Kuumalt kannul. Titani õed, IV raamat. Susan Mallery

>

      

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      HOT ON HER HEELS

      2009

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 2009 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10461

      ISBN (PDF) 978-9949-20-128-0

      ISBN (ePub) 978-9916-11-094-2

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      ESIMENE PEATÜKK

      Neli kuud helistamist kõikidele tuttavatele, kes olid talle teene võlgu, kast kallist konjakit ja kohtumine libekeelse eradetektiiviga, kes arvas ekslikult, et kohtumine tähendab seksi. Põlvehoop kubemesse oli ta sellest eksiarvamusest vabastanud. Ja lõpuks oli Daina Birchil see mees pihus.

      Nüüd liftiga Garth Duncani katusekorteri poole sõites Dana naeratas, vaadates pabereid, mida ta käes hoidis. Paberil oli kirjas, et Garth on Dallase politseijaoskonda kutsutud. Paber tähendas, et Garthi ootab ees väga paha päev. Dana omakorda oli ülimalt rahul.

      „Igavene tõbras, kuradi tõhk,” pomises Dana liftist välja astudes ja ukse poole suundudes. „Sa arvasid, et olid väga kaval. Sa arvasid, et võid teha mida iganes ja puhtana välja tulla. Sa arvasid, et võid teha mu sõpradele halba.”

      Ideaalne oleks, kui Garth keelduks temaga kaasa tulemast ja Dana võiks teda relvaga ähvardada. Võib-olla isegi kuuli kogemata keresse saata. Kui Garth oleks tüüp, kes lööb seadusesilma ees araks, rääkimata tagajärgedest. Oma fantaasiates nägi Dana Garthi värisemas ja anumas. Kuigi see polnud nii meeldiv kujutluspilt kui näha teda vereloigus lamamas, ajas seegi asja ära. Paraku oli Garth pigem tüüp, kelle käsutuses oli tuhat dollarit tunnis teeniv advokaat, kelle põhitöö oli politseijaoskondadega kohut käia. Aga täna pole tal sellest kõikvõimsast advokaadist kuigi palju abi.

      „Nii et täna oled sa mul peos,” ütles Dana uksele koputades.

      Selle aja jooksul, mis Garthil kulus ust avama tulemiseks, nautis Dana võitu. Ta oli näinud Garthi tabamiseks ränka vaeva ja iga tund, mis oli kulunud kaevamiseks, juhtniitide järgimiseks ja õnnelikku läbimurret oodates, oli ennast kuhjaga ära tasunud. Garthi enda süü, mõtles Dana kahjurõõmsalt. Tal poleks maksnud teha kurja inimestele, kellest Dana väga hoolis. See ei lähe kellelgi läbi, ilma et ei peaks tema, Dana ees vastust andma.

      Uks avanes. Dana muigas, nähes, et Garth hoiab ennast poolenisti ukse varju. Võib-olla ta ikkagi k a r d a b, mõtles naine põlglikult.

      Dana näitas mehele paberit. „Tere hommikust. Meil seisab ees väike sõit politseijaoskonda.”

      „Kas tõesti?” küsis Garth ust rohkem lahti tõmmates, nii et Dana nägi teda üleni. „Kas ma tohin enne riidesse panna?”

      Ootamatu pööre, mõtles Dana pahaselt, nähes üht käterätikut mehe kaela ja teist niuete ümber. Garth tilkus, ilmselt oli ta just duši alt tulnud. Ta tumedad juuksed olid pisut turris, näoilme pigem lõbus kui murelik.

      „Vähemalt te näete, et ma pole relvastatud,” ütles Garth pilkava häälega.

      „Kui ka oleks, ei hirmutaks see mind.”

      „Seda sellepärast, et te ei tea, milleks ma võimeline olen, politseinik Birch. Nii et kuidas jääb? Kas te olete valmis talutama mind alasti läbi Dallase tänavate või ma panen riided selga?”

      Garth ütles seda enesekindlalt, just nagu teades, et teda ei võeta kaasa, ainult käterätik ümber – mis vastas muidugi tõele. Neetud! Danale meeldisid olukorrad, mida t e m a suudab kontrollida.

      „Pange riidesse,” ütles ta tõredalt. „Aga ma tulen kaasa, et te ei prooviks põgeneda.”

      Garth pilgutas talle silma. „Otse loomulikult. See on sama hea vabandus kui iga teine.”

      Dana ärritus. Ta parem käsi liikus instinktiivselt relvale. „Ärge üritagegi!” kähvas naine. „Ja lubage endale kinnitada, et mind ei huvita teie kondine tagumik. Ega ükski teine teie kehaosa.”

      Garthi üks suunurk kerkis. „Te võite vaadata, Dana. Mul pole sellest sooja ega külma.”

      Ta mängib minuga, püüab ajada mind segadusse, mõtles Dana. Ta keskendus põhjusele, miks ta siin on.

      „Tehke nalja nii palju, kui süda lustib,” ütles ta. „Te lähete vangi.”

      „Paljast soovist selleks ei piisa.”

      „Sellest te ei pääse,” ütles Dana. „Mul on kõik vajalikud tõendid olemas.”

      „Ei, ei ole.” Garthi hääl oli vaikne ja reetlikult leebe. „Kui oleks, oleksite mind arreteerinud, aga mitte küsitluseks välja kutsunud. Soostuge sellega, Dana. Teil pole midagi, mille alusel mind süüdistada. Te lahmite huupi.”

      Kuigi Dana teadis, et vägivald ainult nõrgestaks ta olukorda ja tõestaks, et Garthil on õigus, oli tal suur, väga suur tahtmine mehele virutada.

      „Jätke see minu mureks.” ütles ta kätt küljele langetades. „Üks asi korraga.”

      „Kas see osa, kui te mind alasti vaatate?”

      Dana astus korteriuksest sisse ja pööritas silmi. „Jah. Ma olen õnnega koos! Kas teie pilte Arrogance Monthly’s on avaldatud?”

      „Ma olen olnud kaanepildil.”

      Suur tuba oli ilmatuma lahmakas – Dana oletas, et sinna mahuks terve tema korter ja veel viis samasugust. Aknad ulatusid maast laeni ja sealt avanes vaade peaaegu kogu Dallasele. Aga Dana ei hoolinud sedasorti asjadest.

      Ta silmitses meest enda ees ja kortsutas kulmu Garthi päikesest valgustatud üleni armilist selga nähes.

      Mõned armid olid kitsad madalad ribad, kuid enamik paksud ja kõrged, otsekui oleks neid korduvalt lahti lõigatud. Dana kõht tõmbus kergelt krampi, kuid ta näoilme ei muutunud.

      Ta teadis Garth Duncanist põhilisi fakte. Ta on rikas – hirmuäratavalt rikas, tosinate firmade omanik ja raha voolas kui vesi. Ta oli alustanud naftaäriga ning Lõuna-Ameerikas ja teistes maailma paikades – kus ta kahtlemata vägistas ja varandust kokku röövis – olid vihased kohalikud ta kinni võtnud. Nad olid vedanud Garthi ja tema kaaslase, silmad kinni seotud, džunglisse ning piinanud neid seal iga päev kuu aega järjest.

      Dana pilk langes mehe pikkadele lihaselistele jalgadele. Ka seal olid kerged armid, kuid need kõik olid operatsioonidest jäänud. Ta mõlemad jalad olid vangistuse ajal murtud. Sõber oli ta seljas ohutusse kohta kandnud.

      Oleks ta pigem seekord surnud, mõtles Dana, aga mitte eriti jõuliselt. Siis poleks ta saanud mu sõpradele häda teha. Aga ta jäi ellu. Tuli tagasi ja elas kui kuninga kass.

      Dana järgnes mehele mõne sammu kauguselt suurde magamistuppa ja sealt külapoe