Mõrv Viirpuu villas. Betty Rowlands

piisavalt pikk.

      „Loodetavasti ei pane sa läbi köögi sisenemist pahaks,“ tähendas Iris.

      „Mitte sugugi,“ kinnitas Melissa. „Mu enda köök on ainus ruum, mida ma oleksin hetkel valmis teistele näitama.“ Ta pöördust ust kinni tõmbama hetk enne seda, kui koheva karvaga kass sisse lipsas. „Oi, on see sinu kass?“

      „See on minu Binkie!“ ütles Iris titehäälega, sellal kui kass valjult nurrudes ta jalgade ümber kaheksaid joonistas. „Oled sina vast üks ablas poiss, sa said oma õhtusöögi juba kätte!“ Kass silmitses naist kollaste silmade ilmetu pilguga ning loivas seejärel minema ja lasi köögist välja viiva paokil ukse kaudu jalga. Iris, kelle normaalne hääl ja näoilme seepeale taastusid, viskas ürdikimbu sõela sisse ja keeras kraani lahti. „Ma pesen need enne hakkimist ära,“ ütles naine selgituseks. „Kas võtame enne söömist ühe joogi?“

      „Tänan,“ vastas Melissa, kes tahtis kangesti teada saada, mis laadi rüübet talle pakutakse. Naine vaatas tillukeses köögis huvi ja teatava üllatusega ringi. Ta oli enam-vähem oodanud kila-kola täis ja veidi vanamoodsat sisustust, kuid selle asemel näis köögis olevat suur hulk kõikvõimalikke kaasaegseid seadmeid ja tarvikuid, kõik viimseni tuliuued. Kui Iris oli tõepoolest kunstnik, nagu kinnisvaraagent kinnitanud oli, paistis ta olevat edukas.

      Toidule igatahes oskas ta ahvatlevat välimust anda küll. Laual seisid salatikausid ja kandikule seatud juustuvalik, kõik niimoodi kaunistatud, otsekui oleks need valmistatud mõne ajakirja kokandusalase artikli jaoks. Aga-tüüpi pliidil podisev haudepott paiskas õhku vürtsikaid ja isutekitavaid aroome. Kõik tundus igati paljulubavana.

      Iris võttis külmikust raske rohelise pudeli ja keris korgil traadi ümbert ära. Kõlas vali plopsatus ja pudelist purskus valget vahtu.

      „Leedriõiešampanja!“ teatas Iris kahte klaasi täites uhkelt. „Eelmisel aastal pruulitud – peaks päris kange olema. Kui sa koju kakerdamiseks liiga jommis peaksid olema, siis võid diivanil magada. Terviseks!“ Naine jõi klaasi põhjani ja sirutas käe noa ja lõikelaua järele.

      Melissa rüüpas jooki esialgu ettevaatlikult ja seejärel naudinguga.

      „See on ju tõeline nektar!“ teatas ta. „Kas sa teed seda ise?“

      „Aga muidugi. Ma teen erinevaid veine. Ja želeesid. Põldmurakast, pihlakast, kibuvitsast. Ma elatungi aiast ja hekkidest. Kõht tühi?“

      „On küll.“ Kui toit peaks olema sama hea kui vein, siis lihast ta puudust ei tunne. Iris hakkis ürte ja puistas need paksu kihina salatitele. Nende kirbe lõhn segunes ahvatlevalt haudepotist kerkiva auruga. Melissa hingas seda innukalt sisse. „Lõhnab jumalikult!“ teatas naine.

      „Tore. Niisiis, oled valmis sööma?“ Iris tõstis podiseva haudepoti pliidilt ja astus köögist välja. „Ole mulle teiste asjadega abiks!“ kamandas ta üle õla.

      Söögitoas tõstis ta vürtsitatud köögiviljade auravat segu keraamilistesse kaussidesse, kuhu oli valmis pandud riis, ja ulatas ühe Melissale.

      „Võta leiba!“ Iris viipas käega punutud korvi suunas, mida näisid täitvat kivistunud teod. „Ma küpsetan seda ise,“ lisas naine. Ta ütles seda ilma edevuseta, üksnes informeerimiseks.

      „Tänan.“ Melissa murdis ühe kukli pooleks, ise mõeldes, kas ta hambad on selle järamiseks ikka piisavalt tugevad. See osutus krõbedaks ja hõrguks ning naine tundis oma eelarvamuste pärast piinlikkust. Iris võis ju ekstsentriline olla, kuid sellegipoolest oli ta suurepärane kokk.

      „Oled Londonist?“ küsis ta võõrustaja suutäite vahele.

      „Jah.“ Iris oli selle järelduseni ilmselt jõudnud kolimisfurgoonile märgitud nime ja aadressi põhjal ja tundis oma uue naabri vastu huvi. Melissa oletas, et talle hakatakse kohe igasugu küsimusi esitama. Polnud võimatu, et tema ebatavaliselt otsekoheste vastuste taga oli leedriõiešampanja. „Ma olen alati tahtnud maal elada, kuid miskipärast linnades kinni olnud,“ selgitas ta Irisele. „Nüüd avanes mul esimest korda võimalus minema pääseda.“

      „Loodetavasti hakkab sulle siin meeldima.“

      „Kindlasti hakkab. See majake tekitas minus mingi tunde niipea, kui ma seda nägin.“

      „Tunde, et see kukub kohe kokku?“ Iris kõkutas sarkastiliselt. „Minus samuti. Ma olen alati kartnud, et see tõmbab ka minu oma kaasa. On suur kergendus, et see korda tehakse.“

      „Küllap sa tundsid sellal, kui maja tühjalt seisis, end võrdlemisi üksikuna,“ tähendas Melissa. „Muide, ma tahtsin küsida, kes mu majas enne mind elas? Oli see keegi Babsi-nimeline naine?“

      Iris raputas pead. „Vana mees, sisuliselt erak. Suri umbes üheksa kuud tagasi. Elamine oli nagu seapesa, ükski naine poleks seal elanud. Miks sa küsid?“

      „Täna hommikul helistas keegi mees ja arvas, et ma olen Babs.“ Melissa kordas telefonivestluse sisu. „Küllap passib ta nüüd terve õhtu ja ootab naist. Ta tundus üsna hajevil olevat ja mul ei avanenud võimalust talle ta eksimust selgitada.“

      „Vaene mees!“ Iris mõtles kuuldu üle hetke järele, laup kipras. „Jacko elas siin aastaid. Tal polnudki telefoni. Veel riisi?“

      „Tänan.“

      „Salatit? Tõsta endale ette.“ Iris tõstis nõusid päevinäinud pukklaual ümber ja tõi köögist lisa. Ta terav pilk maandus Melissa vasakul käel. „Sa oled siis lesk?“

      „Jah.“ Nagu võõrastega ikka piirdus Melissa selle infoga. Kellelgi teisel peale ta enda polnud tarvis teada saada, et Guy hukkus enne, kui jõudis temast ausa naise teha – lähtudes eeldusest, et mees oleks ta rasedusest teada saades seda kindlasti teha soovinud. Tegelikult tundiski ta Guyd üksnes nende ühise poja kaudu. Simoni intensiivsus, tema vääramatud püüdlused täiuse poole kõiges, mida ta tegi, ärritushood, mis vaheldusid vastupandamatu sarmiga – kõik see oli isalt päritud. Seda teadis ta tänu Guy vanematele, kes olid tema ja Simoni eest hoolitsenud siis, kui naise enda ema ja isa olid neist mõlemast lahti öelnud. Nad olid seadnud vaid ühe tingimuse – naine pidi endale ja nende pojapojale nende perekonnanime võtma ja sündsuse tagamiseks laulatussõrmust kandma.

      Iris uuris edasi.

      „Lapsi on?“

      „Üks poeg.“ Emauhkus sai temast võitu. „Ta on kakskümmend viis aastat vana, insener, töötab Texases ühes naftafirmas ja tal läheb igati hästi.“

      „Niisiis oled omapead?“

      „Hetkel küll.“

      Melissa tundis taas, kuidas leedriõiešampanja ta tavapärast napisõnalisust pehmendas. Ta hakkas Irisele Aubreyst rääkima.

      „Ta muutus lihtsalt liiga kaitsvaks!“ kurtis naine. „Mitte küll omamishimuliseks … ta ei üritanud iialgi mu elu korraldada ega olnud sõprade vastu armukade ega midagi sellist, aga ta lihtsalt oli veendunud, et ma ei tule ilma tema hoolitsuseta toime. Alguses oli see väga armas … ja küllap ma jätan endast tänamatu mulje … aga viimasel ajal hakkas mulle tunduma, et ma lämbun. Kui tema oleks oma tahtmist saanud, poleks ma tohtinud isegi lambipirni vahetada, veel vähem kaitsmeid parandada. Ja pealegi on ta abielus ning ta naine tahab teda tagasi, kuigi Aubrey väidab, et tema armastab mind ja mitte teda.“

      „Niisiis ei ole ta su kolimise üle kuigi rõõmus?“ tähendas Iris.

      „Mitte eriti, ta koguni ütles mulle enne Londonist lahkumist ühe viimase asjana, et küllap ma peagi aru saan, kui oluline ta minu jaoks on, ja mõistan, et ei tule ilma temata toime.“

      „Mehed on ikka ühed ennast täis elukad,“ arvas Iris. „Veel rabarberijogurtit?“

      „See oli väga hõrk, aga mulle ei mahu enam raasugi sisse!“ teatas Melissa siira kahetsusega. „Küllap on sulle seda ennegi öeldud, aga ma poleks iialgi arvanud, et taimetoit võib nii maitsev olla.“

      Iris