Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn. Aidi Vallik

ehitatud just seda võimalust silmas pidades. Majal oli eri otstes kaks sissepääsu, kaks esikut, kaks kööki, kaks komplekti kambreid. Majapoolte vahel oli ühenduseks küll väike uks, aga seda kasutati vaid siis, kui teine pool parajasti välja üüritud ei olnud ja perekond tervet maja kasutas. Samuti oli perekonnal võimalik suvitajate käsutusse anda tube ka n-ö enda poole peal – siis võis ajutiselt kolida pööningule ehitatud tuppa või kuuri otsas olevasse suvekambrisse.

      Kuigi Haapsalu kuurordi tippajad olid juba esimese ilmasõja ajaks mööda saanud, oli minu lapsepõlves 1970. aastatel linn suviti puhkajaid ikkagi täis ja vanaemal „teine ots“, nagu maja tänavapoolse osa kohta öeldi, enam-vähem pidevalt välja üüritud. Kui mina või teised lapselapsed suviti linnavanaema juures olime, siis oli meie päralt pööningukamber – niipea kui olime piisavalt suured, et ennast vigastamata või alla kukkumata mööda roosipõõsastevahelist metalltreppi sinna üles ronida. Ja suviti linnavanaema juures olles olime päris harjunud, et majas on ka võõraid inimesi, kes räägivad vene keeles.

      Ma ei mäleta, et linnavanaemal või meil, lastel, oleks kunagi suvitajatega probleeme olnud. Vahel, kui mänguhoos meie kisa väga valjuks läks, siis jah, tuli vanaema või vanaisa keelama. Ja ükskord oli linnavanaemal sees keegi vene proua, kes kogu aeg turult kala ostmas käis ja iga päev neid köögis endale söögiks praadis või marineeris või mis ta kõik nendega veel tegi. Eks vanaema suvitajad enamasti tegidki endale ise süüa, aga tookord levis kalapraadimise hais üle terve maja iga päev ja peaaegu lakkamatult. See vanaemale väga ei meeldinud ja selle üle ta omaette torises meie, laste kuuldes. Muidugi eesti keeles. Kalaarmastaja proua oli iseenesest lahke ja südamlik inimene, väikest kasvu, toeka kehaehitusega ja keemiliste lokkidega lühikestes tumepruunides juustes. Ta tuli mitu korda meile, lastelegi, taldrikuga juurde ja pakkus sellelt lahkesti oma praekala. Aga kui ma ühe korra viisakuse mõttes olin pakutu vastu võtnud, siis edaspidi ma seda enam ei teinud. Sest, nagu selgus, praadis ta oma kalad tükkis kogu sisikonnaga, puhastamata, aga minu senine lapsepõlvekogemus ei sisaldanud rookimata kalade söömist. Sellega, et kala sees on luud, olin ma üsna leppinud, aga kui sisikond ka – ei. Minu piir jooksis siit ja siis ma olingi vastu võetud praeahvenaga hädas nagu mustlane mädas. Suvitajatädi nähes nokkisin viisakat nägu tehes kala ettevaatuse mõttes rohkem selja poolt, ja kui ta oli oma taldrikuga tuppa läinud, peitsin ülejäänud kala koos sisikonna ja paneeringuga vanaema sõstrapõõsa alla naatide sisse.

      Vanaemale meeldisid tema suvitajate hulgas venelastest hoopis rohkem juudid, kes oma valgete mütsikeste ja kübaratega ringi patseerisid. Nood olid vaikse loomuga, vaoshoitud ja omaette hoidvad inimesed, samal ajal kui vene suvitajatega kaasnesid valjud hääled ja nende tuttavate külaskäigud, mis vahel võisid minna lärmakaks. Kuidas linnavanaema kõikide nende olukordade ja inimestega hakkama sai, seda ma imestan omaette praegugi, aga suvitajaid pidas ta enda juures pikki aastaid, taasiseseisvumiseni välja. Tal olid välja kujunenud ka püsikunded, kes tulid Leningradist või Moskvast või Tula oblastist või kust iganes aastaid järjest igal suvel. Võib-olla meenutas vanavenelikesse puitpitsidesse mähitud Haapsalu neile midagi nende endi juba ammu kadunud maailmast ning andis põhjuse ikka ja jälle siit seda taga otsima tulla?

      VANADE POSTKAARTIDE MAAILM

      Minu lapsepõlves, 1970. ja 1980. aastatel, sarnanes Haapsalu hoopis rohkem vanadelt postkaartidelt ja fotodelt nähtud Haapsaluga kui sellega, mis ta praegu on.

      Paljud uusehitised olid toona veel püstitamata, paljud vanad hooned kokku lükkamata. Tundus, nagu oleks pärast 1945. aastat Haapsalu vanalinnas aeg viiekümneks aastaks seisma jäänud. Puitpitsilised majad olid jäänud hooletusse, vajunud rääma ja unustusse – kuigi samal ajal elati neis majades ju sees. Endisaegsed uhked ja mitte nii uhked puitvillad olid pärast riigistamist tehtud kortermajadeks, need enamasti vee ja kanalisatsioonita, trepikojas asuva ühiskäimlaga korterid kuulusid linna elamuvalitsusele ja inimesed olid neis vaid üürnikud. Ning nii need majad tasapisi nõukaaegses minnalaskmismeeleolus tolmu ja unustuse alla mattusidki. Läbi jooksvaid katuseid ja tuult läbi laskvaid seinu remontisid üürnikud omaalgatuslikult suvalise kättepuutuva materjaliga, eterniiditahvlite või vineeritükkidega või muul valitud meetodil, mille kujundlikuks koondnimetuseks sobib hästi „kaikad ja kivid“.

      Sellepärast tunnen ma Ilon Wiklandi lapsepõlvelugude illustratsioonidelt ja Ernst Enno lapselapse Elin Toona mälestustest ära omaendagi lapsepõlve väikeste puumajadega Haapsalu, kus aiad olid veel metsikud ning saladusi täis, kõrvaltänavad kruusakattega ja kassid-koerad-lapsed kõndisid ringi omapead. Muidugi pures pärast Ilon Wiklandi ja Elin Toona lahkumist neid maju ja aedu unarussejätmine ja allakäik, aga mu lapsesilm ei osanud siis veel seda ära tunda ega millegagi võrrelda.

      Minu lapsepõlves oli alles ka Elin Toona tädile kuulunud maja Supeluse tänaval, praeguse neuroloogiahaigla kõrvalkrundil, kus Elin Toona koos oma vanaema, Ernst Enno lese Ella Ennoga enne 1944. aasta põgenemist elas. Nüüd aastakümneid hiljem, kui lugesin tema mälestusteraamatust „Pagulusse“, kuidas ta mängis selsamal tänaval, mida minagi hästi teadsin ja tihti läbisin, ja kuidas teda suurte inimeste juttude ajaks muudkui saadeti aeda tilli tooma, või kus ta mädarõikapuhmaste vahel „pisikeste inimestega“ käis juttu ajamas, nägin oma vaimusilmas nii selgesti seda aeda – küll merepoolses vaates, kust see aed näha oli, ja ilma köögiviljapeenardeta, sest aeda ei peetud seal enam ammugi. Minu lapsepõlve ajal oli see aed juba umbe kasvanud, maja tühjaks jäänud, nii et ühel hetkel see lammutati ning sinna kerkis inetu madal telliskiviputka, minu mälestuste järgi neuroloogiahaigla mudahoidla. Ennode aiast jäi alles vaid üksik kuusk selle Tagalahepoolses otsas.

      Samast raamatust lugesin ka, kuidas Elin Toona oma tädi ainsa õigusjärgse pärijana oli teinud mitu katset kinnistut tagasi saada, aga Haapsalu linnavõimude vastuseisu tõttu ei läinud tal see korda ei üheksakümnendatel aastatel, kui vara tagastamine õigusjärgsetele omanikele oli täie hooga käimas, ega hiljemgi. Imestasin selle üle seda enam, et kui aastatel 2002–2011 ise Haapsalu linna volikogus istusin, ei olnud see teema meil mitte kordagi lauas ja ma ei teadnud sellest tuhkagi. Nagu raamatust lugesin, olevat 2010. aasta juunis Ernst Enno 135. sünniaastapäeva tähistamisel linnapea Urmas Sukles siiski avalikult andnud Elin Toonale lubaduse see omandiasi lõpuks korda ajada. Loodan tõesti, et Ennode pärandi küsimus on kuidagi lahendatud ega jää Haapsalu linnale häbi tegema.

      Kui aga pöörduda tagasi nende aastate juurde, kui olin laps ja teismeline, siis kogu see pealispinnal nähtav hüljatus, mille all ometigi oli veel tunda ammuste, kadunud hiilgeaegade hõngu, oli minu jaoks uskumatult huvitav ja veetlev. Ja mõtteid äratav. Kui uskuda hilisemas elus loetut, siis oli see täiesti reeglipärane. Nimelt väidavad paljud psühholoogiateadlased, et teatav kaos ja hooletussejäetus soodustavad mõttetegevust ja inspiratsiooni. Sellega seletatakse muuhulgas ka loominguliste inimeste tihti nähtavat ümberpaiknemist korrastatud, reeglistatud ruumist hoopis vähem reeglistatud ning korrastamata ruumi… kus nad alustavad selle reeglistamist ja korrastamist omamoodi. Just nõnda tekkis näiteks Christiania Taanis. Samalaadseks Eesti näiteks sobib hästi seni joodikute ja kurjategijate kandiks peetud laguneva Kalamaja asustamine kunstnike, näitlejate ja punkarite poolt taasiseseisvumise aegu. Kümmekond aastat hiljem oli seal tekkinud atraktiivne seltsielu ja sinna hakkas liikuma ka raha ja kinnisvaraarendus, ning mida edasi, seda rohkem. Nüüdne korrastatud Kalamaja on üsna kallis ja prestiižne kant, kuhu otsivad korterit eneseteadlikud nooremad perekonnainimesed ja trenditeadlikud hipsterid… ja kust kunstnikud ning näitlejad on tasapisi hakanud ära kolima. Otsima uut anarhiat, mida allutada.

      Näen praegugi vahel unes, kuidas poen vanaema aia tagumises sopis läbi kitsa jalgvärava tädi Linda aeda ja sealt läbi elumaja nurgast mööda aiaväravani, mis avaneb Uus-Sadama tänava ja Kaluri tänava nurgale. Sealt viis lühim tee lähimasse korralikumasse ujumiskohta, Vasikaholmile, ehk nii viissada meetrit, mitte rohkem. Tee viis üle Kuradisilla, mis minu lapsepõlves ei olnud tegelikult enam mingi sild, ainult Suurt ja Väikest viiki eraldav truubiga teetamm, nagu ta on praegugi, nüüd juba asfaltkatte all. Aga kunagi ammu olevat sealt viinud üsna suur palksild üle vee Vasikaholmile.

      Vasikaholmis