Perekonnapatud. Sharon Sala

mehe jaoks hetkel esmatähtis emale abiks olemine. Ta korjas naise sassis juustest välja oksarao ja puudutas seejärel pihuga ta põske.

      „Kuule, ema, äkki ma jooksen maja juurde ja sõidan Bella autoga siia tagasi, siis sa ei pea kõndima?”

      Leigh kiikas üle õla lagendiku ja hiiglasliku tumeda laigu poole maapinnal, mis tähistas kohta, kus Stanton oli verest tühjaks jooksnud ja raputas seejärel pead.

      „Ma tahan siit minema saada. Ma kõnnin. Kas te kõik tulete minuga kaasa?” küsis naine.

      Nad kogunesid kõik ema ümber nagu pisikesed poisid, kes nad kunagi olnud olid, jageledes koha pärast tema käte vahel. Ainult seekord olid nemad need, kes ema toetasid.

      „Jah, me tuleme sinuga. Ma armastan sind, ema, ja tunnen sulle südamest kaasa,” sõnas Samuel.

      „Kallis oled, ema,” ütles Michael ja libistas käe ümber ema selja. „Jah, me tuleme koos sinuga. Toetu minu najale.”

      Aidan võttis ema näo pihkude vahele ja suudles teda laubale. „Sa oled meile kallis. Teeme nii, et seekord oleme meie need, kes on tugevad, eks?” ütles mees.

      Pisarad voolasid mööda naise nägu, kui ta poegadele järjest otsa vaatas, kuni ta pilk tagasi Samueli juurde jõudis.

      „Kas sa Bowiele helistasid?”

      „Jah, ema, aga ma ei saanud teda kätte. Jätsin talle sõnumi, et ta tagasi helistaks.”

      Leigh noogutas, toetus Michaeli najale ja sirutas käe Aidani oma järele ning lausus siis vaikse väriseva häälega: „Ma tahan koju.”

      Nad hakkasid ülesmäge astuma, Michael ühel ja Aidan teisel pool ema, Samuel koertega kõige ees. Leigh oli küll otsustanud jalgsi minna, aga ta aina komistas, kuni Samuel end viimaks ringi pööras, koerad Michaeli hoida andis ja ema sülle võttis. Naine ei toonud kuuldavale ainsatki sõna. Ta lihtsalt toetas pea poja rinnale ja lasi tollel end koju kanda.

      Vendade naised olid köögi ära koristanud ja andsid Jesse meele lahutamiseks endast parima, kuid mees oli rahutu ja nad said sellest aru. Ta aina kõndis välja terrassile ja tuli siis tagasi tuppa. Viimaks otsustasid kõik koos temaga väljas istuda ja oma kiiktooli istumise järel näis mees maha rahunevat.

      Jesse märkas mööda teed lähenevaid vendi esimesena. Ta tõusis järsult.

      „Ema ei kõnni,” tähendas mees.

      Enne, kui keegi teda takistada jõudis, oli ta trepist all ja jooksis pikkade, kapakut meenutavate sammudega oma vendade suunas.

      „Oh sa poiss,” ütles Samuel. „Ema, sa pead üles ärkama, Jesse tuleb.”

      „Ma ei maganudki,” vastas Leigh ja pühkis kiirustades silmi enne, kui Samuel ta maha pani.

      „Kas sinuga on kõik korras?” uuris Michael.

      Leigh läkitas talle ilmetu pilgu. „Aga sinuga?”

      „Ei.”

      Naine sirutas käe välja ja pigistas poja kätt. „Anna andeks. Ma olen emotsionaalselt täiesti ribadeks. End ohustatuna tundes ei oska ma käituda.”

      „Me teame, ema. Pole vaja meie ees vabandada. Lihtsalt pane ennast Jesse saabumiseks valmis.”

      Leigh pööras end ümber täpselt hetkel, mil Jesse libastudes peatus ja ema kallistas.

      „Ema? Kas sa oled viga saanud?”

      Naine tõmbas aegamisi hinge, võttis siis mehe käe pihku ja asetas selle oma rinnale.

      „Ei. Ma olin lihtsalt väsinud ja Samuel kandis mind, et ma ei peaks kõndima.”

      Jesse põimis käed ema ümber ja toetas lõua ta pealaele.

      „Sa oled minu ema. Kas mina kurvastasin sind kuidagi?”

      Naine teadis, et poeg oli märganud pisaraid ema silmis, ja kallistas teda kõvasti vastu.

      „Ei, mu armas poiss, sina ei kurvastanud oma ema kuidagi. Tule minuga jalutama. Ma pean sinuga millestki rääkima.” Ta võttis pojal käest kinni ja juhtis teda rääkimise ajal maja poole.

      Vennad vaatasid seda südamevaluga pealt. Kui ema Jesse näo oma pihkude vahele võttis, teadsid nad, et nüüd ütleb ta need sõnad välja. Ja nähes, kuidas Jesse võpatas ja end nagu hoopi kõhtu saades kõverasse tõmbas, teadsid nad ka seda, et üks jalgadest, millele venna maailm toetus, oli tal just alt rebitud.

      „Kõigevägevam jumal, miks see ometi juhtus?” küsis Aidan, hääl pisaratest tuhm.

      Samuel raputas pead ja tõmbas seejärel käega üle näo; nähes, kuidas Jesse põlvili vajus, hakkas mees uuesti nutma.

      Michael pühkis oma pisarad ära ja haaras koerte rihmad pihku.

      „Ma seon nad terrassi külge. Teie minge ja olge emale Jessega abiks.”

      Samuel tegi kaks sammu ettepoole ja siis hakkas ta telefon helisema. Ta heitis sellele pilgu ja ägas.

      „See on Bowie. Minge teie. Ma pean seda üksi tegema.”

      Vennad patsutasid teda õlale ja läksid siis eemale.

      Samuel köhatas kurgu puhtaks ja vastas siis telefonile. „Halloo.”

      „Hei, vennas! Mina olen!”

      „Bowie, ma ei hakka keerutama. Meil on halbu uudiseid.”

      Järgnes vaikusehetk ja siis hakkas Bowie uuesti rääkima, aga nüüd oli rõõm ta häälest kadunud.

      „Mis juhtunud on?”

      Samuel üritas talle vastata, kuid siis võttis nutt ta üle võimust.

      Bowie Youngblood ei mäletanud, et Samuel oleks pärast kaheksateistkümneaastaseks saamist kordagi nutnud. See tekitas temas hirmu.

      „Kas asi on Jesses? Kas Jessega juhtus midagi?”

      „Ei, isaga. Ta on surnud, Bowie. Ema leidis ta, teda tulistati selga.”

      Bowie põlved andsid järele. Ta vajus naftaplatvormil oma kabinetis toolile istuma ja klammerdus sõrmedega tooli käetoe külge.

      „Mida? Mida sa ütlesid?”

      Samuel ohkas.

      „Isa on surnud. Ema käskis sulle helistada. Ema käskis sulle öelda, et sa pead koju tulema. Tal on sind vaja.”

      „Tule taevas appi,” sosistas Bowie ja tundis, et ta hakkab kohe oksendama. „Kuidas see juhtus? Sa ütlesid, et teda tulistati? Kas meelega?”

      „Jah. Ta kraapis enne surma mulla peale ühe nime.”

      Bowie üritas midagi öelda, kuid ei saanud ühtki sõna suust.

      „See nimi oli Wayne. Mina ei teadnud, mida see tähendab, aga ema teadis. Ta on kindel, et tapja on keegi tema sugulastest.”

      Kuulduga kaasnev šokk muutis Bowie kurbuse raevuks. Ta tõusis järsult.

      „Miks just praegu? See kõik juhtus enam kui kolmekümne aasta eest. Mis pagan nüüd siis juhtus, et see kõik jälle pihta hakkas?”

      „Ma ei tea. See juhtus vaid mõne tunni eest. Me jõudsime just emaga koju tagasi. Ta räägib praegu Jessega ja tundub, et meid ootab ees pikk öö.”

      Bowie heitis pilgu kellale. Kell näitas alles kolme päeval.

      „Ma ei tea, kui kiiresti ma saan endale kopteri järele tellida, aga ma tulen nii ruttu, kui saan. Ütle emale, et ma olen juba teel. Kas keegi teist saab mulle Edenisse vastu tulla, kui mind mandrile ära tuuakse?”

      „Jah. Mina tulen. Mul on väga kahju, et pidin sulle nii halbade uudiste pärast helistama,” lisas Samuel.

      „Mul samuti, mul on meie kõigi pärast kahju,” vastas Bowie. „Kallis