Kastanimunamees. Søren Sveistrup

teisipäeval peab Steen talle meelde tuletama, et see ei ole koduste tööde tegemiseks sobiv aeg.

      „Aga miks ma ei võiks rattaga minna?“

      „Täna on teisipäev, sul on pärast kooli tennisetrenn ja ma tulen sulle järele. Kas riided panid valmis?“

      „Panin.“

      Kööki siseneb habras filipiinlannast au pair ja asetab põrandale spordikoti ning Steen vaatab tänutundega pealt, kuidas naine koristama asub.

      „Tänan, Alice. Lähme, Gustav.“

      „Kõik teised lapsed tulevad rattaga.“

      Steen näeb läbi akna, kuidas suur must auto sissesõiduteele pöörab ja keset lompe seisma jääb.

      „Isa, ainult täna?“

      „Ei, kõik on nagu tavaliselt. Auto on kohal. Kus ema on?“

      8

      Steen hõikab trepist üles teisele korrusele minnes oma naist. Saja aasta vanune aristokraatlik villa on neljasaja ruutmeetri suurune ja mees tunneb sellest iga viimast kui nurka ja soppi, kuna ta renoveeris seda ise. Kui nad maja ostsid ja sisse kolisid, oli oluline, et neil oleks palju ruumi, kuid nüüd on see liiga suur. Liigagi suur. Mees vaatab naist otsides magamistuppa ja vannituppa ning taipab siis, et otse ta vastas on uks poikvel. Olles hetke kõhelnud, lükkab ta selle lahti ja vaatab kunagi oma tütrele kuulunud tuppa sisse.

      Ta naine istub seina ääres katmata madratsil, mantel seljas ja sall kaelas. Mehe pilk teeb toas kiire tiiru. Libiseb üle lagedate seinte ja nurka laotud pappkastide. Siis liigub see tagasi naise juurde.

      „Auto on kohal.“

      „Tänan …“

      Naine noogutab kiiresti ja istub edasi. Steen astub veel sammukese sissepoole ja tajub ruumis valitsevat jahedust. Mees märkab, et naine muljub sõrmede vahel kollast T-särki.

      „Kas sinuga on kõik korras?“

      See on rumal küsimus – on selge, et naisega ei ole kõik korras.

      „Ma tegin eile akna lahti, siis unustasin selle kinni panna ja see tuli mulle alles nüüd meelde.“

      Mees noogutab mõistvalt, kuigi naise sõnad ei ole vastus ta küsimusele. Nad kuulevad oma poega kaugelt alt hallist hüüdmas, et Vogel on kohal, kuid kumbki ei reageeri.

      „Ma ei mäleta enam, kuidas ta lõhnas.“

      Naise käsi silitab kollast kangast ja ta silmitseb seda ilmel, otsekui otsiks midagi kanga koe vahele peidetut.

      „Ma lihtsalt pidin proovima. Aga see ei lõhna enam tema järele. Ja ükski teine asi samuti mitte.“

      Mees võtab naise kõrval istet.

      „Ehk pole sellest midagi. Ehk on niimoodi paremgi.“

      „Kuidas see saaks parem olla … see ei ole parem.“

      Mees ei vasta ja mõistab, et naine kahetseb talle nähvamist, kuna nüüd muutub ta hääl leebemaks.

      „Ma ei tea, kas ma tulen sellega toime … see tundub kuidagi nii vale.“

      „See ei ole vale. See on ainus õige tegu. Sa ütlesid seda ise ka.“

      Nende poeg hüüab uuesti.

      „Tema oleks tahtnud, et sa seda teeksid. Tema oleks öelnud, et küll kõik laheneb. Ta oleks sulle öelnud, et sa oled imeline.“

      Rosa ei vasta. Ta lihtsalt istub seal hetke koos T-särgiga. Seejärel võtab ta mehe käe ja surub seda ning üritab naeratada.

      „Olgu, tore, varsti näeme.“ Rosa Hartungi isiklik nõunik lõpetab kõne, kui näeb naist trepist alla halli laskumas.

      „Kas ma jõudsin liiga vara? Kas ma peaksin paluma kuningaperel avamise homseni edasi lükata?“

      „Ei, ma olen nüüd valmis.“

      Rosa naeratab Frederik Vogeli energiat tunnetades, mõeldes, et see on tore vaheldus. Kui Vogel saabub, siis pole sentimentaalsusel enam kohta.

      „Tore. Võtame siis programmi läbi. Meile on tulnud palju küsimusi – mõned on head, mõned igati ennustatavad ja kõmulehelikud ...“

      „Me tegeleme sellega autos. Gustav, ära unusta, et täna on teisipäev ja isa tuleb sulle järele. Ja helista, kui sul midagi tarvis on. Eks, kullake?“

      „Tean, tean.“

      Poiss noogutab tüdinult ja Rosale jääb enne, kui Vogel talle ukse avab, põgus hetk ta juuste sasimiseks.

      „Ühtlasi pead sa uut autojuhti tervitama ja meil on tõesti väga vaja arutada, kuidas me nende läbirääkimistega tegeleme …“

      Steen jälgib neid läbi köögiakna, püüdes oma naisele, kes uut autojuhti tervitab ja seejärel tagaistmele ronib, julgustavalt naeratada. Steen tunneb kergendust, kui auto sissesõiduteelt välja pöörab.

      „Kas me hakkame minema ka või mis?“

      Seda küsib ta poeg ja Steen kuuleb, kuidas ta hallis saapaid jalga ja joppi selga paneb.

      „Jah, juba tulen.“

      Steen avab külmiku, võtab sealt paki pisikesi likööripudeleid, keerab ühel korgi pealt ja kummutab pudeli sisu kurku. Ta tunneb, kuidas kange alkohol kirvendades mööda söögitoru makku jõuab. Seejärel surub ta ülejäänud pudelid kotti, sulgeb külmikuukse ja ei unusta ka köögilaual vedelevaid autovõtmeid kaasa krahmata.

      9

      Selle maja juures on midagi sellist, mis Thulinile ei meeldi. See tunne tabab naist niipea, kui ta on, kindad käes ja kilesussid kingade peale tõmmatud, sisenenud pimedasse koridori, kus perekonna jalatsid on varna alla korralikult ritta sätitud. Koridoriseintel ripuvad tagasihoidlikud raamitud lillepildid ja magamistuba, kuhu ta sisse astub, mõjub silmapilk naiseliku ja süütuna; siin on esindatud kõik valge varjundid, kui välja arvata roosad volditud kardinad, mis on endiselt ette tõmmatud.

      „Ohvri nimi on Laura Kjær, kolmkümmend seitse aastat vana, õde Kopenhaageni kesklinnas asuvas hambaravipraksises. Tundub, et teda üllatati pärast magamaheitmist. Tema üheksa-aastane poeg magas oma toas koridori teises otsas, kuid ei näinud ega kuulnud enda sõnul midagi.“

      Thulin vahib üksisilmi kaheinimesevoodit, millest oli magatud vaid ühel poolel, nagu vanem mundris politseinik talle ütles. Öölamp on öökapilt maha kukkunud ja paksu valgesse vaipa vajunud.

      „Poiss ärkas, leidis eest tühja maja, kedagi polnud. Tegi endale hommikusööki, pani riidesse ja ootas ema, aga kui teda ei tulnud, siis läks ta naabrite juurde. Naaber läks majja, ei leidnud sealt midagi, kuulis siis koera mänguväljakul haukumas, leidis sealt seejärel ohvri ja võttis meiega ühendust.“

      „Kas isaga on ühendust võetud?“

      Thulin astub politseinikust mööda ja heidab enne piki koridori naasmist kiire pilgu lapse tuppa, politseinik ikka kannul.

      „Naabri sõnul suri isa paari aasta eest vähki. Ohver kohtus kuus kuud hiljem uue mehega ja see kolis siia. Mees on parasjagu kuskil Sjællandis mingil messil. Me helistasime talle pärast siiajõudmist, niisiis on teda peagi oodata.“

      Thulin näeb läbi avatud vannitoaukse kolme reas seisvat elektrilist hambaharja, kahhelkividega kaetud põrandal ootavat sussipaari ja kahte varnas rippuvat hommikumantlit. Ta lahkub koridorist ja siseneb avatud kööki, kus valgetes kombinesoonides kohtueksperdid on ametis tõendite ja sõrmejälgede otsimisega. Sisustus on standardne nagu sellises kandis ikka. Skandinaaviapärane, tõenäoliselt suuremalt jaolt Ikeast ja Ilvast ostetud; laual on kolm kohamatti, vaasis väike sügisene dekoratiivsetest oksakestest kimp, diivanil padjad ja köögisaarel