Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn. Aidi Vallik

küsis, kas keegi teab äkki peast ka mõnda luuletust või laulu, mis eriti meeldinud on, siis olin just mina see, kes pidi püsti kargama ja hakkama talle lugema (või, oh taevas küll, ega ometi mitte laulma…? Omal viisil…?) Heljo Männi sinililleluuletust: „Kased on kikkis ja kägugi kukub, sinilill väike, miks sina veel tukud? Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba, käes on sul ammugi õitsemisluba.“ Et luuletus oli väga lühike, aga mul oli kogemata juhuslikult peas veel palju igasuguseid luuletusi, siis olin ma õhinaga valmis jätkama, aga saalis teiste laste hulgas tõusev naerukihin andis mulle aimu, et ma olin jälle astunud üle mingite vaikimisi seatud piiride ja endale häbi teinud. Ning kui Ellen Niit küsis, kas ma tean ka, kes selle salmikese autor on, siis muidugi ma ei teadnud, sest seni polnud ju mulle olulised autorid, vaid luuletused.

      Igatahes ei suutnud see mõõdukas häbikogemus sugugi kustutada minu vaimustust täiesti muinasjutulise päriskirjaniku üle ja kui me teda pärast tagasi rongi peale saatsime, lubasin endale, et õpin nüüd kindlasti ka kannelt mängima, et kui Ellen Niit järgmist korda tuleb, saaksin ma talle koos teistega rahvamaja trepil kannelt mängida. Aga ta ei tulnud enam kunagi.

      Tookord, mitu aastat varem seal Ernst Enno ausamba juures ei juhtunud aga midagi pöördelist. Kõik kohad olid nagunii ausambaid ja kangelaslikult langenud Nõukogude sõdurite mälestusmärke täis, mõne ees lilled, mõne ees mitte, mõne ees pingid, mõne ees mitte – ei midagi erilist.

      Ka sellest sünnipäevapeost või ürituse seltskondlikust osast ei mäleta ma midagi. Küll aga tagasiteest on mul meeles, et olin õudselt väsinud ja tüdinenud ning jonni täis. Isegi jäätis, mille ema minu lohutamiseks või maharahustamiseks ostis, ei täitnud oma eesmärki täiesti, vaid tilkus mu ilusa kleidi peale, mis oli juba täiesti lubamatu. Isegi jäätis kiusas mind. Ma tunnen tagantjärele siiralt kaasa oma emale, kes jonniva ja väsinud minuga pidi läbi linna õigeks ajaks tagasi rongi peale jõudma.

      Aga need lapsepõlve Haapsalu hõberemmelgad. Tühjagi ma siis teadsin, et see on liik Salix alba, seenhaigustele üsna altid ja lühikese elueaga niiskuslembelised puud. „Hõbepajud,“ ütles ema, ja see kõlas sama muinasjutuliselt, kui välja nägi. Pikad hõbehallid, päikeses sädelevad oksad rippumas Eeslahe veeni ja selle kõrval kulgeva jalutusteeni. Just selliste puude otsas pididki elama haldjad, just sellise puu otsas pidi õõtsuma printsessi kiik, just sellised puud kasvavad võlutud metsas, mis on saladusi täis.

      Ma pean mõnel kevadel minema ja otsima üles, kas neid rannaäärseid puid on seal ehk veel mõni alles – ja endale koju mõned pistikud tegema. Tunnen praegu, et mul on hõbepajudest tuline puudus, minu suurde taluõue ja tiigi äärde sobiks mõni selline hästi. Kuigi ma kindlasti ei jõua ära oodata nende suureks kasvamist.

      Mäletan, et rongijaama jõudsime isegi ajavaruga ja see oli jälle üks tuju rikkuv asjaolu. Rongi polnudki ees, päike paistis liiga kuumalt ja loiutavalt Haapsalu raudteejaama läänepoolsele perroonile, mis oli ilmselgelt liiga pikk. Kui ma poleks olnud nii väsinud, siis ma oleks tahtnud vaadata, kas ma jaksan joosta selle hiigelpika perrooni ühest otsast teise – aga ma ei jaksanud. Ja olin ka selle peale pahane, et ma ei jaksanud. Vaene ema.

      Kuidas me lõpuks koju saime, sellest ei mäleta ma midagi. Tahaksin loota, et jäin rongi pääsedes kohe magama, mitte ei vaevanud üleväsinud väikelapse moel unnates oma ema veel pool tundi.

      Igatahes teadsin ma pärast seda käiku Haapsalu linnast umbes sama palju kui mu onu koer, kellele mere pealt paadist Haapsalu linna näidati ja räägiti, mis seal kõik on.

      LINNAVANAEMA JA SUVITAJAD VENEMAALT

      Mu linnavanaema elas Sadama tänava lõpuotsas, kus kunagi väga-väga ammu oli olnud ka päris sadam, esimese vabariigi ajal ilutsenud midagi jahtklubilaadset, aga minu lapsepõlve ajal tegutses lihtsalt vetelpääste- jaam.

      Linnavanaema maja paiknes vetelpäästejaama vastas diagonaalis üle tänava, selle maja kõige muljettekitavam osa oli suur rändrahn, mis oli ehitatud hoone otsaseina sisse. Maja omakorda oli ehitatud ümber perekond Tobiastelt ostetud hobusetallist. Suurem pool hoonest oli vaheseintega tubadeks jaotatud endine lubjakivist tallihoone, selle otsa oli linnavanaisa ehitanud ka kaks puitkonstruktsioonidega kambrit.

      Aeda eraldas tänavast kõrge laiadest laudadest plank. Mulle meeldis see eralduse ja saladuse tunne, mis selles aias valitses. Võib-olla just plangu pärast, mis ei lubanud tänaval liikujatel heita pilke enda taga toimuvale. Viis või kuus õunapuud. Seni mu elu kõige paremad valged klaarid. Veidi liiga tihedasti istutatud sõstrapõõsad ja vaarikad moodustasid koos õunapuudega aia tagumises otsas paraja padriku, kus oli alati natuke hämar ja niiske ning palju võimalusi kohtuda mõne ebameeldiva putukaga, näiteks herilaste või ämblikkudega. Sellepärast ma eriti meelsasti sinna padrikusse ka ei tikkunud. Hoopis rohkem oli mulle meele järele iluaia osa, mis algas värava juurest mööda maja esikülge jooksva pika püsilillepeenraga ning kulges edasi teisel pool jalgteed kasvava mururibana.

      Majast möödudes muutus jalgtee pisikeseks koduste jalgade tallutud rajakeseks, kustkaudu pääses puukuuri ja suvetoa eest mööda krundi lõppu, väikese jalgvärava kaudu peaaegu märkamatult mu vanatädi Linda aeda. Aga kui just rada mööda tädi Linda poole või holmi randa ujuma ei olnud vaja minna, siis majaesise jalgtee lõppedes võis ka ümber nurga paremale keerata. Seal maja edelapoolses otsas oli enne padrikut tore muruplatsike ja vanaema vanad, lopsakad ja ennastunustavalt lõhnavad roosipõõsad, mille vahelt viis metalltrepp üles pööningule, kuhu olid tehtud suvetoad.

      Ja paremal pool muruplatsikest oli vanaisa ehitatud võreseintega lehtla, millel ronisid metsviinapuud ja elulõngad. Ma armastan surmani neid suviseid tunde, mis ma veetsin seal lehtlas raamatut lugedes või nukkudega mängides või joonistades. Seal oli nii palju rõõmu ja rahu. Kaltsuvaip laudpõrandal, toolid ja laud, üks vana diivan. Tõeline oaas ja õuetuba kuumade suviste päevade jaoks, mida Haapsalu tavapäraste päikesest tulikuumaks köetud plekk-katuste all oli üsna palav ning higine mööda saata.

      Kõik need õueruumid ei olnud muidugi vanas Haapsalus midagi erakordset. Vastupidi, see oli vanalinnas pigem tavaline. Õnnelikud olid need, kelle eramud võimaldasid taolisi suvetube ja lisaruume välja ehitada, sest minu lapsepõlve aegses Haapsalus oli suvitajate majutamine vanalinnas elavatele peredele oluline lisasissetulek. Suvitajaid võttis enda juurde elama nii linnavanaema kui ka tädi Linda kui veel mitugi muud peret Haapsalu vanalinnas. Sanatoorium asus ju üsna lähedal, vaid umbes viissada meetrit, seal oli mudaravi ning meelelahutus, kuid numbritube ei jagunud kaugeltki kõigile, kes Nõukogude Liidu avarustest väiksesse Haapsalusse puhkama ja tervist parandama saabusid.

      Selline suvitajate majutamine oli muutunud kohalikuks traditsiooniks juba umbes samal ajal, kui hakati arvatavasti just nende kantud Ohrenburgi karvaste kitsevillaste pitssallide eeskujul kuduma lambatallevillast ja siledaid, kuid sama pitsilisi Haapsalu salle. Venemaalt tulnud suvitajate hulgas olid need nõutud kaup: ühtaegu nii erinevad Venemaal levinud Ohrenburgi sallidest kui ka nende sarnased ja sellistena tuttavlikud. Ning pealegi ärme unustame sallide praktilist funktsiooni. Vist kõik, kes on kodunt kauemaks kui mõneks päevaks kuhugi ära sõitnud, on läbi elanud hetke, kui selgub kiire vajadus mõne soojendava rõivaeseme järele… mida aga ei ole kaasas.

      19. sajandil sai Haapsalust ju mõneti üllatuslikult lausa tsaariperekonna suvituspaik. Haapsalut on külastanud kõik 19. sajandil Venemaad valitsenud tsaarid. Linn pakkus tol ajal ennenägematut, uudset ning moodsat terviseturgutust – mudaravi. Uue asjana oli see nähtavasti piisavalt prestiižne ja huvipakkuv selleks, et kõrgseltskonda ligi meelitada. Tsaariperekonna puhkusereis aga tähendas, et kaasa tuli suur osa õukonda, ja samas suunas asus reisima ka see osa Venemaa jõukaid, kes tahtis puhata nii, nagu tsaarid puhkavad, olla samas kohas, astuda samu radu, kogeda samu elamusi ja kümmelda samas mudas kui kõrgkiht. 19. sajandil oli puhkusereisi kestvus ka tunduvalt pikem kui nädal või paar. Sugulaste juurde küllagi mindi lausa kuuks või mitmeks, nagu tolleaegset kirjandust lugedes teada saame.

      Mõistagi ei mahtunud kõik puhkajad hotellidesse ja seega oli kohalike huvides tekitada maksejõuliste suvitajate jaoks kodumajutusvõimalusi. Nii ehitati majapidamistesse lisaruume