Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu. Eduard Laaman

ümbruses hakkaski Jakobson oma rahva olukorra üle mõtlema ja seadis sihid, mille pärast võidelda.

      Tol ajal, kuuekümnendatel aastatel, ärkas Venemaal uus elu. Aeg peale Krimmi sõda oli reformide ajajärk. Kuuekümnendate aastate paiku rajati Vene semstvo ja Vene kohus, mõlemad Ida-Euroopa oludes eeskujulikud ja hea kuulsusega asutused. Nende reformide värske tuul hakkas ka Baltimail puhuma. Jakobson oli üks selle muutuse kuulutajatest. Jakobson ei töötanud Eestis pikalt, kuid tema tööl olid määratu tähtsus.

      Jakobson oli tulnud õigel ajal. See oli aeg, kus Eestis oli pind ärkamiseks valmis. Eesti talurahvas lasti 19. sajandi algul vabaks. Kuid tal oli sellest vabadusest vähe kasu, sest see oli ainult nimeline vabadus. Alles 19. sajandi keskel, pärast rahutusi, tehti uus maareform, mis kaotas teoorjuse ja andis võimaluse päriskohti osta.

      Sellest ajast hakkas Eestis tõusma vaba talurahva kiht, kelle najal arenes rahvuslik liikumine.

      Eesmärk, mille rahvuslik liikumine seadis, sai kõige täpsema sõnastuse märgukirjas, mille Jakobson koos sõpradega Aleksander III-le tema troonile asumise puhul 1881 a. üle andsid. Selle märgukirja soovid võime liigitada neljaks.

      Kõigepealt agraaruuenduste soov, et talude päriseksmüümine riigi abil sunduslikult lõpuni viidaks ja et mõisate feodaal-eesõigused kaotataks, ning senised lepingud, mis rasketel tingimustel tehtud, revideeritaks.

      Teiseks sooviti uuendusi omavalitsuses, nimelt, et rüütelkonna kõrvale Soome eeskujul ka talurahvas omale esinduse saaks, või et Vene semstvo ka Baltimaadele toodaks.

      Kolmandaks sooviti, et Põhja- Lõuna-Eesti ühendataks üheks kubermanguks.

      Neljas soov oli, et Eesti keel võetaks kasutusele koolides ja kohtutes.

      Venestamine

      See oli meie rahva eesmärk, mis juba siis seati ja oma täitmist pidi see ootama kuni Vene II revolutsioonini.

      Võitlus selle eesmärgi vastu algas kohe ja kestis kõige viimaste aastateni. Tol ajal arvati, et seda kava hakkab teostama Vene võim. Need lootused olid aga petlikud.

      Vabameelne vool, mis 60 aastatel Venemaast üle käis, ja mida veel 70 aastatel tunda oli, taandus, ja võimule pääsesid vene rahvuslased. Juba 60 aastatel, eriti aastal 1863, kui Poolas mäss puhkes, tekkis vabameelsele voolule suur Vene rahvuslaste vastuseis.

      Selle voolu eestvõitlejaks sai Aleksander III kasvataja Pobedonostsev. Ta tahtis Venemaad külmutada, et see mädanema ei läheks, nagu Lääne-Euroopa tema arvates mädanema oli läinud. Pobedonostsevi meelest pidi Vene valitsus kolme eesmärki silmas pidama: õigeusku, isevalitsust ja vene rahvast. Kõik piirirahvad pidid saama ümberrahvustatud.

      Selles suunas algasidki 80ndatel aastatel uuendused Baltimail, mida juba ammu ette oli kuulutatud. Venelased toetasid Eesti rahvuslikku liikumist ainult niipalju, kuivõrd see oli sihitud sakslaste vastu, kes tolal Baltimail valitsesid.

      Et Saksa elemendi asemel Eesti rahvust võimule aidata, seda ei tulnud venelastel meeldegi.

      Uuenduste käik läks nii, et kõigepealt võeti Saksa ollustelt ära administratsioon ja anti see Vene bürokraatia kätte. Samuti pandi maksma Vene kool ja Vene kohus. Asutustesse toodi Vene ametnikud.

      1880ndate aastate paiku, mil Eestis neid reforme läbi viidi, hakkasid Eesti tegelased aru saama, et see toetus, mis Venelaste poolt tulnud, on midagi muud, kui nad lootnud. 1880 aastate lõpul on lootusetus peaaegu üldine, sest ei olnud näha ühtegi jõudu, mis võiks venestamisele vastu seista.

      Venestamise vastu võideldes katsuti kompromissi leida kohaliku Saksa kogukonnaga. Katse selle suunas tegi Jannseni poeg Harry Jannsen, kes mõne aasta andis välja saksakeelset, kuid veel eestimeelset lehte. Ta ei suutnud aga selles asjas midagi ära teha, sest pikapeale leidis Balti sakslus teise tee. Ta ei hakanud kokku leppima Eesti rahvaga, vaid otsis kokkulepet valitseva Vene bürokraatiaga. Et tal oli sidemeid keisrikojaga, siis leidiski ta 1890. aastate algusel kompromissi.

      Venestamisuuendustele meie maal pandi piir, need reformid, mis juba tehtud, jäävad maksma, kuid uusi enam ette ei võeta. Kohus, kool ja administratsioon jäävad Vene kätte, kuna agraar- ja omavalitsuse uuendus, millega venestajad eestlasi eriti meelitanud, jääb tulemata. See olukord kestis Eestis kuni II Vene revolutsioonini.

      Need 1890. aastad on Eestile raskemad. Mitmedki Eesti tegelased, kes Vene peale lootnud, olid arvamisel, et Eesti rahvas sureb välja ning teda tuleb lohutada, et ta oma järeltulijatele edasi annab oma vere, aga mitte keele.

      Kuid rahvas ei heitnud meelt, ta elas edasi ja arenes.

      Rahvusluse teke

      Eesti talurahva lapsed, kes tulid Tartu ülikooli, moodustasid seal Eesti elu keskme. 1890ndatel aastatel tõusid siin Eesti rahvusliku liikumise etteotsa Villem Reiman ja Jaan Tõnisson, kes selle uuele alusele seadsid.

      Romantika oli otsa saanud. Ei olnud enam vastusurvet, ei sakslastelt ega venelastelt. Rahvas pidi omamal jõul sellest umbtänavast välja tulema.

      Selleks loodi alus meie kultuuri-, haridus- ja põllutöö ühisustes, niipalju kui selleaegsed olud seda lubasid. Neis asutustes hoiti alal ja kasvas Eesti iseteadvus, kuni tuuled Venemaal muutusid. Rahval, kes veel ärkamata, polnuks rahvustunnet.

      Kui räägite meie rahvaga, siis näete kui tugev see tunne neil on. Seda on meile ärkamise aeg andnud, see on kapital, mida me ärkamisajalt saime ja mille protsente praegu kasutame.

      Kuid millest oli see sündinud? Selle kohta ütles Soome teadlane Snellman, et pärastised põlved seisavad imekspannes tema ilmumise ees, mis nagu maa seest tõuseb ja endale uue kuju võtab, kuid on seesama muutmata vaim, mis rahvaste elu aastasadadel loonud. Rahvus on tekkinud ja tunneb, et elab oma sisemisest jõust. See on tal väljaspool kahtlust: kui päritakse, kuidas see sündinud, siis ei tea keegi vastata.

      Rahvuse sünd on nagu inimese sünd — äraseletamata saladus. Me võime tõdeda, et meie rahvuslik tunne ja rahvuslik teadvus, nagu suuremalt jaolt meie isamaa lauludki, on pärit ärkamise ajast; ainult meie poliitilised ja sotsiaalsed aated on pärastine aeg juurde toonud.

      1905. a. revolutsioon

      Kui praegu 1905 a. sündmustele tagasi vaatame, siis märkame imelikku nähtust. Mehed, kes praegu seisavad meie poliitiliste voolude paremal tiival, asusid siis pahempoolsete hulgas, kuna need, kes siis parempoolsete osa etendasid, praegu seda ei tee.

      Tuletame meelde suurt kongressi Tartus 1905. a. sügisel, kus eesti poliitilised voolud esimest korda kokku põrkasid. Parema tiiva juhiks oli tuntud riigitegelane Jaan Tõnisson, kuna vasemal tiival asus mees, kes oli ühtlasi ka kongressi juhataja ning kelle juhatusel võeti vastu sotsiaaldemokraatide revolutsioonilised ettepanekud — Jaan Teemant. Selle tõsiasja puhul on pikantseid oletusi tehtud, kuid kui me sügavamalt vaatame, siis näeme, et seal on omad põhjused, mis on tolle ajaga seletatavad.

      20. sajandi alguses tekkisid eesti elus uued värsked tuuled. Eesti keskmeks ei olnud enam Tartu, vaid sellele hakkas pretendeerima juba Tallinn.

      Siin asutati 1901. a. ajaleht "Teataja", mille toimetajaks oli Konstantin Päts. Toimetusse kuulusid Vilde, Pöögelmann ja rida teisi pahempoolseid tegelasi. Lipukirjaks, millega "Teataja" võitlusse astus, oli majandus. Püüti eeskätt võidelda just majanduslike huvide eest, olgugi, et neid mõisteti erinevalt — mõni vahest ka sotsiaaldemokraatlikku õpetust.

      "Teataja" tolleaegset programmi tuleks sellegipoolest võtta, nagu ta kuulutatud oli, see on kui majandushuvide esiplaanile seadmist, hoolimata sellest, kas need olid kodanlaste või proletariaadi klassihuvid. Seal töötasid külg külje kõrval sotsiaaldemokraat Martna ja Konstantin Päts, kes organiseeris Tallinnas linna valimisteks väikemajaomanikke.

      Nad ei töötanud juhuslikult üheskoos, vaid neid ühendas mõte, et eesti elus oli tekkinud mingisugune uus juhtiv tegurr, nimelt linnakihtide