Kastanimunamees. Søren Sveistrup

erilist.“

      „Ei, aga see …“

      „Ma ei lase ennast hirmutada. Mina teen oma tööd ja las uurijad teevad oma.“

      „Me kõik leiame, et sa peaksid endale ihukaitsjaid taotlema. Nad saavad sind kaitsta juhul, kui ...“

      „Ei, ma ei taha ihukaitsjaid.“

      „Miks mitte?“

      „Sest ma ei usu, et see vajalik oleks. Selles sõnumis ei ole midagi erilist. Selle on kirjutanud mingi hädapätakas, kes soovib ekraani taha peitu jääda, ja nii või teisiti oleks meil kodus praegu ilma selliste asjadeta parem.“

      Engells silmitseb naist kerge hämminguga nagu ikka neil harvadel juhtudel, mil too oma eraelu mainib.

      „Kui me tahame edasi liikuda, siis peab elu normaalselt jätkuma.“

      Personaliülem tahab midagi öelda ja Rosa näeb, et mees ei nõustu temaga.

      „Engells, ma olen sulle hoolitsuse eest väga tänulik, aga praegu tahaksin ma väga peaministri avakõnet kuulama minna.“

      „Muidugi. Ma annan su korraldused edasi.“

      Rosa astub ukse poole, kus Liu juba ootab. Engells vaatab ta lahkumist ja Rosa tajub, et mees jääb pärast ta minekut sinna veel kauaks seisma.

      16

      Pikk neljakandiline hoone koos sellega ühendatud kabeliga asub Nørrebro ja Østerbro linnaosade vahelisel liiklusest ummistatud peatänaval. Üsna selle sissepääsu lähedal pulbitseb linn elust, see kihab autodest ja toimekatest jalakäijatest ning vaid kiviviske kauguselt kostavad mänguplatsidelt ja Fælledparkeni rulaparkidest rõõmsad hääled. Kuid selles ristkülikukujulises hoones, milles on neli steriilset lahkamisruumi ja külmkambritega kelder, on võimatu mitte mõelda surmale ja kõige kaduva lühiajalisusele. Selles paigas on midagi ebareaalset. Thulin on kohtuekspertiisi osakonnas käinud korduvalt, kuid ei suuda selle kohaga kuidagi ära harjuda ning ootab alati hetke, mil saab taas välja astuda pendeluksest liiga pika koridori lõpus, mida mööda ta hetkel kõnnib. Naine jälgis just, kuidas kohtuarst Laura Kjæri surnukeha üle vaatas, ja püüab Genzi kätte saada. Mehe kõnepost kordab automaatset palvet sõnum jätta, nii et Thulin katkestab selle poolelt sõnalt ja valib kärsitult uuesti sama numbri. Genz lubas talle kella kolmeks anda Laura Kjæri e-kirjavahetuse ning tekstisõnumite ja kõneeristuste esmased andmed, kuid nüüd on kell juba pool neli ja ta pole veel midagi saanud. Harilikult oleks võimalik mehe järgi kella õigeks panna ja Thulin ei tea ühtki korda, mil ta poleks oma lubadusi õigeaegselt täitnud. Ja kui tõtt öelda, siis pole ta mitte kunagi telefonile vastamata jätnud, kui naisel on olnud tarvis temaga rääkida.

      Surnukeha ülevaatus ei toonud päevavalgele mingeid olulisi uusi tõendeid. Nende külaline Europolist või mis iganes paigast, mida ta nüüd koduks nimetab, ei ilmunud otse loomulikult kokkulepitud ajaks kohale ja Thulin ei vaevunud sekunditki mehe järele ootama. Ta lihtsalt palus kohtuarstil alustada. Laura Kjæri maised jäänused lamasid lahkamislaual, sellal kui kohtuarst ekraanil märkmeid keris ja ebaharilikult töörohkest päevast jutustas. Mees andis Thulinile teada, et toimunud oli mitu liiklusõnnetust, ilmselt tugeva vihmasaju tõttu. Aga mis siis ikka, ütles arst ja asus teemat süstemaatiliselt lahkama. Naise mao sisu näitas, et ta oli õhtuks söönud kõrvitsapüreesuppi ja kanabrokolisalatit, mille juurde oli tõenäoliselt joodud teed, kuigi seda võis ta olla joonud ka varem. Thulin nõudis kärsitult, et mees alustaks kiiremini olulisema info edastamist. Sedasorti palvetele reageeris kohtuarst alati turtsakalt – „Thulin, seda võiks võrrelda sooviga, et Per Kirkeby hakkaks oma maalide olemust selgitama!“ –, kuid naine ei jätnud jonni. Päev polnud talle veel loodetud vastuseid toonud ja ta kuulis sellal, kui koroneri hääl märkmeid valjusti ette luges, kuidas vihm katusel otsekui kirstukaanel krabises.

      „Surnukehal on rohkesti torke- ja lõikehaavu ning teda on viiskümmend kuni kuuskümmend korda löödud terasest või alumiiniumist esemega. Ma ei oska öelda, millega nimelt, aga kehal olevate jälgede põhjal võib arvata, et selle külge on kinnitatud rusikasuurune kuul, mis on tihedalt kaetud kahe kuni kolme millimeetri pikkuste väikeste ogadega.“

      „Nagu oganui?“

      „Põhimõtteliselt küll, aga see ei ole oganui. Ma olen mõelnud, kas tegu võiks olla mingit laadi aiatööriistaga, kuid pole sellega veel kuskile välja jõudnud. Kaabliköidistega kokku tõmmatud randmed ei lasknud tal end kaitsta. Ühtlasi kukkus naine korduvalt, mis tekitas omakorda vigastusi.“

      Seda kõike teadis Thulin juba suures osas hommikusest jutuajamisest Genziga: naine huvitus pigem sellest, kas oli mingeid elukaaslasele, Hans Henrik Haugele viitavaid tõendeid.

      „Jah ja ei,“ tuli vihastamapanev vastus. „Praeguse seisuga näitavad minu uurimustulemused, et mehe DNAd on naise aluspükstel, kombineel ja kehal, aga ei midagi enamat, kui on ootuspärane ühises voodis magamise korral.“

      „Vägistamise jälgi on?“

      Selle võimaluse kohtuarst välistas – nii palju siis seksuaalsest motiivist. „Kui me just ei lähtu eeldusest, et sadistliku karistamise taga on mingid seksuaalsed tungid.“ Thulin palus mehel seda märkust selgitada ja koroner osutas asjaolule, et Laura Kjæri oli piinatud.

      „Mees pidi nägema, millist valu ta naisele põhjustas. Kui ta oleks tahtnud naist tappa, oleks ta võinud seda väga kiiresti teha. Naine kaotas rünnaku ajal kindlasti korduvalt teadvuse ja mina oletan, et rünnak algas umbes kakskümmend minutit enne silma tabanud hoopi, mis oli surma peamine põhjus.“