Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu. Eduard Laaman

Öeldakse, kui Kleopatra ninajoon oleks teistsugune olnud, siis oleks ka Rooma riigi ajalugu teistviisi läinud. Selle paradoksi nõrkust näeme kohe, kui seda lähemalt analüüsime.

      Kõik ajaloolised sündmused rajanevad põhjuste lülidele. Ikka võite küsida, mis siis ja siis oleks olnud, kui ühte lüli poleks olnud. Kui torni ehitate ja ühe kivi torni alt ära võtate, kukub loomulikult torn ümber. Nii võite ütelda, et kui seda kivi poleks juhtunud olema, siis poleks ka torni. Tõepoolest aga, kui seda kivi poleks olnud, siis oleks leitud vast mõni teine kivi. Ajalugu oleneb mitte ainult ühest juhusest, vaid kogu sündmuste käigust.

      Eesti Vabadussõja tulemust võime kokku viia kolme üldpõhjuse alla.

      Esimene on Eesti rahvuslik uuestisünd, teine maailmasõja lõppemine liitlaste võiduga ja kolmas Venemaa kokkuvarisemine. Need kolm sündmuste lüli koos moodustasidki Eesti iseseisvuse.

      Maailmasõja eel oli muidugi raske ette öelda, et need kolm lüli nii saavad kokku jooksma. Ei võidud aimata, et sõda lõpeb liitlaste võiduga ja ühtlasi variseb Venemaa kokku. Pigem võis oletusi teha, kas liitlased üldse võidavad, või kaotavad. Eestil oleks mõlemal juhul vähe olnud öelda.

      Esimesel juhul oleks ta ikka sunnitud olnud Vene tahtmist täitma, kuna teisel juhul, kui liitlased kaotanud oleks, oleks Baltimaail Saksamaa valitseja olnud. Tegelikult läks täide just see, mida Ilmasõja algul kõige vähem aimati.

      Et võimalikuks sai liitlaste võit ühtaegu Vene kaotusega, sellepärast paistab Eesti tekkimine juhuslikuna.

      Ometi on see sündmus seletatav ühe suurema algpõhjusega, ajaloo suure tendentsiga, mis vana rohkem kui aastasajad ja mille teostumist saame käsitlema neis loengutes.

      See on rahvuslik printsiip.

      Teil on teada, et keskajal sündisid riigid mitte niivõrd rahvuslikul, kui usulisel alusel. Usu alusel loodi keskajal Eestis Orduriik. See printsiip väljendus usupuhastuse sõdades katoliiklaste ja luterlaste vahel, kus lõpuks kokku lepiti põhimõttel: "Cuius regio, eius religio", et kelle valitsus, selle usk.

      Rahvusriigid

      Sestsaadik on usulised voolud riikide elus tahaplaanile jäänud ja tekkinud uued põhimõtted, mis riikide arenemist juhivad. Rahvusriigid olid juba keskajal tekkimas — nagu Prantsusmaa, Hispaania, kuid nad pole tolle ajale iseloomulikud. Iseloomulikumad on mitterahvuslikud riigid. Nende algkujuks oli Püha Rooma riik, mis ulatus Itaaliast kuni Orduriigini Baltimaail. Keegi ei leidnud niisugust riiklikku konstruktsiooni siis iseäraliku olevat. Aegamööda koonduvad aga riigid ikka enam rahvusliku põhimõtte järgi.

      See põhimõte saai Euroopa ajaloos teadlikuks ning juhtivaks õieti Prantsuse revolutsiooni ajast peale. Prantsuse revolutsioon ei olnud oma põhimõtete poolest rahvuslik. Tema lipukirjaks polnud rahvuslikud õigused, vaid kodaniku ja inimõigused, kuid tema mõju oli niisugune, et rahvuslik liikumine kogu Euroopas lõkkele lõi.

      Prantsuse revolutsiooni järel katsus Napooleon oma vägedega kogu Euroopast uut impeeriumi luua, kuid see katse ebaõnnestus ja andis hoopis määratu hoo rahvuslikule liikumisele terves Euroopas.

      Teiseks tõukeks oli see, et Prantsuse revolutsioon kehtestas üldise sõjaväekohustuse. See tõi enesega kaasa rahva suveräänsuse põhimõtte.

      Kui rahva kätte relvad anti, siis pidi rahvas ka teadma, milleks ta sõjariistu kasutab.

      Lisaks üldisele sõjaväekohustusele kehtestati ka üldine valimisõigus. Iga kodanik pidi teadma mille eest ta sõdib ja see oli tema rahvus. 19. sajandil toimusid enamasti rahvussõjad ja seda sajandit nimetatakse ka rahvuste aastasajaks.

      Napooleon proovis koondada tervet Euroopat üheks suureks riigiks. Kui rahvused sellest katsest olid pääsenud, hakkasid nad end ise koondama.

      Saksamaa hakkab liituma, samuti koondub Itaalia, kes võõra võimu alt vabaneb.

      Balkani rahvad määravad iseennast. 19. sajandil on Balkan kõige sõjaohtlikum osa Euroopast ja on seda ka 20. sajandil, sest sealsed riigid ei ole veel oma rahvuspiirie kätte saanud.

      Saksa teoreetikud unistasid Saksa impeeriumist ja ütlesid, et väikesed riigid, kes kui lapsed maailma teedel jalus mängivad, tuleb ära koristada. Saksa imperialistid arvasid, et väikesed riigid takistavad maailma kaubandussuhtlust. Kuid nüüd me enam Saksa poliitikutelt sarnaseid mõtteid enam ei kuule.

      Praegune Venemaa, kes rahvust ei tunnista, käib hüüdlause järele: "Kõige maade proletaarlased, ühinege!" Ta tunnistab ainult klassivõitlust, kuid tegelikult on temagi teisiti arenenud.

      Kui võtate praeguse Vene administratiivkaardi, siis ei tunne te seda enam ära. Seal on hulk rahvuslikke autonoomseid vabariike, mida venelased nimetavad "tšužrespublika"; need loodi nagu rahustuseks rahvustele, ilma suurema tegeliku tähtsuseta. Kuid viimasel ajal arvavad mitmed Vene tegelased ja pagulased, et nende vabariikidega liiale on mindud, ja see mäng venelaste jaoks liig tõsiseks muutub.

      Rahvuslik algtendents pääseb alati võidule, olgu tema vastu ükskõik missugused jõud. Kui mingi raskuse kaldpinnale panete, siis kus suunas te seda ka ei tõuka, raskus liigub ikka allapoole. Nii näeme praeguses ajaloos, et igasugused tõuked seda suurt elementaarset rahvuslikku tungi ikka enam võidule viivad.

      Eesti rahvuslik liikumine

      Eesti rahvuslik liikumine tekkis möödunud sajandi keskel. Selle äratasid mõjud, mis tulid Lääne-Euroopast, Soomest ja Venemaalt.

      Praegusel Venemaal elavad mitmed Soome sugu rahvad. Võtame mordvalased, keda sama palju on, kui Eesti rahvast. Neid kardeti juba venelaste hulka sulanduvat, kuid nüüd on ka neil rahvusliku iseteadvuse kasvamist märgata. Neil on praegu ärkamisaeg. Peale mordvalaste on märgata ka teiste Soome sugu rahvaste ärkamist. Meie ja teiste Soome sugu rahvastel tuleks luua kontakt nende ärkavate rahvastega.

      Meil Eestis tekkis 19. sajandi algul üksikuid haritlasi, kuid rahvuslikku liikumist veel mitte.

      Eesti haritlane ja kirjamees Dr. Faehlmann oli veel arvamisel, et Eesti rahvas sulandub teiste hulka. Dr. Faehlmann'i eesmärk oli koguda Eesti kirjandust ja rahvaluulet, et see tulevastele põlvedele pärandada, kes juba teist keelt räägib. Üksikud rahvuslased ei too veel rahvuslikku ärkamist, seda ei loo ka rahvahulk ise, vaid see tekib siis, kui haritlastel tekib kontakt rahvaga.

      Millal rahvustunne tekib, seda ei saa kindlaks teha, kuid rahvustunne tekkis nii haritlastel, kui ka rahvamassis. Sellest peale tunneb meie rahvas end juba elurõõmsa rahvana.

      Seda ajajärku võime alustada J. V. Jannseniga, kes lõi Eesti nime, sest varem oli eestlane "undeutsch".

      Esimene ärkamisaeg on lapseliku ilutsemise aeg. Kuid varsti tulid tõsisemad ajad, kui tekkis vastuolu maa seniste valitsejatega, kellelt oma rahvusele eluõigust hakatati nõudma.

      Seda aega võime seostada C. R. Jakobson'i nimega. Sakslased oleksid ammu meie maa sakslastega koloniseerinud, kuid see ei läinud sellepärast korda, et nad emamaast merega lahutatud olid. Hiljem, kui nad seda oleks teha saanud, polnud neil selleks huvi. 18. sajandil suunasid nad oma kolonisatsiooni Lõuna-Venemaale. Meie kohalikel sakslastel puudus huvi asja vastu seepärast, et neil eestlaste ekspluateerimine palju odavam tuli. 19. sajandil said Baltisakslased oma veast aru ning hakkasid kasutama kirikut ja kooli, et pärisrahvast saksastada.

      Sellega rutati nii, et Jakobson tähendas, et kui see veel paar aastakümmet kestaks, siis Eesti rahvast enam ei oleks. Jakobson astus aktiivselt saksastamisele vastu. Selle võitlusega on Eesti rahvas astunud teise sammu oma arenemises. Ta oli oma rahvusliku tunde juurest rahvusliku eneseteadvuse juurde jõudnud.

      Jakobsoni aegne võitlus oli üks dramaatilisematest Eesti ajaloos. Et aastasadade vanusele traditsioonilisele Saksa ülemvõimule vastu panna, oli tuge tarvis. Jakobson, kui reaalpoliitik, leidis selle toe Vene poliitikast. Jakobsoni enese ärkamine oli sündinud Venemaal, kuhu ta olude sunnil oli pidanud välja rändama, kui ta kohaliku