Naistemees. Susan Mallery

      „Kena veok,“ märkis ta, kui mees oli juhiistmele roninud. „Nähtavus on suurepärane.“

      „Macho,“ parandas mees teda. „Üks macho veok.“

      Naine lihtsalt pidi naerma, ta ei saanud teisiti. „Aga muidugi. Minu viga. Kujuta ette, kuidas masin siis välja näeks, kui sa supersuured rehvid ostaksid.“

      „Pole minu stiil.“

      Ahah, aga veok ju oli? Ja siis öeldakse, et naised on keerulised.

      Carter pani autole hääled sisse ja heitis pilgu Rachelile. „Kuhu suundume?“

      Naine pani turvavöö kinni ja seletas, kuhu sõita.

      Kui Carter oli parkimisplatsilt välja keeranud, ütles ta: „Sul tuleb oma sõbrannaga üks vestlus maha pidada. Minemasõitmine ja su üksi baari jätmine ei ole okei.“

      „Olen nõus. Ma ei suutnud seda uskuda, kui välja astusin ja nägin, et ta auto on läinud. Ma ei tunne Diane’i samas kuigi hästi, aga siiski...“ Rachel kehitas õlgu.

      „Te töötate koos?“ uuris mees.

      „Jah. Diane alustas sel poolaastal. Ta on neljanda klassi õpetaja.“

      „Suured lapsed,“ narris Carter.

      „Suuremad kui minu omad. Lisaks kahtlustan, et üheksaseks saanult tegelevad nad märksa vähem plastiliini söömise ja muu taolisega. Aga ma ei vahetaks oma tööd millegi vastu. Mulle meeldivad väikesed lapsed. Neile on kõik uus ja põnev. Nad näevad kõiki võimalusi. Kui ma teen oma tööd õigesti, siis saan aidata neil hiljem kogu elu kooli armastada.“

      Just tol hetkel helises mehe mobiil. Ta tõmbas selle särgitaskust välja ja tegi lahti.

      „Brockett. Mhmh. Jep. Kust sa teadsid?“ Mees naeris. „Ei. Sain aru. Head õhtut.“ Ta lõpetas kõne. „Su sõbranna tuli tagasi sind otsima.“

      „Kas tõesti? Väga hea. Ma ei oleks tahtnud homme ta peale karjuda. Kes helistas?“

      „Jenny, baariteenindaja. Ta ütleb Diane’ile, et sinuga on kõik korras.“

      Rachel avas suu ja sulges selle kohe uuesti. Ta ei olnud kindel, et „kõik korras“ annab olukorrast õige ülevaate. Oli väike võimalus, et Diane’ile jääb mulje, nagu läheks ta mehe juurde, kellega oli just tuttavaks saanud. Polnud just maailma kõige jubedam asi, aga samas oli see tegelikkus, milles Rachel end mugavalt ei tundnud.

      Kuna ta seda Carteriga arutada ei saanud, siis esitas ta järgmise loogilise küsimuse.

      „Kuidas baariteenindaja su telefoninumbrit teab?“

      „Ei maksa asjast suurt numbrit teha,“ ütles mees talle. „Ma ei ole selles baaris sage külaline. Me Jennyga teame teineteist juba pikka aega. Oleme aastaid sõbrad olnud.“

      Ah et sõbrad? Ja enne seda?

      Carter parkis auto väikese kortermaja ette, kus Rachel elas. See asus linna vanemas osas. Rachel oli just selle koha valinud, sest talle meeldisid kõrged laed ja kahekümnenda sajandi algusaegadele omane arhitektuur.

      Carter lülitas mootori välja ja libistas pilgu üle maja ees seisvate autode. „Las ma arvan,“ ütles ta pargitud sõidukeid silmitsedes. „Hall sedaan.“

      Rachel tegi turvavöö lahti ja tundis end rahulolevalt, et sai mehele väikese üllatuse valmistada. „Väike punane kaheistmeline allalastava katusega sportauto.“

      Carteri silmad läksid suureks. „Ei ole võimalik.“

      „Aga on.“

      Carteri pilk jäi naise näol pidama. „Miks ei võinud minu eelkooliõpetaja rohkem sinu moodi olla?“

      „Võib-olla ta oli. Viieaastased ei märka tavaliselt sedalaadi asju.“

      „Võib-olla tõesti.“

      Enne kui naine oli Carterit sõidu eest tänanud, ronis mees juba autost välja. Rachel toimis samuti ja nad kohtusid kõnniteel.

      „Sa ei pea mind üles saatma,“ ütles naine.

      „Aga ma tahan seda teha. Ma pakun päästmise täisteenust.“

      Rachel tundis end närviliselt ja mitte just omas elemendis, aga ta ei kartnud. Carter meeldis talle ja ehkki oli enam kui selge, et nad ei kohtu arvatavasti rohkem mitte kunagi, ei suutnud Rachel hoida tagasi vargset rõõmu, et mees kohe lahkuda ei tahtnud.

      Rachel läks ees trepist üles, kuni jõudis korterini. Lopsakatest taimedest möödudes uuris mees: „Sinu omad?“

      Rachel tõmbas kotist võtmed välja. „Veel üks hobi. Mulle meeldib kasvatamine.“

      „Eelkooliõpetaja, kes tantsib ja kel on rohelised sõrmed. Huvitav.“ Carter astus veidi lähemale ja puudutas õrnalt sõrmeotsaga naise põske. „Ma kavatsen sind suudelda, Rachel. Ütlen kohe ette ära, et saaksid sisse tormata, mulle kõrvakiilu anda või kaasa mängida ja mind vastu suudelda. Me teame, milline on minu valik, aga ka sul on siin sõnaõigus.“

      Koridori valgus tõi mehe blondides juustes välja kuldse läike. Carter oli nii ilus kui ka seksikas, mis oli kombinatsioonina peaaegu vastupandamatu. Rachel ei olnud juba kuid kohtamas käinud, teda ei olnud keegi juba peaaegu kaks aastat suudelnud ja kuni just praeguse hetkeni ei olnud talle kohale jõudnud, kui väga ta oma elus mehest puudust tundis.

      „Ma ei ole kõrvakiilude jagajat tüüpi,“ pomises naine, pilk mehe silmades.

      Pikkamisi valgus Carteri näole teadev naeratus, mis pani Racheli värisema.

      „Hea teada,“ lausus mees ja suudles seejärel Rachelit.