operatsioonile, võiksid nägemise tagasi saada.”

      „Ära käi mulle operatsiooniga peale!” käratas Izzy. „Kas sulle ei öeldud, et selle õnnestumine pole kindel? Kas sulle ei öeldud, et võin täiesti pimedaks jääda?”

      „Jah, aga tõenäolisem on, et kõik saab korda. Ja tulemus on riskimist väärt.”

      „Mis sul viga öelda. Sul ei ole midagi kaotada.”

      „Tõepoolest. Tall jääb sinnapoole.”

      Nick hakkas kõndima. Justkui eeldades, et Izzy järgneb talle. Justkui polnuks naise valul ja kannatustel mingit tähendust.

      „Sa ei pea mind isegi inimeseks, eks?” küsis Izzy löödult ja kurnatult.

      „Muidugi oled sa inimene. Praegu ei anna sa lihtsalt inimese mõõtu välja. Rita näitab sulle hommikul, kus kõik asub. Täna võid alustuseks ühe hobuse ära sugeda. Skye ütles, et oled hobuste keskel üles kasvanud ja tead täpselt, mida teha.”

      Nad seisid talli lähedal. Izzy nägi ukseavas haigutavat pimedust ega tahtnud siseneda. Seal oli liiga pime. Liiga hirmutav.

      „Ma ei taha,” pomises ta.

      „Kui kahju.”

      Võib-olla taheti teda sihilikult murduma panna, et temast uut inimest vormida. See võis olla osa suuremast plaanist. Või oli Nick lihtsalt haige värdjas, kes nautis teiste piinamist. Mõlemad variandid jätsid Izzy suhteliselt külmaks.

      Ta pööras aeglaselt ümber, kuni tundis näol päikesepaistet. Et oli hiline pärastlõuna, siis paistis päike arvatavasti läänest. Ta meenutas sportauto tagaistmel sõitmist ja soojust, millega päike oli tema käsi ning reisi paitanud. Seejärel sulges ta silmad ja kujutles maakaarti.

      Nad olid veidi aega põhja poole sõitnud ja mõne aja pärast päikese poole keeranud. Järelikult pidi ta tagasi minnes itta suunduma. Kui ta lihtsalt kõndima hakkab, võib ta isegi tagasitee leida. Või siis hukkub. Praegu polnud tal sellegi vastu kõige vähematki.

      Ta pööras kannapealt ümber ja astus esimese sammu. Ta lootis, et Nick ütleb midagi, kuid mees vaikis. Izzy jätkas liikumist ja pingutas silmi, et mitte aia või põõsa otsa komistada.

      „Kuhu minek?” hõikas mees paari minuti pärast.

      „Koju.”

      „Õnn kaasa!”

      Izzy tõstis käe ja näitas mehele keskmist sõrme. Päike küttis tema selga, ent kuumus oli omamoodi trööstiv. See aitas tal meeles pidada, et ta liigub õiges suunas, et kui ta alla ei anna, jõuab ta viimaks pärale.

      TEINE PEATÜKK

      Naised on täielik nuhtlus, mõtles Nick ja võttis eeskoja külmkapist neli veepudelit. Aaron läks tema järel välja.

      „Mida sa teed? Kus Izzy on? Ega sa teda ometi juba ära kaotanud?”

      Nick nookas peaga paremale ja jätkas kõndimist. „Ta läks sinnapoole.”

      „Mida?” Aaron sooritas hüppe, et Nickil kannul püsida. „Ta on pime. Ta ei või omapead kondama minna.”

      „Aga läks ikkagi.”

      „Mida sa talle ütlesid? Tean, et see on sinu süü. Sa ütlesid midagi alatut, eks?”

      „Ei.”

      „Miks sa teda siis ei takistanud? Ta võib ära eksida.”

      See võimalus oli, kuid Nick kahtles selles. Ta oli andnud naisele pooletunnise edumaa, et too laseks kõndides vihal lahtuda. Nick ei tahtnud veel vähemalt tunni aja vältel või kauemgi Izzyt otsima minna. Naine vajas aega oma valikuvõimaluste läbimõtlemiseks.

      „Ta on kuivas jõesängis. Ta kõnnib piki seda, sest nii on kõige lihtsam.”

      Aaron järgnes Nickile talli. „Aga kui kusagil on üleujutus?”

      Nick ulatas Aaronile veepudelid ja suundus oma hobuse järele. „Kas näed taevas pilvi?”

      „Hea küll, aga kuidas on lood madudega? Ja ta võib kukkuda.”

      „Sellega olen valmis riskima.”

      „Aga tema?”

      „Nähtavasti on. Tema otsustas lahkuda.” Nick juhtis hobuse latrist välja.

      „Ta kardab. Issand, Nick, see plika on napilt viisteist minutit pime olnud! Ole tema vastu leebem.”

      „Minu leebus tuleb välja teenida.”

      Aaron tõstis vee päevinäinud töntsakale lauale ja pani käed puusa. „Sa oled mõnikord tõeline nuhtlus.”

      „Arvad?”

      Aaron pigistas huuled kokku. Nicki assistent oli umbes sada seitsekümmend kaheksa sentimeetrit pikk, kiitsakas, soengusse sätitud tumedate juustega ja suur rahmeldaja, millega Nick oli juba harjunud. Ükskõik kui palju erinevaid teksapaare Aaron kandis, ei paistnud ta ikkagi sellesse keskkonda sisse sulanduvat. Ta jääb alati Texase maapiirkonda vangistatud linnapoisiks.

      Nick oli sellegagi harjunud. Aaron tegi oma tööd pagana hästi ja oli talle lojaalne. Ent assistendil oli kombeks süüvida teemadesse nagu puugil vihmasel hooajal maaprakku.

      „Ta on tore tüdruk,” ütles Aaron. „Ta on lihtsalt rivist väljas. Tema arvates jättis perekond ta äsja maha. Kas see ei tähenda sulle midagi?”

      Nick lõpetas saduldamise. Ta haaras veepudelid ja torkas need sadulakottidesse. „Ta on siin selleks, et saaksime teda aidata. Muul pole tähtsust. Ta on endast väljas. Kui ta on end kõndimisega maha rahustanud, on temaga lihtsam toime tulla.”

      „Ta pole endast välja läinud lehm. Ta on inimene.”

      „Sa võtad seda juhtumit liiga palju südamesse.”

      „Keegi peab seda tegema. Ole tema vastu lahkem.”

      „Ma päästsin ta. Kas sellest ei piisa?”

      „Ei, ta on tore inimene. Sinulegi kuluks veidi toredust ära.”

      Nick viis hobuse õue. Enne sadulasse hüppamist põrnitses ta Aaronit. „Unusta see mõte paugupealt! Kas kuuled?”

      Aaron naeratas. „Peale selle on ta kenake. Sain su pilgust aru, et märkasid tema ilu. Mina ei vaata naisi, kuid ta avaldas isegi minule muljet.”

      „Ta on klient, muud midagi.”

      Aaron pööritas silmi. „No kuule. Arvad, et keegi usub säärast jampsi?”

      „Mind ei huvita, mida sina usud.” Izzy oli siin sellepärast, et Nick pidi teda aitama. Muid põhjusi ei olnud. Nick ei lasknud kedagi oma südamesse, iseäranis neid, keda oma rantšosse võttis. See veel puudus, et ta peab hakkama kellegi tunnete eest vastutama.

      „Kas nägid tema peput?” uuris Aaron, kui Nick sadulasse kargas. „See on täiuslik. Mis sa arvad, kas ta teeb kükke? Minu pepu on küll täiesti lame.”

      Nick ihkas vaikset meeldivat elu. Kuid pidi nüüd selle jamaga tegelema.

      „Ma lähen ära,” teatas ta.

      „Hea küll, aga ole tema vastu õrn, kui ta leiad. Ta on endast väljas ja võib-olla koguni infarkti äärel. Pole välistatud, et pead suust suhu hingamist tegema.”

      Nick juhtis hobuse jõesängi poole. „Kas sa ei peaks praegu töötama?”

      „Jah, aga siin on märksa toredam.”

      „Ütle head aega, Aaron.”

      „Head aega, Aaron.”

      Nick kohendas mütsi. Õhutemperatuur oli kindlasti neljakümne ringis. Ta heitis