Naistemees. Susan Mallery

sellelt eemale pöörata, mis andis märku, et tal tuleb mehe kohta rohkem teada saada. Ei, oot – see oli juba ta nimekirjas.

      Mees oli suurt kasvu ja laiaõlgne ning naeratas viisil, mis pani naise varbad pehmetes madalates kingades konksu tõmbuma, kui ta kaalutles, kas mehe särgi ja teksade all ka mõni huvitav tätoveering leidub. Mis tunne oleks olla nahka ja pitsi riietuv naine, keegi selline, kes oskaks Carteri-suguse mehega midagi peale hakata? Tema ise punastas, sisuliselt kokutas ja soovis, et Diane kiirustaks, et nad saaksid juba ükskord minema hakata.

      Aga Rachel ei olnud veel valmis lahkuma. Veel mitte. Carter ei olnud seda tüüpi mees, kes tavaolukorras talle läheneks, ja oli põnev mängida „mis oleks, kui“ mängu, mis sest, et tegevus toimus ainult naise peas.

      Niisiis võttis Rachel sõõmu oma Margaritast ja kujutles, et tal on mustast nahast seeliku või pükste ja korseti all seljas pöörane punasest pitsist rinnahoidja ja sellega kokku sobivad stringid. Mida see Rachel niisugusele mehele ütleks?

      „Räägi mulle mõni saladus,“ ütles naine, üllatades ennastki, ja arvestades, kuidas mehe kulmud kerkisid, ilmselt ka teda.

      Rachel tahtis instinktiivselt öeldu tagasi võtta ja kinnitada, et mees ei pea talle midagi rääkima, aga ta ei tahtnud nüüd enam alla anda.

      Mees mõtles hetke järele ja kehitas siis õlgu. „Ma muudkui üritan naistest lahti öelda. Nad tungivad mu elu igasse viimsesse kui soppi ja ma tean, et mulle oleks parem, kui suudaksin neist eemale hoida. Mind kasvatati õigesti käituma, nii et kui ma juba omadega sees olen, on raske välja saada.“

      Polnud just see vastus, mida Rachel oli oodanud. „Sa tead ometi, et ma naine olen?“ päris ta naljaga pooleks.

      Mees muigas. „Oo jaa. Jäi silma küll.“

      „Sa ütled naistest lahti nii, et ei väldi neid?“

      Carter rüüpas õlut. „Asi on alles pooleli,“ tunnistas ta. „Ma väldin neid paar kuud ja siis jalutan kuhugi turvalisse kohta sisse ja mind lööb kohe nokauti keegi, keda ma üldse näha ei lootnud.“

      Kas mees pidas teda silmas?

      „Räägi mulle parem oma saladus ära,“ ütles mees.

      „Ma tegelen tantsimisega,“ tunnistas Rachel pikemalt mõtlemata ja soovis peaaegu kohe, et saaks need sõnad tagasi võtta. „Tahtsin öelda, et tegelesin. Lapsepõlves ja ülikooli ajal ka. Tahtsin tantsijaks saada, aga mu kehatüüp ei sobinud.“

      Mees oli piisavalt viisakas, hoides pilgu naise näol.

      „Mis tüüpi tantsuga?“ küsis ta.

      „Kõigega. Balleti, džässtantsu, kaasaegse tantsuga. Käin siiani tundides, mis on tobe, sest ega ma sellega lõpuks midagi peale ei hakka.“

      „Miks see tobe on? Kas kõigel peab olema mingi eesmärk?“

      Rachel ei teadnud, kuidas vastata. Ta ei olnud oma tantsuharrastusest kunagi kellelegi rääkinud ja ta ei olnud kindel, miks ta selle nüüd üles oli tunnistanud. Vast ehk seetõttu, et tantsust oli lihtsam rääkida kui tema naha ja pitsi teemalisest fantaasialennust.

      Enne kui Rachel vastata jõudis, lõikas Diane’i terav hääl ruumi õhustiku läbi.

      „Eddy, sa oled üks paras tolvan. Ma ei tea, miks ma üldse su peale aega raiskasin.“

      „Kullake, miks siis nii?“

      Eddy sirutas käe Diane’i järele, kes aga lükkas mehe käsivarre eemale. „Ma vihkan sind. Kuidas oleks ühe niisuguse mina-lausega. Käi põrgusse.“

      Eddy tõstis mõlemad käed. „Mulle ei meeldi su selline käitumine. Unusta kogu asi.“

      Diane põrnitses meest üksisilmi. „Olgu, unustangi. Kõik on lõppenud. Ära vaevugi uuesti välja ilmuma. Kas said aru?“

      „Selge pilt. Ära ise ka mu juurde tagasi tule. Ma ei ole huvitatud.“

      „Mina ka mitte.“

      Nende sõnadega keeras Diane kanna peal ringi ja tormas baarist minema.

      Rachel vahtis talle järele. „Diane ütles küll, et tahab lahku minna, aga ma ei arvanud, et ta seda tõsiselt mõtleb.“ Rachel jälgis ust, tundes muret, kas sõbrannaga on ikka kõik korras. „Ma pean minema, et vaadata, kuidas tal on.“

      „Aga muidugi.“

      Rachel tõusis püsti, samuti Carter. Naine silmitses meest, seejärel ust ja siis jälle meest.

      „Tänan vestluse ja joogi eest,“ lausus ta, tundes end äkitselt imelikult. „Sa tundud tõesti tore.“

      Carteri naeratus pani naise varbad uuesti konksu tõmbuma. „Lause, mida iga mees kuulda soovib.“

      „Kuidas? Ahah.“ Rachel naeris. „Õige küll. Vabandust. Sa olid täna eriti ohtlik. Olin hirmust sõge.“

      „Nii on parem.“

      Carter astus ümber laua ja suudles naist õrnalt. Racheli jaoks oli see täiesti ootamatu. Ühel hetkel mees lihtsalt kõndis ja juba järgmisel tundis naine oma suul pehmet, ahvatlevat survet, mis haihtus enne, kui ta jõudis seda täielikult tajuda.

      „Ela hästi, Rachel,“ ütles mees ja suundus baarileti poole.

      Naine jälgis meest lahkumas, pööras ümber ja kõndis välja, ikka veel sooja õhtusse. Kes oleks võinud arvata, et ta võib kohata niisugust toredat meest ühes baaris? Rachel heitis pilgu sildile, millel ilutses neoonsinine istuv ja saba liputav koer. Ja et see kõigist kohtadest just siin juhtub.

      Vähemasti võis ta nüüd tõmmata oma nimekirjast maha soovituse „Käi rohkem väljas“, mõtles Rachel, kui ta Diane’i auto poole sammus. Seda et...

      Autot ei olnud enam oma endisel kohal. Rachelil oli täpselt meeles, kuhu sõbranna oli auto parkinud, sest kummitusliku sinise sildi kuma oli ta kleidi purpurseks värvinud, kui ta autost välja astus. Kuivõrd paanikas Diane’i ei olnud näha, oli autovarguse variant ebatõenäoline.

      „Aga ma pidin Diane’iga koju saama,“ ütles Rachel valjul häälel endamisi.

      Diane oli ära läinud? Kas see oli võimalik? Loomulikult oli sõbranna olnud endast väljas, aga...

      Rachel kõndis parkimisplatsi servani ja uuris tänavat nii ühes kui teises suunas. Ei midagi. Tuttavat sinist pikapautot ei paistnud kusagilt tema poole sõitvat.

      Rachel avas suu ja sulges selle siis jälle. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta ei tundnud Diane’i küll väga hästi, aga mis seisus pidi see naine olema, et minema tormas ja tema maha unustas?

      „Kas sul on abi vaja?“

      Rachel oleks tuttava hääle peale peaaegu oiatanud, ja mitte heas mõttes. Ta oli baaris toimunuga niivõrd rahul olnud. Ta oli käitunud targalt ja baari-maailma reeglite kohaselt... enam-vähem. Aga nüüd kõik see vastu taevast lasta oli küll paras nöök.

      Rachel pööras end ringi, seisis Carteriga silmitsi ja kehitas siis õlgu.

      „Tähendab, et su sõbranna oli rohkem endast väljas, kui kumbki meist oleks seda arvanud,“ tõdes Carter, olles juhtunu enda jaoks lahti mõtestanud.

      „Tundub nii.“

      „Ole nüüd,“ sõnas mees naeratades. „Ma viin su koju.“

      Naine tahtis öelda, et see ei ole vajalik. Et ta helistab mõnele teisele sõbrale või tellib takso. Aga aeg oli hiline ja talle ei meeldinud mõte kedagi juhtunu pärast tülitada. Ja lõppude lõpuks oli see siin Riverside, mitte New York. Päris nii ei olnud, et tühjad taksod saaliksid kõikjal ringi, otsides kliente.

      Carter tõstis mõlemad käed, nagu annaks ta alla. „Minuga on turvaline.“

      „Hahaa. Ise sa enne ütlesid, et oled ohtlik.“

      „Ainult