Punarind. Jo Nesbo

ja kasutas veidrat, juhuslikku segu Tromsø murdest ja riigikeelest. Ta noogutas ühele naisele enda kõrval. Brandhaugi pilk peatus naisel. Too oli meikimata ja tema lühikesed tumedad juuksed olid sirgelt lõigatud ja kinnitatud maitsetu klambriga. Ning kostüüm, midagi sinist ja villast, oli sõna otseses mõttes inetu. Kuigi naisel oli pingutatult tõsine ilme, mida Brandhaug nii tihti kohtas karjäärinaiste puhul, kes kartsid, et neid piisavalt tõsiselt ei võeta, meeldis talle see, mida ta nägi. Naise silmad olid pruunid ja mahedad ning kõrged põsesarnad andsid tema näole aristokraatliku, peaaegu ebanorraliku ilme. Ta oli naist enne näinud, kuid soeng oli uus. Mis ta nimi nüüd oligi – see oli midagi piiblist – Rakel? Võib-olla oli ta äsja lahutatud, uus soeng võis olla märk sellest. Naine kummardus diplomaadikohvri järele, mis asus tema ja Meiriku vahel, ja Brandhaugi pilk jäi otsekohe pidama pluusikaelusel, kuid see oli liiga kinni nööbitud, et midagi huvipakkuvat näidata. Kas naisel oli koolieas lapsi? Oleks tal midagi selle vastu olnud, kui nad päevasel ajal mõnes kesklinna hotellis toa üüriks? Kas võim erutab teda?

      Brandhaug: „Palun tee suuline kokkuvõte, Meirik.”

      „Hea küll.”

      „Ma tahaks enne ühte asja öelda,” ütles riigisekretär.

      „Laseks äkki Meirikul lõpetada, Bjørn, pärastpoole võid öelda, nii palju kui soovid.”

      Brandhaug kasutas esimest korda riigisekretäri eesnime.

      „PJT hinnangul on atentaadi ja muu kahjukannatamise oht olemas,” ütles Meirik.

      Brandhaug muigas. Ta nägi silmanurgast, kuidas politseiülem tegi sedasama. Tark tüdruk, juristi paberitega ning laitmatu administratiivse teenistuskäiguga. Äkki peaks ta nad koos mehega ühel õhtul oma juurde forelli sööma kutsuma? Brandhaug ja tema naine elasid ruumikas palkmajas, mis asus Nordbergis metsaservas. Garaaži taga võis suusad alla panna. Bernt Brandhaug armastas oma maja. Naise meelest oli see liiga must, ta ütles, et kõik see tume puit paneb teda pimedust kartma, ja talle ei meeldinud ka see paks mets nende ümber. Just, kutse lõunale. Tugevad palgid ja tema enda püütud forell. Need saatsid õige signaali.

      „Lubage mul teile meelde tuletada, et neli Ameerika presidenti on surnud atentaadi tagajärjel: Abraham Lincoln 1865, James Garfield 1881, John F. Kennedy 1963 ja…”

      Ta pöördus kõrgete põsesarnadega naise poole, kes vormis huultega nime.

      „Ah jaa, William McKinley…”

      „1901. aastal,” ütles Brandhaug soojalt naeratades ja vaatas kella.

      „Just. Kuid atentaate on aastate jooksul rohkemgi olnud. Nii Harry Trumani, Gerald Fordi kui ka Ronald Reagani vastu pandi nende ametiajal toime atentaate.”

      Brandhaug köhatas:

      „Sa unustasid, et praeguse presidendi pihta tulistati paar aastat tagasi. Või vähemalt tema maja pihta.”

      „Õige. Kuid seda tüüpi juhtumeid me arvesse ei võta, muidu saaks neid liiga palju. Ma julgen pakkuda, et viimase kahekümne aasta jooksul pole ükski Ameerika president oma ametiaega selja taha jätnud, ilma et poleks avastatud kümmet atentaati ja kinni nabitud süüdlasi, ajakirjanduse teadmata.”

      „Miks mitte?”

      Politsei osakonnajuhataja Bjarne Møller arvas, et küsimus oli kõlanud vaid tema mõttes, ning oli sama üllatunud kui teised, kui oma häält kuulis. Ta neelatas, kui märkas päid, mis pöördusid, ja üritas hoida pilku Meirikul, kuid see hüppas tahtmatult Brandhaugile. Välisministeeriumi kantsler pilgutas julgustavalt silma.

      „Nagu te teate, hoitakse avastatud atentaate tavaliselt salajas,” ütles Meirik ja võttis prillid eest. Need sarnanesid Horst Tapperti⁷ prillidega, postimüügikataloogid armastasid neid, need olid sellised, mis lähevad päikese käes tumedamaks.

      „Sest atentaat on osutunud peaaegu sama nakkavaks kui enesetapp. Pealegi ei soovi me ala inimestena oma töömeetodeid paljastada.”

      „Millised on plaanid valvemeeskonna osas?” katkestas riigisekretär.

      Kõrgete põsesarnadega naine ulatas Meirikule paberilehe, too pani prillid ette tagasi ja luges.

      „Neljapäeval tuleb Secret Service’ist kaheksa meest ja me alustame hotellide ja reisimarsruudi läbivaatamist, kõigi presidendi lähedusse sattuvate isikute tausta kontrollimist ja nende Norra politseinike väljaõpet, keda kasutada kavatseme. Me kutsume välja lisameeskonna Romerikest, Askerist ja Bærumist.”

      „Ja neid kasutatakse?” küsis riigisekretär.

      „Peamiselt valveks. Ameerika saatkonna ümber, selle hotelli ümber, kus elab kaaskond, autopargi ümber…”

      „Lühidalt kõikjal, kus presidenti ei ole?”

      „Sellega tegeleb PJT isiklikult. Ja Secret Service.”

      „Ma arvasin, et teile ei meeldi valvata, Kurt?” ütles Brandhaug kerge naeratusega.

      Meeldetuletus pani Meiriku pingutatult naeratama. Miini-konverentsi ajal Oslos 1998 oli PJT keeldunud valvet välja panemast, viidates omaenda ohuhinnangule, mille kokkuvõte oli „keskmine kuni madal”. Konverentsi teisel päeval oli migratsiooniamet juhtinud välisministeeriumi tähelepanu asjaolule, et üks norrakas, kelle PJT oli Horvaatia delegatsiooni autojuhina heaks kiitnud, oli Bosnia moslem. Ta oli tulnud Norrasse seitsmekümnendatel ning oli juba ammu Norra riigi kodanik. Kuid 1993. aastal olid mõlemad tema vanemad ja neli õde-venda horvaatide poolt Bosnia-Hertsegoviinas Mostaris maha tapetud. Kui mehe korter läbi otsiti, leiti kaks käsigranaati ja enesetapukiri. Ajakirjandus polnud sellest muidugi kunagi teada saanud, kuid järgnenud puhastustöö oli ulatunud valitsuse tasandini ja Kurt Meiriku edasine karjäär oli rippunud juuksekarva otsas, kuni Bernt Brandhaug oli isiklikult asjasse sekkunud. Asi pandi kalevi alla pärast seda, kui üks juhtivkonstaabel, kes oli vastutanud tausta kontrollimise eest, kirjutas lahkumisavalduse. Brandhaug ei mäletanud enam juhtivkonstaabli nime, kuid sellest ajast peale oli koostöö Meirikuga toiminud tõrgeteta.

      „Bjørn!” hüüdis Brandhaug ja lõi käsi kokku. „Me ootame huviga, mida sul meile öelda on. Lase tulla!”

      Brandhaugi pilk libises Meiriku kaastöötajast üle, kiiresti, kuid mitte nii kiiresti, et ta poleks näinud, et too teda vaatab. See tähendab, et tema pilk oli mehele kinnitatud, kuid silmad olid ilmetud ja äraolevad. Ta kaalus, kas haarata naise pilgust kinni, et näha, milline ilme neisse ilmub, kui ta avastaks, et mees vastab tema pilgule, kuid jättis selle mõtte sinnapaika.

      5. peatükk

       Lossipark, 5. oktoober 1999

      „Oled sa surnud?”

      Vana mees avas silmad ja nägi enda kohal pea kontuuri, kuid nägu kadus heleda valguse oreooli. Oli see tema? Kas naine oli talle juba järele tulnud?

      „Oled sa surnud?” kordas hele hääl.

      Ta ei vastanud, sest ta ei teadnud, kas ta silmad olid lahti või nägi ta lihtsalt und. Või oli ta, nagu hääl päris, surnud?

      „Mis su nimi on?”

      Pea kadus ja ta nägi selle asemel hoopis puulatvu ja sinist taevast. Ta oli näinud und. Millestki, mis on ühes luuletuses. „Saksa pommitajad meie kohal”. Nordahl Grieg.

      Kuningast, kes põgenes Inglismaale. Pupillid hakkasid taas valgusega harjuma ja talle meenus, et ta oli lossipargis murule pikali heitnud, et veidi puhata. Ja jäänud ilmselt magama. Tema kõrval kükitas väike poiss ja pruunide silmade paar uuris teda musta tuka alt.

      „Minu nimi on Ali,” ütles poiss.

      Väike pakistanlane? Poisil oli veider nöbinina.

      „Ali tähendab jumalat,” ütles poiss. „Mida sinu nimi tähendab?”

      „Minu nimi on Daniel,” ütles vana mees