Perekonnapatud. Sharon Sala

nime.”

      Samuel vaatas maha, nägi sinna kirjutatud sõna ja kortsutas kulmu.

      „Wayne? Milline Wayne? Kas me tunneme…”

      „Ei!” kriiskas naine. „Mitte Wayne kui inimene! Minu perekond. Need Wayne’id! Oh jumal, lõpuks nad tegidki seda. Tapsid ta, nagu nad kunagi ähvardasid.”

      Mõni sekund hiljem jooksid lagendikule Michael ja Aidan. Aidan sidus Mollie kinni ja nad tõttasid seejärel oma ema juurde. Šokk, mis kaasnes teadasaamisega, et nad olid järgnenud tema karjetele, oli ehmatav ja seejärel nägid nad oma isa laipa.

      Aidan sööstis ettepoole nagu püssist lastud ja karjus: „Isa! Ei, isa, ei!”

      Samuel pööras end ringi ja haaras temast kinni.

      Ema kallistava Michaeli nägu mööda veeresid alla pisarad. „Mis siin juhtus, ema?”

      „Ma ei tea,” nuuksus too. „Ma olin aias. Kuulsin lasku ja ma ei oska seda kuidagi seletada, aga ma teadsin. Jooksin, kuni ta leidsin.” Ta rebis end poja käte vahelt lahti ja libistas sõrmedega nagu mõtteid koguda üritades läbi juuste. „Kas mõnel teist on telefon kaasas?”

      Kõik kolm tõmbasid telefonid taskutest välja.

      „Ma pole kindel, kas siin levi on,” sõnas Samuel.

      „Pildistamiseks ei ole levi tarvis. Tehke fotod oma isast, oma isa käest ja siis, enne kui sellega midagi juhtuda jõuab, mulla peale kraabitud nimest. Seda tegi keegi minu perekonna liikmetest.”

      Aidan vaatas maha, nägi nime ja mullapinda imbunud isa verd, tuikus eemale ja hakkas oksendama.

      Leigh oli leina kõrvale tõrjunud. Raev aitas tal selle tragöödiaga toime tulla ja igas tema sammus peegeldus kärsitus, kui ta oksendava Aidani poole astus.

      „Meil ei ole selleks aega,” ütles naine poja hobusesaba pihku haarates ja selja taha tõmmates.

      Isegi vihasena hoolitses ta omade eest ega lasknud juustel krampides vappuva poja näole langeda.

      Aidan tõmbas sügavalt hinge ja ajas end seejärel käeseljaga suud pühkides sirgu.

      „Anna andeks, ma lihtsalt… ma ei suuda seda uskuda… Miks, ema? Miks?”

      „Seda ma ei tea, aga ma saan teada, kes mu vendadest seda tegi, ja siis tuleb tal kahetseda, et ta üldse siia ilma sündis.”

      Kolm venda vaatasid üksisilmi oma leinas hunnituna mõjuvat naist, kelle selja taga kumas päikesevalgus; ta verist ja kriimulist nägu ümbritsevad juuksed olid lahti ja sassis. Ta nägi välja nagu mõnest teisest ajastust pärit naissõdalane.

      Michael heitis pilgu Samueli poole ja osutas siis oma isa surnukehale.

      „Teie kaks, tehke pildid. Mina üritan konstaablile helistada.”

      Leigh seisis pisut eemal ja jälgis toimuvat, hakkamata niigi ilmselgeid asju sõnadesse panema.

      Nende harjumuspärane elu oli läbi saanud.

      Walter Riordan pidas maakonna konstaabli ametit juba kahekümne neljandat aastat. Ta oli elu varjukülgi üksjagu näinud, aga kui Michael Youngblood talle helistas ja üksikasju kirjeldas, tundis mees, kuidas tal seest õõnsaks tõmbus. Just sedalaadi sündmustest kasvas välja verivaen. Michael andis talle oma telefoni GPS-koordinaadid ja tänu sellele kujunes Riordanil sündmuskoha asukohast selge pilt.

      „Meil kulub sinna jõudmiseks vähemalt kolmkümmend minutit,” tähendas Riordan.

      Michael vaatas isa surnukeha valvava ema poole.

      „Me ei lähe siit kuskile,” vastas mees ja lõpetas kõne ning jooksis seejärel sündmuspaika tagasi. „Ma rääkisin konstaabel Riordaniga. Neil kulub kohalejõudmiseks vähemalt kolmkümmend minutit kui mitte rohkemgi.”

      Leigh mõtles üksi koju jäänud Jesse peale.

      „Samuel, palun helista Bellale ja palu tal Jesse juurde minna.”

      „Jah, ema,” vastas mees ja kõndis siis kaugemale, kuni leidis piisava leviga koha.

      Bella vastas, kui telefon oli kaks korda kutsuda jõudnud.

      „Mina olen,” ütles mees.

      „Kas sinuga on kõik korras? Said sa teada, mis juhtus?”

      Mees üritas küsimusele rahulikuks jäädes vastata, kuid tõde oli liiga tülgastav.

      „Isa on surnud. Ema leidis ta metsast, teda on selga tulistatud. Ta kraapis enne surma mullale nime „Wayne”.”

      Bella ahmis õhku ja hakkas seejärel nutma.

      „Kes on Wayne? Miks pidi keegi su isa tapma?”

      „Ema ütleb, et see on keegi tema perekonnast. Ta on järsku nii vaikne. Ma pole teda kunagi sellisena näinud. See pole muud kui vahkviha.”

      „Mida ma teha saan?”

      „Ema palus, et sa läheksid tema koju ja oleksid seal Jesse juures, kuni me kõik tagasi jõuame.”

      „Jaa, jaa, muidugi. Ma hakkan kohe minema. Oh, Samuel, see on nii valus. Mul on kohutavalt kahju.”

      „Minul ka, kullake, minul ka. Hiljem näeme.”

      Ta lõpetas kõne ja kiirustas tagasi oma ema juurde. „Bella hakkas minema. Mida mina teha saaksin?” küsis mees.

      Ema osutas metsa poole. „Võta Suur Punane. Vaata, kas sa leiad üles koha, kus tapja seisis. Kui Punane lõhna üles võtab, siis lase tal minna ja vaata, kui kaugele ta sind juhatab.”

      „Jah, ema,” vastas Samuel, tõttas seejärel koera järele ja suundus koos temaga metsa, sellal kui Michael ja Aidan oma naistele helistasid, et neile juhtunust teada anda. Mõlemad miniad tõttasid kohe oma meeste lapsepõlvekodusse nagu Bellagi, et seal Jessele seltsiks olla.

      Samuel leidis oma isa jäljed üles õige pea, kuna tundis ära saapamustri, selleks, et leida koht, kus oli seisnud teda tulistanud tapja, kulus veel vähem aega. Mees otsis ümbruse läbi ja leidis padrunikesta. Soovimata seda üles korjates võimalikke sõrmejälgi rikkuda, tähistas ta leiukoha väikese kivikuhjaga, tegi jalajälgedest pildid ja lasi siis Suure Punase jälje peale, hoides metsa suunduvale koerale järgnedes rihma kõvasti peos.

      Jälge mööda liikumine oli lihtne, kuna tapja oli jooksnud ja polnud vaevunud oma jälgi varjama. Samuel pööras peatudes ja veel paari pilti tehes tähelepanu tema sammu pikkusele.

      Kümne minuti pärast jäi Punane seisma ja hakkas klähvima. Koer oli lõhna kaotanud. Samuel järgnes loomale, kes hakkas koha peal tiirutama ja üritas lõhna taas üles võtta. Maapind oli puude all kõva ja kivine ja kui Samuel viimaks mootorratta jäetud rehvijälgi märkas, tundis ta pettumust. Laskja oli läinud. Jaht oli läbi. Ta keris jalutusrihma kokku ja jäi siis seisma.

      „Tubli poiss. Tubli oled,” ütles mees suurt looma patsutades. „Lähme tagasi. Otsime Mollie üles.”

      Koer sörkis, keel suust väljas, Samueli kõrval, kui nad koos üles mäkke suundusid. Väikest oja ületades tegi Samuel peatuse ja laskis Punasel juua. Pisike jänes hopsas võssa peitu ja puude otsas nende peade kohal tänitas oravate paar.

      Samuel astus Punasest paar sammu ülesvoolu ja kükitas ojanire kõrvale, et näolt higi pühkida. Käe vette kastmiseks ettepoole kummardudes nägi ta vilksamisi oma peegelpilti. Ta oli alati oma sarnasuse üle isaga suurt uhkust tundnud, kuid nüüd meenutas see tema kaotust. Mees surus vett näole loopides lõualuud krampi. Kui ta end püsti ajas ja hakkas taas koos koeraga ülesmäge minema, nirisesid mööda ta põski alla veepiiskadega segunevad pisarad. Selleks ajaks, kui ta mõrvapaika tagasi jõudis, olid kõikjal politseinikud ja valu oli end ta rinnus kindlalt sisse seadnud.

      Leigh’ vaikiv valve Stantoni surnukeha juures lõppes konstaabli ja tolle meeste saabumisega. Pärast tunnistuse andmist