Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn. Aidi Vallik

Haapsalu-aastatel Paralepa rannale Vasikaholmi, ja seda lihtsal põhjusel: seal läheb normaalselt sügavaks. Paralepas vajab pikka kannatust see lõputu vees sumamine, enne kui jalad põhjast lahti saad tõugata, nii et kõhtu vastu põhja ära ei kriibiks. Samas on Paralepa plussiks jälle hea tugev liivapõhi.

      Vasikaholmis on ühes lõigus ka liivapõhi, aga ainult ühes lõigus. Pead teadma, kus see on, et sealt vette minna. Paar sammu kõrvale on juba teravad kivid, väiksemad ja suuremad, ja kui kiviklibu ära lõpeb, algab pehme muda. Aga see siis enam ei häiri, sest on juba piisavalt sügav selleks, et ujuda ja jalgu mitte põhja toetada.

      Nii et tädi Linda aed oli õhtuse ujumise tee, ja vahel ka niisama küllaminemise tee, sest nad käisid vanaemaga peaaegu iga päev teineteise poolt läbi, vahel ka mitu korda. Nad olid õed, isegi sõbrannad. Ja see, et nad elasid kõrvuti majades, ei olnud mitte juhuslik.

      Haapsalu holmid hoonestati muu vanalinnaga võrreldes võrdlemisi hilja, minu teada alles üsna 18. sajandi lõpus, kui meri oli sedavõrd taandunud, et avas läbitava maariba holmidelt vanalinna. Enne seda olid Haapsalu mõlemad holmid lihtsalt saarekesed madala vee taga ja seal karjatati linnaelanike pudulojuseid. Tegemist oli sageli üleujutuste all kannatava madala maaga, millel kruntide hinnad mõistagi märksa odavamad kui mujal linnas, ja seepärast hakkasid holme asustama Noarootsist linna kolivad rannarootslased.

      Eks pered hoiavad ikka kokku, ju püüti sugulaste vahel krundid osta ikka lähestikku. Ja minu linnavanaema ning tädi Linda ema oli sulaselge Noarootsi rootslane, nagu mulle on kõneldud, lausa rootsikeelse emakeelega. Eks ta mandrile tööle ja elama siirdudes muidugi eestistus. Seal Sadama ja Kaluri tänava kandis elas teisigi peresid, kes linnavanaema juttude järgi olid meile kuidagi tema ema pidi sugulased, aga kes see lapsena selliseid jutte ikka meelde jätab… Praegu tahaks muidugi teada, aga pole enam, kellelt küsida.

      Sellel kandil oli vanade rannarootslaste jaoks peale odavuse ju veel teinegi argument – otseühendus Noarootsiga. Sest seal oli ju see legendaarne vana sadam, hiljem väikesadam ning liinipaadid. Talviti jälle oli lihtne jalgsi üle jää minna sugulasi vaatama. Vahemaa ei ole ju suur, kõigest kolm kilomeetrit.