Naistemees. Susan Mallery

      

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      The Ladies’ Man

      2006

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Kaie Nõlvak

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2006 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11553

      ISBN (PDF) 978-9949-84-589-7

      ISBN (ePub) 978-9916-11-092-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armas lugeja!

      Oled sa kunagi saanud kellegagi tuttavaks ja leidnud hiljem, et oli hulk asju, mida sa selle inimese kohta ei teadnud? Nii palju head, millest johtuvalt see naine või mees sulle veelgi rohkem meeldima hakkab? Just selle ideega mängimine rõõmustab mind käesoleva seeria puhul. Ootamatud tutvused, ootamatud suhted, ootamatu lapsetegu! Armumine on alati kingitus, aga ootamatu armumine on isegi veel toredam.

      Rachel Harper on naine, kes arvab, et ta naudib üllatusi, aga on siiski enam-vähem rutiini kinni jäänud. Carter Brockett on just sobiv mees selleks, et naine kiiresti armuma panna, aga mis saab siis, kui nende tee viib suunas, kuhu kumbki neist minna ei kavatsenud?

      Loodan, et naudid „Naistemehe“ lugemist.

      Parimate soovidega

      Susan Mallery

      Esimene peatükk

      Rachel Harper oli alati soovinud olla rohkem väljapeetud. See asus ta nimekirjas just soovituste „Ole hetkel maailmas toimuvaga rohkem kursis“ ja „Ära lase käsitsipesu nõudvat musta pesu hunnikut nii suureks kasvada“ vahel.

      Naine oli hakanud igal õhtul riiklikke uudiseid vaatama, aga õrna pesuga ei olnud asjad sama hästi. Ja väljapeetus? Täielik null.

      Seepärast leidiski Rachel end küpses eas, kahekümne viiesena baaris istumas, tundes, et tal pole aimugi, kuidas käituda. Mitte et ta oleks siin olnud tavalise baarikülastajana. Ei, ta oli nõustunud tulema välja koos Diane’iga, uue õpetajaga koolis, kus Rachel töötas. Diane oli oma poiss-sõbrast lahku minemas ja oli palunud, et Rachel tuleks kaasa ja talle hingelist tuge pakuks. Kuivõrd uus soovitus Racheli nimekirjas, just käsipesu teema järel, oli „Käi rohkem väljas“, siis oli naine nõustunud Sinise Koera baari kaasa minema.

      Rachel ei olnud kindel, milline koer, sinine või mitte, oli baari nimepanijal meeles mõlkunud. Baaris tundus olevat märksa rohkem mehi kui naisi. Rachel keerutas tellitud Margaritat käes ja võttis siis suure lonksu.

      „See tõbras ei ilmu isegi välja,“ lausus Diane oma kohalt teisel pool väikest lauda, mille nad olid selle seinaäärse asukoha tõttu valinud. „See on nii tema moodi. Vannun, et ma annan talle hoobi piki pead, kui teda näen.“ Diane vakatas ja naeratas siis.

      „Kas nägid? Räägin mina-lausetega, nagu raamatus soovitati.“

      „Jah, räägid tõesti,“ pobises Rachel, otsustades, et jätab märkimata, et eneseabiõpikus soovitatud mina-laused ei olnud arvatavasti seda sorti, et „Ma annan talle hoobi piki pead“.

      „Seal see mees ongi,“ ütles Diane püsti tõustes. „Soovi mulle edu.“

      Rachel heitis pilgu pikale tumedapäisele tüübile, kes nägi välja, nagu suudaks ta seljatada ükskõik millise baaris oleva mehe. „Edu,“ ütles ta, mõeldes seda tõsiselt.

      Carter Brockett silmitses peenes kleidis kurvikat brünetti ja adus, et teda lahutab mitmesugustest probleemidest vaid mõni sekund. Mehe aju rahulik, loogiline poolkera tuletas talle meelde, et kõigi elus ette tulevate kannatuste allikaks olid naised. Elu oli alati parem, kui ta minema jalutas.

      Ta aju teine poolkera aga – ja ülejäänud osa temast –, mis nautis sooja keha ja terava mõistuse ligiolu ja puhtnaiselikku maailmanägemust, ütles mehele, et naine tundub huvitav. Ja mehe järelejäänud ratsionaalne taju, mida oli kujundanud väga tahtejõuline ema, kes oli koolitanud ta välja alati endast nõrgematele appi asuma, ütles, et naine on omadega pigis.

      Carteril ei pruukinud muidugi õigus olla. Mees ei teadnud enamat, kui et naine võis olla nahka riietuv domineeriv tüüp, kes tuli baari, olles selle mainest teadlik. Ent Carteril oli selles osas kahtlusi.

      Sinine Koer oli politseinike baar. Aga mitte suvaline mundrimeeste kogunemiskoht. See oli koht, kuhu mehed läksid üheöösuhet otsima, ja sinna tulevad naised olid sellest teadlikud. Enamasti Carter vältis seda paika. Ta töötas salapolitseinikuna ega saanud endale lubada, et teda seal nähtaks. Aga üks ta kontaktisikutest oli peale käinud, et nad just selles baaris kokku saaksid, nii et Carter oli nõusse jäänud, palvetades omaette, et keegi mundrikandjatest teda ei kõnetaks.

      Keegi ei olnudki seda teinud. Mees oli oma asjad korda ajanud ja oli just lahkumas, kui brünett oli sisse astunud, koos sõbrannaga, kes parajasti pidas üsnagi pingelist vestlust Eddyga. Mis kohtingukommetesse puutus, siis ei olnud Eddy mingi prints, nii et Carteril oli tunne, et vestlus ei kulge just kõige paremini. Mees noogutas Jennyle, kes oli hetkel baariteenindaja ametis, ja osutas siis brünetile. Jenny kulmud kerkisid.

      Carteril ei olnud tarvis kaua arutleda, mida Jenny olukorrast arvas. Jenny oli ta endine tüdruksõber ja tundis teda üsna hästi. Mnjah, olgu, äkki oli ta paarikuise üksioleku järel jälle valmis sellele mehe-naise asjale uue võimaluse andma. Kuigi ta tegelikult teadis, milleni see viib. Kuigi see lõppes alati katastroofiga.

      Carter libistas pilgu üle ruumi ja nägi, et ta ei ole ainus, kes oli märganud kontrasti brüneti otsekui patustamiseks loodud keha ja pühapäevakooliõpetaja riiete vahel, mida ta kandis. Nii et kui Carteril oli kavas naist suurte karmide võmmide eest kaitsta, siis tuli tal kohe tegutseda.

      Carter jalutas baarileti juurde, kus Jenny oli talle õlle ja Margarita valmis pannud. Mees jättis naise teadva muige tähelepanuta ja suundus brüneti lauda.

      „Tere. Minu nimi on Carter. Kas võin sinuga liituda?“

      Samal ajal, kui ta selle küsimuse esitas, pani ta kaasa võetud joogid lauale ja naeratas oma parimat naeratust.

      Jajah, odav trikk, mõtles ta endamisi, tuletades meelde kõiki neid tunde, mis ta keskkoolis selle lihvimisele kulutanud oli. Mees oli õppinud naeratama, kombineerides sellesse just õige hulga huvi, sarmi ja häbelikkust. Ta ei olnud sellega kunagi alt läinud.

      Ka mitte täna, sest naine vaatas üles, punastas, tõusis pooleldi püsti, võttis uuesti istet ja kõige selle käigus ajas ümber oma peaaegu tühja joogiklaasi, nii et selle plögane sisu ebaühtlaselt laual ja naise kleidi rinnaesisel maandus.

      „Oh ei,“ ütles brünett pehmel, peaaegu laulval häälel. „Neetud. Ma ei suuda seda uskuda...“ Naine surus huuled kriipsuks kokku ja vaatas mehe poole.

      Carter oli laua juba paari salvrätiku abil puhtaks teinud. Ta ei pööranud mingit