Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu. Eduard Laaman

Vahepeal oli eesti rahvas niipalju arenenud, et tekkimas oli linnakodanike kiht ja mis oli niivõrd suur, et see 1904. aastal suutis Tallinna linnavalitsuse enda kätte võtta.

      Sel ajal tekkis vool, kes hakkas majanduslikes huvides reaalpoliitikat ajama. Kuna sel ajal kogu eesti elu oli saksa ülemvõimu all, siis oli loomulik, et esimene vool sattus viimasega vastuollu, mis oli isegi teravam kui oli Tartu rahvusliku voolu vastuolu, sest too katsus piirduda pigem kultuuri arendamisega.

      Niisugused olid rinded Eestis, kui 1905. aastal puhkes Vene revolutsioon.

      Ühel pool seisis saksa kultuurist pärit Tartu rahvuslik kõlbeline vool, teisel pool majanduslik reaalvool, kus ühtviisi tegutsesid niihästi sotsialistid kui ka kodanlased, kes mõlemad rõhutasid majanduslikke momente.

      Venemaa olud

      1905. a. revolutsioonis astus Eesti Venemaa riiklikus elus üles juba teatava tegurina. Vene riigi saatus määras tol korral ka Eesti saatuse. Sellepärast peame tolleaegse Vene ajaloo poole pöörduma.

      Venemaa on alati olnud sõjaline monarhia, mis on arenenud hoopis teisiti kui Euroopa riigid. Feodaalvõitlust ei ole Venemaal olnud.

      Venemaa on üles kasvanud ja suureks saanud oma laienemissõdades. Tema riigi ajalooline ülesanne on olnud toetada vene rahva kolonisatsiooni üle suure Ida-Euroopa ja Põhja-Aasia lagendiku. Selles ekspansioonis seisneb Venemaa isevalitsuse ajalooline õigustus. Selle laienemistungi tõttu on siseriiklikud korratused andeksantavad.

      Sellepärast saigi üheks tema poliitika põhimõtteks katsuda siseraskusi võita välisekspansiooniga. Iga kord, kui see korda läks, sai ta oma siseraskustest jagu. Nii oli see ka 1878. a. Türgi sõjaga.

      Kui välisekspansioon aga korda ei läinud, siis tõusid siseraskused seda teravamal kujul. Nii oli see Krimmi sõja järel kui ka 1904.—1905. a. Jaapani sõja järel.

      Sedamööda kuidas Vene sõjavägi Kaug-Idas ühe hoobi teise järel sai, muutus meeleolu sisemaal ärevamaks, käärimine läks kaugemale ja tuli teha üks järeleandmine teise järel. Ajalugu ei ole veel täiesti selgitanud, kelle süü see oli, et Venemaa ei jõudnud tol korral mingisuguse püsivama või küllalt laia tee peale, kus ta end oleks võinud reorganiseerida.

      1905. a. revolutsioon arenes kramplikult niihästi ühes kui ka vastupidises sihis. Kui võrdleme teda viimase, s.o. 1917. a. revolutsiooniga, siis näeme, et 1905. a. revolutsioon on peaasjalikult halvatus perifeerias. Meditsiinis võiks seda võrrelda halvatusega, mis südamenõrkuse tõttu tekib kätes ja jalgades. Kõige kaugemale läks masside liikumine siis just ääremaades, nagu Kaukaasias, Siberis, Poolas ja Baltikumis.

      Hoopis kergemalt tegi revolutsiooni läbi riigi tsentrum. Süda oli veel kõva. Südamest tulid need jõud, mis saadeti 1905. a. lõpul mässu maha suruma.

      Teisiti oli asi 1917. a. revolutsioonis. Seda võiks võrrelda südamekrambiga, mis tuleb peaaegu ilma teiste häda kuulutavate tundemärkideta. Äkki halvatakse tsentrum, ja sellega on kõik otsas.

      1905. aastal oli sõjavägi keisrile truu, 1917. aastal ei olnud lugu sõjaväes enam nii. 1917. a. andis peahoobi just sõjavägi.

      Sõjariistus jõud murdis 1917. aastal monarhia. Ei 1905. ega 1917. aasta revolutsioonil olnud keskset juhtimist.

      1905. aastal Venemaal parteisid veel ei olnud. Olid põrandaalused komiteed, kuid liikumise otsustavas järgus neil tegelikku mõju ei olnud.

      1905. a. oktoobri suurstreik tuli loodusjõuliselt, kõigile ootamatult, ka neile, kes seda olid soovinud. Rahutuste lained olid käinud üle maa, Kroonlinnas ja mujal mereväes olid mässud olnud, mis veriselt maha suruti. Tööliste seas oli streike.

      Septembri lõpul tekkis streik Moskvas, kuid suuremalt osalt hakkas ta vaibuma. Arvati, et rahutuste laine on seekord möödas, kuid õhk oli nii elektrit täis, et ühe sõnumi peale, nagu oleks Moskva raudteelaste esindaja kinni võetud, streik üldiseks plahvatas.

      Moskvast kandusid rahutused Peterburi, kolme päevaga jõudisid need ka Tallinna ja varsti mässas kogu riik. Trepov, kes alguses oli käskinud padruneid mitte kokku hoida, kohkus ära ja teatas keisrile, et liikumine on nii suur, et sõjariistus jõud enam ei aita.

      Keiser Nikolai II, kelle iseloom oli alati olnud nõrk, teatas, et ta troonilst loobub ja määrab oma järeltulijaks venna Mihhaili.

      Kutsuti endine rahandusminister Witte, kes oli Jaapaniga rahu teinud, ehkki teda tema madala päritolu pärast harilikult oli õukonnas põlatud. Krahv Witte suutis keisrit niipalju mõjutada, et see tagasiastumisest loobus. Tagasiastumismanifest oli valmis kirjutatud, kuid jäi avaldamata ja 1918. aastal leiti see arhiivist. Selle asemel avaldati 30. oktoobril teine manifest, millega loodi seadusandlik Duuma ja lubati kodanikuvabadusi.

      Nüüd algasid vabaduspäevad. Krahv Witte andis liikumisele voli, ja ühtlasi alustas ta mõjukama seltskonnaga, oktobristidega ja kadettidega läbirääkimisi. Tal ei läinud korda kokkulepet sõlmida. Kadetid nõudsid üldist valimisõigust.

      Sedaaegu läks liikumine järjest suuremaks, puhkesid uued streigid ja maal talurahvarahutused. Viimased ajasid mõisnikud valitsuse sülle ja streikidest tekkis raskusi linnades. Nõnda tekkis Vene valitsusel seljatagune, mis tal 1905. a. algul puudus.

      Revolutsiooni jõud killustus. Tolleaegne siseminister Durnovo laskis Moskva ja Peterburi polkudega mässu igal pool maha suruda.

      1905. a. Baltimail

      Et valitsusel puudusid väed keda Tallinnasse mässu maha suruma saata, tegi peaminister mereministrile admiral Biriljovile ettepaneku moodustada karistussalgad neist madrustest, keda rahutuste järel Kroonlinnas kinni peeti. Sellega oldi nõus ja madrustest, kes ise olid hiljuti mässanud, said Tallinnamaale kõige paremad karistussalgad. Tol ajal oli valitsuse autoriteet täiesti kadunud, paiguti polnud revolutsionääridel enam midagi üle võtta, kõik oli juba üle võetud. Väiksemates linnades pakkusid valitsusasutused ise end uue võimu teenistusse.

      Kui novembri lõpul Tartus Bürgermusses Tartu ülemaaline rahvaasemikkude kogu kokku astus, otsustas enamus Eestis sisse seada revolutsioonilise omavalitsuse. Kongress möödus täiesti segamatult, sest valitsusel sel ajal Eestis võimu ei olnud. Vastupanu pidi tulema keskvalitsuselt.

      Baltisakslus palus abi ja käis valitsusele peale keisrikoja kaudu.

      Sel puhul määrati kindral Orlovi karistusekspeditsioon Liivimaale rahutusi maha suruma. Tolleaegne Riia kindralkuberner Sollogub suutis suure vaevaga Orlovi Riiga saabumist ära hoida, kartes, et see poole Riiat maha põletaks. Just niisamuti nagu 14 aastat hiljem liitlased kartsid Eesti vägesid Riiga lasta.

      Kuidas Kroonlinna madrused, kes mõni kuu varem ise olid punase lipu tõstnud, 1905. a. talvel Tallinnamaal rahutusi maha surusid, seda mäletab Tallinnamaa rahvas veel praegugi. Witte ütles, et mõned ohvitserid olla liiale läinud, nii et ta on pidanud ühe kohta paluma, et teda rohkem vaos hoitaks. Selle ohvitseri kohta on keiser selle asemel, et teda vastutusele võtta, tähendanud "Ai da molodets!"

      Et rahva meeleolu vaigistada, kutsuti Riia kindralkuberneri juures kokku nõupidamine, mis pidi läbi arutama ettepanekud kohalike olude parandamiseks. See kogu tegi mõne nädala tööd ning kaalus ettepanekuid omavalitsuse ja agraarolude kohta, kuid need kõik jäid arhiividesse. Samuti jäid paberile kõik need nõudmised, millega Eesti esindajad riigivolikogus esinesid. Reaktsioon tundis, et ta jalgealune on kindel.

      Kohalikul saksa kogukonnal olid sidemed tsaarivalitsusega ja ta ei tahtnud üheski asjas järele anda. Saksa kogukond oli kohkunud sellest loodusjõulisest liikumisest, mis Eestis puhkes ja hakkas ennast seetõttu rahvuslikult organiseerima. Üle maa loodi vabatahtlike organisatsioonide "Deutsche Vereine" võrk.

      See oli sama kultuurautonoomia asutuste võrk, mis praegu tegutseb seaduslikult ning mille sihiks on rahvuse alalhoidmine, ja kui võimalik, siis ka ekspansioon.

      Plaanid läksid siis