Punarind. Jo Nesbo

Juhised olid selged, kuid ta ei suutnud tõrjuda mõtteid: Kerge vest. Puudulik kommunikatsioon. Tulista, see pole sinu süü. On tal pere?

      Korteež ilmus otse piletiputka taga nähtavale. Kahe sekundi pärast on Cadillac putkaga ühel joonel. Vasakust silmanurgast nägi ta liigutust, väike lind tõusis katuselt lendu.

       Riskida või mitte… need igavesed dilemmad.

      Ta mõtles vesti madalale kaelusele, langetas revolvrit poole pöidla jagu. Mootorrattad möirgasid kõrvulukustavalt.

      2. peatükk

       Oslo, teisipäev, 5. oktoober 1999

      „See ongi suur reetmine,” ütles kiilaks aetud mees ja heitis pilgu paberile. Pea, kulmud, pungis käsivarred, isegi tohutud labakäed, mis kõnetoolist kinni hoidsid – kõik oli värskelt pöetud ja sile. Ta kummardus mikrofoni kohale.

      „Pärast 1945. aastat on natsionaalsotsialismi vaenlased platsi puhtaks teinud ja arendanud ning teostanud oma demokraatlikke ja majanduslikke põhimõtteid. Sestsaadik pole maailmas veel olnud ainsatki sõjategevuseta päeva. Isegi siin Euroopas oleme kogenud sõda ja rahvaste hävitamist. Kolmandas maailmas surevad miljonid nälga ning Euroopat ähvardab massiline immigratsioon, mis toob kaasa kaose, puuduse ja võitluse olemasolu eest.”

      Ta tegi pausi ja vaatas ringi. Ruumis valitses hauavaikus, ainult üks kuulaja tema selja taga pingil plaksutas ettevaatlikult. Kui ta ülesköetult jätkas, põles punane lamp mikrofoni all hoiatavalt, näidates, et helid jõudsid lindile moondunult.

      „Sest muretust heaolust on õige lühike samm aega, mil saame loota vaid iseendale ja ümbritsevale kogukonnale. Sõda, majandusvõi looduskatastroof – ning kogu see seaduste ja reeglite võrgustik, mis teeb meist kõigist liigagi kiiresti passiivsed sotsiaalkliendid, on korraga kadunud. Eelmine suur reetmine toimus üheksandal aprillil 1940; sel päeval põgenesid meie nii-öelda rahvuslikud liidrid oma naha päästmiseks vaenlase eest. Ja võtsid kaasa kullavarud, et finantseerida oma luksuslikku elu Londonis. Nüüd on vaenlane jälle kohal. Ja need, kes peaks meie huvisid kaitsma, on meid taas alt vedanud. Nad lasevad vaenlasel ehitada meie keskele mošeesid, paljaks röövida meie vanureid ja meie naistega verd segada. Meie kui norrakate kohus on kaitsta oma rassi ja hävitada reeturid.”

      Ta keeras järgmise lehekülje, kuid köhatus poodiumil tema ees pani teda pilku tõstma.

      „Tänan, ma arvan, et oleme piisavalt kuulnud,” ütles kohtunik ja vaatas üle prilliklaaside. „Kas süüdistajatel on süüdistatavale veel küsimusi?”

      Päike langes viltu Oslo kohtumaja ruumi number 17 ja tekitas paljaks aetud pea ümber võltsoreooli. Mehel oli seljas valge särk ja ees kitsas lips – ilmselt kaitsja Johan Krohni soovitusel, kes naaldus seljatoele, kõigutades keskmise ja nimetissõrme vahel pastakat. Krohnile ei meeldinud olukorra juures peaaegu miski. Talle ei meeldinud suund, mille süüdistaja küsitlus oli võtnud, tema kliendi Sverre Olseni avameelsed deklaratsioonid ning asjaolu, et Olsen oli pidanud vajalikuks särgikäised üles käärida, nii et kohtunik ja kaasistujad võisid näha ämblikuvõrgu tätoveeringuid mõlemal küünarnukil ja haakristide rida vasakul käsivarrel. Parema käsivarre ümber oli tätoveeritud Vana-Norra sümbolitega mustririba ning mustade gooti tähtedega VALKYRIA. Valkyria oli ühe Nordstrandil Sæterkrysseti kandis tegutseva neonatside kogukonda kuuluva grupeeringu nimi.

      Kuid kõige rohkem ärritas Johan Krohni see, et midagi kriipis kõrva, midagi kogu kohtuasja juures, ta ei suutnud lihtsalt välja mõelda, mis see on.

      Süüdistaja, väikest kasvu mees nimega Herman Groth, painutas mikrofoni enda poole väikese sõrmega, mida kaunistas juristide ühingu sümboliga kuldsõrmus.

      „Kõigest paar kokkuvõtvat küsimust, härra kohtunik.” Hääl oli pehme ja talitsetud. Mikrofoni all põles roheline lamp.

      „Kui sa kolmandal jaanuaril kell üheksa Dronningens gatel asuvasse Dennis Kebabi astusid, siis kas selleks, et anda oma panus rassi kaitsmisse, mis – nagu sa räägid – on meie kohus?”

      Johan Krohn viskus mikrofoni poole:

      „Minu klient on juba vastanud, et tema ja vietnamlasest omaniku vahel tekkis tüli.” Punane lamp. „Teda provotseeriti,” ütles Krohn. „Ettekavatsetusele pole mingit alust vihjata.”

      Groth pani silmad päris kinni:

      „Kui see, mida su kaitsja ütleb, vastab tõele, Olsen, siis oli sul pesapallikurikas täiesti juhuslikult kaasas?”

      „Enesekaitseks,” katkestas Krohn ja laiutas käsi: „Härra kohtunik, minu klient on nendele küsimustele juba vastanud.”

      Kohtunik hõõrus lõuga, silmitsedes advokaati. Kõik teadsid, et Johan Krohn noorem oli tulevane tippadvokaat, mitte väiksem kui Johan Krohn ise, ilmselt oli viimane põhjuseks, miks kohtunik oli sunnitud ärritunud häälel kõnelejale õiguse andma:

      „Ma olen kaitsjaga nõus. Kui süüdistajal pole mõnda uut lähenemisnurka, pean ma paluma meil jätkata.”

      Groth lõi silmad pärani, nii et silmatera kohal ja all ilmus nähtavale valge triip. Ta noogutas. Seejärel tõstis ta väsinud liigutusega üles ajalehe.

      „See on kahekümne viienda jaanuari Dagbladet. Leheküljel kaheksa olevas intervjuus ütleb üks süüdistatava mõttekaaslastest…”

      „Vastulause,” alustas Krohn.

      Groth ohkas. „Ütleme siis nii: meesisik, kes väljendab rassistlikke vaateid.”

      Kohtunik noogutas, kuid heitis samal ajal Krohnile hoiatava pilgu. Groth jätkas:

      „See meesisik ütleb Dennis Kebabis toimunud kallaletungi kohta, et Sverre Olseni suguseid rassiste on rohkemgi vaja, et Norra tagasi võita. Intervjuus kasutatakse sõna „rassist” austavas tähenduses. Kas süüdistatav peab end rassistiks?”

      „Jah, ma olen rassist,” ütles Olsen, enne kui Krohn jõudis katkestada. „Selles tähenduses, mis mina sõnale annan.”

      „Ja mis see on?” naeratas Groth.

      Krohn surus laua all käed rusikasse ja vaatas üles poodiumile, kahe kaasistuja poole kohtuniku kummalgi käel. Need kolm inimest pidid otsustama tema kliendi lähemate aastate käekäigu ja tema enda positsiooni Tostrupkjellerenis⁴ lähematel kuudel. Kaks rahva, üldise õiglustunde esindajat. „Lekdommer” kutsuti neid varemini, kuid siis nähtavasti arvati, et sõna sarnaneb liialt ühe teisega: „lekedommer”⁵. Kohtuniku paremal käel istuv abi oli noor odavas, praktilises tööülikonnas mees, kes julges vaevalt pilku tõsta. Kergelt ümarusele kalduv noor naine kohtuniku vasakul käel paistis tegevat kõigest nägu, et suudab toimuvat jälgida, ajades pead kuklasse, et tema topeltlõug saali ära ei paistaks. Keskmised norrakad. Mida teadsid nad sellistest nagu Sverre Olsen? Mida nad teada tahtsid?

      Kaheksa inimest oli näinud, kuidas Sverre Olsen, pesapallikurikas kaenla all, kiirsöögikohta sisenes ning lõi sellega pärast mõningast sõnavahetust pähe omanikule, Ho Daile, neljakümneaastasele vietnamlasele, kes oli tulnud Norrasse 1978. aastal paadipõgenikuna. Nii raskelt, et Ho Dai ei saanudki enam jalgu alla. Kui Olsen rääkima hakkas, oli Johan Krohn noorem asunud juba mõttes koostama apellatsiooni ülemkohtule.

      „Rass-ism,” ütles Olsen, leidnud pabereist selle, mida ta silmas pidas. „On igavene võitlus pärilike haiguste, taandarengu ja väljasuremise vastu, aga ka unelm paremast elukvaliteedist ja tervemast ühiskonnast. Rasside segunemine on bilateraalse genotsiidi vorm. Maailmas, kus on kavas rajada geenipanku kõige pisemategi putukate säilitamiseks, tunnustatakse laialdaselt aastatuhandete jooksul kujunenud inimrasside segunemist ja hävimist. Ühes 1972. aasta artiklis tunnustatud ajakirjas American Psychologist hoiatasid viiskümmend Ameerika ja Euroopa teadlast geeniteoreetilise arutelu mahasurumise eest.”

      Olsen peatus, lastes pilgul libiseda üle 17. saali ning tõstes parema nimetissõrme. Ta oli pööranud end süüdistaja poole, nii et Krohn