Mõrv Viirpuu villas. Betty Rowlands

Melissale oli lubatud, et vaibad saabuvad nädala lõpuks ja nende paigaldajad – eeldusel, et tõrkeid ei teki – järgmisel esmaspäeval. Päeva jooksul oli valmis saanud kahe lehekülje pikkune kiri puudustest, mille ehitaja kõrvaldama pidi. Sisseelamisperioodi lõpp nihkus kaugesse tulevikku otsekui üle mäetipu kaduv teerada.

      Pimedus liibus ilma kardinateta akende vastu otsekui udu, ähvardades igast võimalikust praost sisse imbuda. Melissa oli enne väljaminekut aknad üle vaadanud, kuid kontrollis neid nüüd uuesti. Ta enda ovaalse näo peegeldus, tumepruunid juuksed tagasi kammitud, vaatas talle aknaklaasidelt suurte sillerdavate silmadega vastu, tundudes kalbe valguse all valgena. Aubrey oli tahtnud, et ta enne sissekolimist aknad turvariividega varustaks, aga tema polnud viitsinud sellega vaeva näha. Ta oleks pidanud Aubreyt kuulama, mitte kõiki ta soovitusi ja ettepanekuid asjatu sahmimisena kõrvale tõrjuma. Kardinad oleksid öö eest trööstivat kaitset pakkunud. Melissa kõndis omaenda sammude kaja saatel kööki. Ta oli juba peaaegu päral, kui helises telefon.

      Kui see on taas mees, kes tahab teada, miks ta tulemata jäi, on tegu viimase piisaga karikas. Ehk peaks laskma telefonil heliseda, kuni helistaja tüdib. Aga helin jätkus, muutus valjemaks, väga valjuks, otsekui oleks keegi kuskil seda kõvemaks keeranud. Naine läks vastu tahtmist tagasi ja haaras toru järele.

      „Halloo!“

      „Lissie? Oled see sina?“

      „Oi, Aubrey!“

      „Ma arvasingi, et sa tunned mu helistamise üle rõõmu!“ Naine kujutas ette mehe enesega rahulolevat nägu ja seda, kuidas ta naise häälest kostvast reetlikust kergendustundest ilma igasuguse kahtluseta hoopis rõõmustamist välja loeb.

      „Kuidas sa mu numbri said? Ma ei teadnud enne tänast seda isegi.“

      „Helistasin enesestki mõista infotelefonile. Kulla tüdruk, on sinuga kõik hästi? Su hääl oli vastamise hetkel kuidagi veider.“

      Naine kiristas mehe kasutatud hellitusväljendit kuuldes hambaid; see ärritas teda viimasel ajal kohutavalt, kuid ta suutis end siiski rahulikuks sundida. „Ma kartsin hetkeks, et helistaja on keegi teine.“

      „Keda sa siis arvasid helistavat?“

      „Mulle tuli enne väga veider telefonikõne ja ma arvasin …“

      „Oh taevas, ega ometi mõni neist pervertidest, kes …“

      „Ei, ei midagi sellist. Oli keegi mees, kes arvas end oma kallimaga rääkivat. Ta oli väga endast väljas ja ei paistnud aru saavat, kui ütlesin, et ta helistas valele numbrile.“

      „Mida sa selles osas ette oled võtnud?“ Aubrey hääl oli nüüd napp ja tungiv, otsekui oleks mees taas sõjaväes ja just teada saanud, et vastane asub kohe ründama. „Sa peaksid sellest politseisse teatama, kui arvad, et …“

      „Oh taevas küll, Aubrey, lõpeta see sahmerdamine! Ma ju ütlesin sulle, inimene helistas valele numbrile.“

      „Alati peab ettevaatlik olema. Ilmselgelt vapustas see sind.“

      Issand, anna kannatust. „See ei vapustanud mind. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta mind veel kord tülitaks. Ma olen väsinud ja hakkasin just magama heitma.“ Saa ometi vihjest aru, eks? Mul pole tahtmist sinuga rohkem jageleda. Aga Aubrey polnud veel lõpetanud.

      „Oled sa ikka päris kindel, et kõik on korras? Ma olen püüdnud sind terve õhtu kätte saada!“ kurtis mees.

      „Otse loomulikult on kõik korras. Ma olin naabri juures õhtusöögil ja jõudsin just tagasi.“

      „Oled kindel?“ Vähemasti ei uurinud ta naabri kohta, kuigi polnud kahtlust, et hakkab seda varem või hiljem tegema.

      „Olen küll.“

      „Noh, ära siis unusta enne magamaminekut uksi lukku panna.“

      „Juba tehtud. Tänan, et helistasid.“

      „Kulla tüdruk, ma tunnen sinust puudust.“

      „Aubrey, ma olen sind korduvalt palunud, et sa mind niimoodi ei nimetaks.“

      „Anna andeks.“

      „Pole hullu. Head ööd.“ Naine pani toru hargile, ootamata, mil mees hüvastijätmisega ühele poole saab. See polnud küll temast kõige viisakam; mees oli alati nii lahke, arvestav ja hoolis naisest. Selles häda oligi – ta hoolis liiga palju. Mees ümbritses teda oma hoolivuse ja heatahtlikkusega, kuni Melissa tundis end otsekui kärbes heatahtliku ämbliku võrgus. See oli üks tema siinviibimise põhjustest. Aga ometi polnud ta pääsemine täielik, telefonitraadid olid samuti võrgu osaks saanud. Naine kaalus kööki astudes põgusalt numbri vahetamise ja salastamise võimalust.

      Vähemalt see ruum mõjus külalislahkelt. Külmkapp undas vaikselt ja pliidi digitaalne kell pilgutas silma otsekui vana semu. Siin oli soojem kui elutoas ning päevavalguslambid heitsid teravust hajutava katte taga pehmemat valgust. Melissa tõmbas oma uued kardinad ette, tegi tassi teed ja jõi seda uuest kollasest kruusist, mis seisis uuel männipuust köögilaual. See parandas oluliselt naise enesetunnet. Ometi oli ta surmväsinud. Korralik ööuni oli just see, mida ta vajas.

      Melissa ärkas päikesevalgusest ja linnulaulust pulbitsevasse maailma. Eelmise õhtu hirmud näisid nüüd lapsikute ja absurdsetena ja ta mõtles, kuidas Aubrey nendest teades naeraks. Mitte pahatahtlikult – Melissa polnud tema puhul pahatahtlikkust kunagi kogenud –, vaid heatahtlikult, otsekui oleks selline armas nõrkus igati loomulik. Ühtlasi väidaks mees kiindunult, et tema kaitset pakkuva kohalviibimise korral ei peaks naine hirmu tundma, ja see vastas ka tõele. Aubrey oli mingil loomuvastasel moel naise meelekindlust suurendada aidanud – mehe helistamisest tingitud ärritus oli ta närvilisust sedavõrd leevendanud, et naine oli rahulikult voodisse heitnud, peaaegu silmapilk uinunud ja kogu öö maganud nagu laps. Otse loomulikult võis selles oma roll olla ka Irise leedriõiešampanjal.

      Melissa sõi hommikust köögiaknast välja vaadates. Aeda ümbritseva heki taga sirutus org põhja poole, selle rohuga kaetud nõlvadel looklesid lammaste kitsad rajad. Hommikuses päikeses sillerdav oja meenutas meelitavalt kaugusesse viipavat sõrme. Kohas, kus see kõrge eenduva kaldalooke juures silmist kadus, seletas Melissa silm karjasehüti katust. Hetkel jäi see varju, päikese kõrgemale tõustes hakkab see jälle paremini silma.

      Melissa nakitses oma röstsaia ja mängis mõttes järgmise romaani süžee keerdkäikudega. Agendile saadetud kirja postskriptum oli küll kirjutatud pigem naljaga pooleks, kuid kolimistega seotud sekeldustele vaatamata oli see mõte ta peas viimaste nädalate jooksul järjepidevalt edasi arenenud, muutudes kuju võtnud ideeks. Naine võttis sahtlist märkmeploki ja pani sinna enne päevaste asjatoimetustega alustamist üht-teist kirja.

      Esimese asjana tuli helistada ehitajale.

      „Tere hommikust, proua Craig!“ hüüatas too lõbusalt. „Imeline hommik, mis!“

      „Tõesti kaunis,“ nõustus Melissa.

      „Ilusa ilmaga on tore kolida,“ jätkas mees. „Teeb sisseelamise palju meeldivamaks.“

      „Nii see on.“

      „Varsti saate aiatöödega alustada.“

      „Esmalt tuleks mõned muud asjad ära klaarida.“

      „Jah, muidugi. Uues kohas järje peale saamiseks kulub päev või paar.“ Ilmselgelt ei olnud mehel Melissa helistamise põhjuse teada saamisega kiiret.

      „Tegelikult tuleb päris paljud asjad ära klaarida.“ Melissa võttis nimekirja ja luges selle ette. „Alumise korruse tualeti veepaagi kaas on mõranenud. Vannitoa valamu kraanid ei vasta tellimusele. Elutoa seintel on vaid üks õhuke kiht värvi. Söögitoa aken …“

      „Pidage hoogu,“ protesteeris ehitaja. „Minu töödejuhataja kinnitas mulle, et kontrollis kõik isiklikult üle.“

      „Siis rääkis ta mõnest teisest kinnistust või vajab ilmselgelt prille,“ teatas Melissa, kasutades