Kastanimunamees. Søren Sveistrup

Laura Kjær on ilus ja sale naine pikkade punaste juustega, kuid tema soojades ja mõistvates silmades on midagi haavatavat. See on kena kodu, kuid ometi häirib midagi selle juures Thulinit.

      „Mingeid märke sissemurdmisest?“

      „Ei. Me kontrollisime aknaid ja uksi. Tundub, et ta vaatas enne voodisse heitmist telekat ja jõi tassi teed.“

      Thulin vaatab üle köögis rippuva teadetetahvli, kuid sellel pole muud kui kooli tunniplaanid, kalendrid, kohaliku ujula lahtiolekuajad, arboristi infoleht, kutse elanike ühenduse halloween’i-peole ja Rigshospitali pediaatriaosakonna meeldetuletus arstliku kontrolli aja kohta. Harilikult on Thulin just sellistes asjades tasemel: hiljem oluliseks osutuvate pisiasjade märkamises, kunagi oli ta sellega harjunud. Harjunud koju tulema, välisukse lukust lahti keerama ja lugema märke, mis ennustasid, kas päev on olnud hea või halb. Aga selle juhtumi puhul pole midagi tähele panna. Üksnes täiesti tavaline perekond ja nende idülliline igapäevaelu. Tema pole suutnud millegi sellisega kunagi leppida ja hetkeks üritab naine end veenda, et ehk see talle maja puhul nii vastukarva ongi.

      „Aga arvutid, tahvlid, mobiilid?“

      „Niipalju kui meie hinnata oskame, pole midagi varastatud, ja Genzi omad on juba kõik vidinad kokku pakkinud ja need laborisse saatnud.“

      Thulin noogutab. Nii saab lahendatud suurem osa kallaletungidest ja mõrvadest. Reeglina leitakse ikka mingeid sõnumeid, kõnesid, e-kirju või Facebooki sõnumeid, mis aitavad aru saada, miks asjad sellise lõpu said, ja ta käed juba sügelevad, et asja kallale asuda.

      „Mis siin niimoodi haiseb? Okse?“

      Thulin on korraga hakanud tajuma temaga mööda maja kaasa lohisenud räiget ja ebameeldivat lehka. Vanema politseiniku nägu peegeldab piinlikkust ja Thulin taipab, et mees on näost valge.

      „Vabandust. Ma tulin just sündmuskohast. Arvasin, et olen selliste asjadega harjunud … aga ma juhatan teid kohe sinna.“

      „Saan hakkama. Andke mulle lihtsalt teada, kui naise kavaler kohale jõuab.“

      Ta avab terrassiukse ja astub välja aeda, sellal kui politseinik tänulikult noogutab.

      10

      Batuut on paremaid päevi näinud ja samamoodi pisike taimi täis kasvanud kasvuhoone terrassiuksest vasakul. Paremal ulatub märg muru kuni läikiva plekkgaraaži tagumise küljeni; see on küll läbi ja lõhki praktiline, kuid ei sobi valge ja moodsa majaga tegelikult sugugi kokku. Thulin astub aia tagumise otsa poole. Ta näeb heki teise külje juures prožektoreid, mundris politseinikke ja valgetes kombinesoonides kriminaliste ning nihutab end tulipunaste ja kollaste lehtedega kaetud puude ja põõsaste vahelt läbi, kuni jõuab mänguväljakule. Päevinäinud mängumaja juures välgub vihmas korduvalt välklamp ja naine näeb eemalt Genzi, kes innukalt oma meeskonda juhatab ja kuriteopaigast üksikasjalikke ülesvõtteid teeb.

      „Oled kuskile jõudnud?“

      Genz tõstab pilgu fotoaparaadi pildinäidiku kohalt. Mehe pilk on tõsine, kuid naist nähes valgustab ta nägu põgus naeratus. Genz on tõenäoliselt kolmekümnendates ning aktiivne vennike: kuulujuttude kohaselt on ta ainuüksi sel aastal jooksnud viis maratoni. Ühtlasi on ta noorim juhataja, kes kohtuekspertiisiosakonnal iial olnud. Thulin peab meest üheks vähestest inimestest, kelle jutt on kuulamist väärt. Terane, nohiklik – ja naine lihtsalt usaldab ta arvamust. Kui ta mehega teatud distantsi hoiab, siis üksnes seetõttu, et mees küsis talt kunagi, kas ta tahaks temaga jooksma minna ja naine ei soovinud seda. Genz on ainus inimene, kellega Thulinil on üheksa mõrvarühmas veedetud kuu jooksul mingi side tekkinud, kuid suhe kolleegiga on tema meelest vägagi ebaseksikas asi.

      „Tere, Thulin. Mitte eriti kaugele. Vihm muudab asja keeruliseks ja juhtunust on juba päris mitu tundi möödas.“

      „Surmaaja kohta on midagi teada?“

      „Veel mitte. Kohtuarst on siinsamas nurga taga. Aga sadama hakkas südaöösel ja ma oletan, et umbes sel ajal kõik juhtuski. Kui maapinnale ka mingeid jälgi jäi, on need täiesti minema uhutud, aga me ei kaota lootust. Tahad teda näha?“

      „Jah, palun.“

      Murul lamav elutu kogu on kaetud kohtuekspertiisiosakonna valge palakaga. See naaldub vastu kahte posti, mis hoiavad püsti mängumajaesist varikatust ning sündmuskoht tundub vaat et rahulikuna: taustal mõjuvad tihedas põõsastikus kasvavad punased ja kollased ronitaimed otsekui värvilahvatus. Genz tõmbab valge palaka naise kehalt ettevaatlikult kõrvale. Naine on kägaras otsekui kaltsunukk, alasti, kui välja arvata aluspüksid ja kombinee, mis olid kunagi beežid, kuid on nüüd vihmast ja tumedatest vereplärakatest läbi imbunud. Thulin astub lähemale ja kükitab, et paremini näha. Ümber Laura Kjæri pea on veetud must teip. See lõikub naise kangestunud avatud suhu, teeb mitu ringi üle kukla ja märgade punaste juuste. Üks silm on sisse langenud, nii et silmakoopasse saab sisse vaadata, sellal kui teine mitte midagi nägevana tühjusesse jõllitab. Naise sinakat nahka katavad loendamatud kriimustused, sinikad ja marrastused ning ta paljad jalad on verele kraabitud. Sülle pandud käed on väikese lehekuhja all peidus, randmed laiade kileribadega kõvasti kokku köidetud. Thulinile piisab taipamiseks, miks vanem politseinik vastu ei pidanud, ainsast pilgust surnukehale. Harilikult ei ole surnukehade uurimine naise jaoks probleem. Mõrvarühmas töötamine eeldab tundetut lähenemist surmale ja inimene, kes surnuid vaadata ei suuda, peaks endale mingi muu töö leidma. Aga Thulin ei ole veel kunagi näinud, et kellegagi oleks nii jõhkralt ümber käidud nagu selle mängumaja varikatuse kandeposti najale naalduva naisega.

      „Eks kohtuarst tea muidugi täpsemalt, aga minu arvates lubavad teatud vigastused arvata, et ta püüdis mingil hetkel puude vahel põgeneda. Kas majast eemale või tagasi selle suunas. Aga oli kottpime ning tema oli väga nõrk pärast amputeerimist, mis viidi päris kindlasti läbi enne ta sellesse asendisse sättimist.“

      „Amputeerimist?“

      „Hoia seda.“

      Genz ulatab naisele justkui möödaminnes oma raske fotoaparaadi ja välklambi. Ta läheneb surnukehale, kükitab ja kasutab ettevaatlikult oma taskulampi naise kokku seotud randmete napiks kergitamiseks. Koolnukangestus on juba alanud ja kangestunud käsivarred liiguvad mehhaaniliselt kaasa. Nüüd näeb Thulin, et Laura Kjæril pole paremat käelaba. See polegi lehtede alla maetud, nagu ta arvanud oli. Käsivars saab just randme juures, kus viltune sakiline lõikehaav on luud ja kõõlused nähtavale toonud, jubeda lõpu.

      „Hetkel oletame, et seda tehti siin väljas, kuna ei garaažist ega majast leidnud me tilkagi verd. Ma käskisin oma töötajatel mõistagi garaaži põhjalikult läbi kontrollida, ennekõike teipi, aiatööriistu ja kaabiköidiseid silmas pidades, kuid siiani pole nad midagi asjalikku leidnud. Otse loomulikult tekkis meilgi küsimus, miks me pole veel kätt leidnud, aga me jätkame otsimist.“

      „Ehk viis mõni koer selle minema.“

      Hessi hääl, mees on aiast läbi heki kohale jõudnud. Ta vaatab õlgu vihma käes judistades põgusalt ringi ja Genz silmitseb teda hämmastunult. Mingil põhjusel ärritab see märkus Thulinit, kuigi ta teab, et mehel võib õigus olla.

      „Genz, see on Hess, ta jääb mõneks päevaks meie juurde.“

      „Tere hommikust. Tere tulemast.“ Genz teeb liigutuse, nagu tahaks ta Hessil kätt suruda, kuid Hess üksnes osutab peaga kõrvalmaja suunas.

      „Kas keegi kuulis midagi? Naabrid?“

      Kostab kõuekõminaga sarnanev mürin ja mänguväljaku kõrval tormab mööda märgi rööpaid mööda rong, niisiis peab Genz enda kuuldavaks tegemiseks karjuma.

      „Ei, meie teada ei kuulnud keegi midagi! Linnalähirongide graafik on küll öösiti hõredam, aga seda liini kasutavad ka päris paljud kaubarongid!“

      Rongimüra lakkab ja Genz vaatab taas Thulini poole.

      „Ma soovin, et mul oleks sulle rohkem tõendeid pakkuda,