Julgege juhtida. Brene Brown

kellele peale vaadates võis kohe öelda, et ta kohtleb kõiki oma sõbrana. Ma ei teagi, mida ta mulle parajasti rääkis, kui ma ta poolelt lauselt katkestasin: „Oh issand, need on kõik ärimehed, tippjuhid või FBI agendid.“

      Ta naeris. „Jah, sõber. See on C-taseme konverents. Kas sulle ei öeldud?“

      Veri valgus mul näost ära ja ma istusin aegamööda enda kõrval seisnud tühjale toolile.

Ta selgitas: „Tead ju küll. Tegevjuhid, operatiivjuhid, finantsjuhid, müügijuhid, personalijuhid ...“1

      Ainus mõte, mis mulle pähe tuli, oli: Ma ei ütle mitte mingil juhul sellele mehele tõtt.

      Ta põlvitas mu kõrvale ja pani käe mulle õlgade ümber: „Kas midagi on lahti, sõber?“

Võib-olla oli see Austraalia aktsent, lai naeratus või nimi Pete, mis tegi selle mehe otsekohe usaldusväärseks, aga ma pöörasin end tema poole ja ütlesin: „Mulle öeldi küll, et siin on C-taseme publik, aga mina arvasin, et see tähendab keskpärast taset – et ei ole päris A-tase.“2

      Ta pahvatas laginal naerma ja ütles: „See on võrratu! Sa peaksid selle ära kasutama!“

      Vaatasin talle silma ja ütlesin: „Siin pole midagi naljakat. Ma räägin neile häbist ja ohust, et meid ei võeta tõsiselt.“

      Tekkis pikk paus, enne kui lisasin: „See on irooniline.“

      Selleks ajaks oli meie kõrvale seisma jäänud Washingtonist pärit naine, kes pidi pidama 20minutilise ettekande naftakaubanduse teemal. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „Häbi – te mõtlete seda tunnet? Nagu „mul on häbi“?“

      Enne kui jõudsin tunnistada, et nii see on, ütles ta: „Huvitav. Hea, et seda räägite teie, mitte mina,“ ja astus minema.

      Ma ei unusta kunagi Pete’i vastust: „Vaata uuesti seda publikut. Need on inimesed, lihtsalt inimesed. Ja mitte keegi ei räägi neile häbist, kuigi igaüks neist on selles silmini sees, justnagu kõik teisedki. Vaata neid. Need on inimesed.“

      Siis köitis ta meeli kas tema enda nõuandes peituv tõde või minu teema, sest ta tõusis püsti, pigistas mind õlast ja astus eemale. Võtsin kiiresti välja oma sülearvuti ja tippisin otsingusse „populaarsed ärijuhtimise ja äriterminid“. Võib-olla saan oma teemale veidi kaalu lisada, kui lehvitan pisut ärižargooniga.

Pagan. Mulle tundus, nagu loeksin Berenstainide karuraamatut „Vana kaabu, uus kaabu“, mida mu lapsed väiksena armastasid.3 See on lugu isakarust, kes läheb kübarapoodi ja proovib oma vana kulunud kaabu asemele pähe viitkümmend uut kaabut. Muidugi on kõigil neil uutel kaabudel mõni häda küljes: liiga lai, liiga kitsas, liiga raske, liiga kerge. Nii jätkub lugu mitu lehekülge, kuni jõuab viimaks loogilise järelduseni, et tuleb jätta alles vana inetu kaabu, mis sobib täpselt.

      Hakkasin termineid omaette pomisema, et näha, kas mõni sobiks mulle.

      Kriitiline teekond? Liiga liikluslik.

      Tasandist ülehüppamine? Kõlab justkui keksumäng.

      Visioon? Võib-olla.

      Visioneerima? Oot! Ei saa lihtsalt võtta mis tahes sõna ja lisada sinna lõppu „-eerima“.

      Õnneks helistas mu mees Steve ja katkestas Berenstaini karude stiilis otsingu.

      „Kuidas sul läheb? Kas oled valmis?“ küsis ta.

      „Ei! See on täielik õudus,“ ütlesin. Kui olin olukorda selgitanud, jäi ta väga vaikseks.

      Kasutades oma tõsist häält – seda, mis on mõeldud arstile helistavatele paanikas lapsevanematele (ta on lastearst) või mulle, kui olen aru kaotamas –, ütles ta: „Brené, luba mulle, et sa ei kasuta ühtki neist totakatest sõnadest. Ma mõtlen tõsiselt.“

      Selleks ajaks olin juba pisarate äärel. Ma sosistasin: „Luban, aga sa peaksid neid inimesi nägema. Ma oleksin nagu matustel. Ja mitte oma perekonna matustel, kus võib näha edevaid Wranglereid ja sündmusele kohaselt süngeid kauboikaabusid. Need on nagu Briti matused. Või „Sopranode“ hauaplatsiteenistus.“

      Ta ütles: „Võta selle mehe nõu kuulda ja vaata seda publikut uuesti. Nad on tõesti lihtsalt inimesed nagu sina ja mina, nagu meie sõbrad. Seal on ju inimesed, eks ole? Need on tegelikud inimesed oma tegeliku elu ja tegelike probleemidega. Aja sina oma asja.“

      Ta ütles, et armastab mind, ja me lõpetasime kõne. Tõusin ja lükkasin uuesti kardina kõrvale. Saal oli hämaram ja laval rääkis esineja. Tahtsin publiku nägusid näha, aga minu külgvaade tegi selle keeruliseks. Siis pööras üks suur kiilakas mees aegluubis nagu filmis oma pead, et oma naabrile midagi sosistada, ja ma nägin ta nägu.

      Ahmisin õhku ja tõmbasin kardinad kinni. Ma tunnen seda meest. Jätsime umbes ühel ajal joomise maha ja käisime 90ndate keskel ühes anonüümsete alkohoolikute rühmas. Ma ei uskunud oma silmi. Istusin parajasti ja püüdsin selgusele jõuda, kas minuga toimub mingi ime, kui mu uus sõber Pete ligi astus.

      „Kas kõik on korras?“ küsis ta.

      Naeratasin. „Jah, vist küll. Lihtsalt inimesed, on ju?“

      Ta patsutas mulle õlale ja ütles, et üks naine seisab lavataguse ruumi uksel ja tahab minuga rääkida. Tänasin teda uuesti ja läksin oma külalise juurde. See oli minu naaber! Tollal oli ta üks õigusfirma juhtivatest omanikest ning oli tulnud sellele üritusele koos teiste omanike ja mõne kliendiga. Ta ütles, et tahtis lihtsalt tere öelda ja edu soovida. Embasin teda põgusalt ja ta läks tagasi auditooriumi uste poole. Sammusin läbi halli ja astusin välja, et veidi värsket õhku hingata.

      Ta ei pruugi iial teada saada, mida tema nägemine mulle tol päeval tähendas. Olin talle lahkuse ja avatuse eest tänulik, aga peamine oli lihtsalt tema nägemine. Jah, ta on prestiižika õigusettevõtte omanik, aga ta on ka tütar, kes minu teada viis hiljuti oma ema senise koduhooldaja käe alt hooldekodusse. Samuti on ta ema ja naine, kellel on parasjagu käimas keeruline lahutus.

      Inimesed. Inimesed. Inimesed.

      Selle päeva kogemus oli ergastav. Saavutasin publikuga täieliku kooskõla ja sügava sideme. Me naersime südamest. Me nutsime. Kuulajad küünitasid nii ahnelt neelama seda, mida mul oli öelda häbi, kättesaamatute ootuste ja perfektsionismi kohta, et oleksid peaaegu üle tooliserva maha kukkunud. Me lasime vool ennast kaasa viia.

      Enne kui 90ndate alguses tagasi kooli läksin, et sotsiaaltööd õppida, ronisin mööda ühe Fortune 10 hulka kuuluva ettevõtte karjääriredelit ülespoole. Loobusin sellest sotsiaaltöö õppimise kasuks ega uskunud toona, et naasen kunagi maailma, mis minu meelest oli otse vastand väärtustele, millest ma hoolisin – julgusele, seotusele ja tähendusrikkusele.

      Doktoritöö esimestel aastatel keskendusin süsteemi muutmise juhtimisele ja organisatsiooni keskkonna jälgimisele. Viimaks võtsin aga teise suuna ja kirjutasin doktoritöö hoopis seotusest ja haavatavusest. Ma ei arvanud, et pöördun organisatsiooni arengu alale tagasi, sest mulle see toona tõesti ei meeldinud.

      Tol päeval peetud ettekanne märkis aga mu karjääris olulist murdepunkti. Südamlik kogemus, mis mul selle publikuga tekkis, pani mind küsima, kas ma mitte ei eksi, kui pean oma kaht huviala teineteist välistavaks. Mis oleks, kui ühendaks julguse, seotuse ja tähenduse töömaailmaga?

      Teine veider asi, mis tol päeval juhtus, viis suure muutuseni minu esinejakarjääris. Sellel üritusel oli kohal palju vahendusagente, ning olles teada saanud publiku hinnangu, helistasid nad kõik mulle ja küsisid, mille poole ma oma karjääris püüdlen. Kui olin paar kuud endasse vaadanud, otsustasin, et leian uuesti tee juhtimise ja organisatsiooni arengu maailma. Seekord aga on mul uus fookus: inimesed, inimesed, inimesed.

      Mitte kriitik ei ole see, kes loeb

2010. aastal, kaks aastat pärast seda sündmust kirjutasin ma raamatu „Ebatäiuslikkuse kingitused“.4 Selles raamatus tutvustasin