Mõrv Viirpuu villas. Betty Rowlands

pruukinud. See teadmine tekitas temas hea tunde.

      Neljas peatükk

      Neljapäeva hommikul kell üheksa ilmus Melissa ukse taha tugev ümmarguse kuunäoga noor naine. Tal olid erkkollased ogalist aurat meenutavad juuksed ja suured siirupikaramelli karva silmad. Ta mõjus otsekui ebanormaalselt lühikese varre otsa torgatud õiega päevalill.

      „Proua Craig? Härra Allenby saatis mind oma ehitusmeeste järelt koristama.“

      „Oi jaa, muidugi, astuge sisse! Teie olete ilmselt proua Parkin.“

      „Te võite mind Gloriaks nimetada,“ teatas saabuja tuulepluusi lukku lahti tõmmates ja ruumi heldet lõhnaõlipahvakut läkitades. Ta vaatas Melissa järel kööki astudes majas hindava pilguga ringi. „Oi taevas, küll nemad ikka oskavad laga tekitada, mis?“ tähendas naine hääletooniga, mis andis mõista, et see polnud läbinisti halb, kuna tagas temasugustele töö.

      „Kas te olete sama Gloria, kes töötab … ee, aitab mu naabrit?“ uuris Melissa.

      Kollased ogad õõtsusid soostuvalt. „Preili Ashi? Ikka. Ma tema juurest läbi käin igal teisipäeva hommikul, kui lapsed kooli viidud.“

      „Ta arvas, et oleksite valmis mulle samuti appi tulema,“ tähendas Melissa.

      Ogad hakkasid innukalt tantsu lööma. „Hea meelega. Kas sobiks kolmapäeva hommik, üheksast kaheteistkümneni? Esmaspäeviti on mul kiriklaskäik ja neljapäeva-reedet meeldiks mul hoida vaba.“

      „Kolmapäeva hommik sobib kenasti,“ vastas Melissa soojalt. Teda paelus Gloria kõneviis ning ta ei suutnud ära oodata, mil saab selle edaspidiseks kasutamiseks kirja panna.

      „Jääb siis kolmapäev. Aga nüüd võtame selle väikese asja siin ette.“

      Gloria riputas jaki toolikorjule, tõi poekotist lagedale kilepõlle ja kummikindad, kääris lillelise polüesterpluusi varrukad üles ning asus tööle sellise energia ja efektiivsusega, et Melissa lausa ahmis õhku. Aknad lõid ta rünnaku tulemusel särama ja värviplekid haihtusid.

      Kella üheteistkümne ajal tegi Melissa kohvi. Gloria hoidis kruusi kahe pontsaka sõrmustest raske käe vahel ja astus köögiakna juurde.

      „Oi, siit on vana Danieli onni näha,“ tähendas naine.

      „Te peate seda vana karjaseonni silmas?“

      „Just nii.“

      „Miks seda Danieli onniks nimetatakse?“

      „Eks seal surnud Danieli-nimeline vanamees.“ Gloria lürpis häälekalt kohvi. „Väga ammu juhtus see. Ta läks ühel lumisel jaanuariööl Villakotist oma koju Alam-Benburys. Arvatakse, et ta tegi vee laskmiseks peatuse ja kaotas teadvuse ja suri külma kätte. Kulus mitu päeva, enne kui ta leiti, siruli maas ja püksiauk ikka lahti!“

      Naise ohjeldamatu naerupurse pani päevalilleõisiku varre otsas õõtsuma. Gloria oli täiesti kohutav, kuid tema rämeduses oli soojust ja heasoovlikkust. Polüesterpluusi all kumerduvad rinnad, laiad puusad ja kitsastesse punastesse pükstesse topitud ümmargune kõhuke kõnelesid kõik tähelepanuvajadusest. Naisele oli iseloomulik paeluv ja maalähedane seksuaalsus, mida nii paljud mehed vastupandamatuks peavad.

      „Vaene mees, kui jube lugu!“ pomises Melissa. Ta pidas vajalikuks õnnetu Danieli saatusele kaasa tunda, kuid pidi selleks, et mitte naerma puhkeda, kogu oma tahtejõu mängu panema.

      „Kõik arvavad, et seal kummitab.“ Gloria nõkutas peaga küla suunas. „Ütlevad, et talveöödel võib kuulda vana Danieli jauramist. Neidki on, kes pimedas sinnakanti sattuda ei taha! Jänespüksid, muud ei midagi!“